Moemaja. Maimu Berg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mitu aastat moest maha jäänud rõivastest, kohutavast aluspesust, lõhnaõlidest, mis haisesid nagu odav seep, lootusetult inetutest ning kohmakatest jalatsitest, kempsupaberit täis kandevõrkudest ja muudest õnnetutest aksessuaaridest. Eesti naised olid ehk küll natuke läänelikumad, aga vähene kangavalik poodides, valmisrõivaste enamasti troostitu üheülbalisus ja kummalised hood, mis trendidest eemale tõrjutud karja aeg-ajalt haarasid – nagu üleüldine krimpleenihullus, valgete barettide või pilotkade massiline levik, obligatoorsed nailonmantlid –, mida võis võrrelda kergesti nakkava taudi epideemiaga, tabasid ka muidu keskmisest Nõukogude naisest tublisti rahulikumaid, trenditeadlikumaid ja vaoshoituma maitsega eestlannasid.

      Muide, maitsevääratustele püüdis Siluett mõnda aega karmilt tähelepanu juhtida, fotograaf kõmpis koos kunstniku või peatoimetajaga mööda Tallinna tänavaid, suvel käisid nad isegi supelrandades, kunstnik näitas maitse vastu eksinule näpuga ja fotograaf suunas õnnetu peale oma massiivse fotoka objektiivi. Halastati vaid nii palju, et kui „maitsetu“ inimese foto ajakirja paigutati, kaeti ta silmad pildil musta ribaga, nii et neil, kes teda ei tundnud, oligi võimatu teda ära tunda. Betti oli paaril korral olnud seltskonnas, kus just taolisi „patuste“ lehekülgi kõige enam vaadati ja kommenteeriti. Suurima pilke alla sattusid need paksud, kes ei raatsinud ennast ilmetusse pikitriibulisse kottkleiti rõivastada, nagu hea maitse ette nägi, vaid lasksid läbi liibuva džempri paista suurtel rindadel ja mõnusatel rasvavoltidel ning paljastasid siivutult lühikese seelikuga oma jämedaid reisi ja tugevaid valgeid põlveõndlaid. „Vaata seda paksu!“ kilkas nii mõnigi vaid pisut saledam daam ja sorkas ümara sõrme plaažil salamahti näpatud fotol pahaaimamatult poseeriva täidlase naise paljale kõhule. „Lihtsalt jube, inimestel pole kohe üldse maitset ega häbitunnet.“

      Betti punastas alati pahameelest, kui nendel lehekülgedel kujutatud inimeste üle naerdi, sest tema meelest ei olnud need fotoobjektiivi ette sattunud ja maitsevastasteks kurjategijateks tembeldatud naised (mehi eksinute seas vist polnudki, ja kas neid üldse kuskil oli?) sugugi nii koledad, selliseid olid tegelikult kõik kohad täis, enamikku rahvast oleks võinud niiviisi üles võtta ja häbiposti naelutada. Betti pigem imetles paksukeste julgust kanda moekaid riideid ja näidata ebakohti oma kehal. Eks mingil hetkel tuli enamasti kõigil, ka kehavigade varjajatel, kottkleit seljast maha ajada, veniv sukahoidja – midagi tagumiku ümber sätitud korseti taolist, mis jättis mulje, et selle kandjal on vaid ühest kannikast koosnev kompaktne istmik – seljast ära kiskuda ja lasta rasvavoldid vallale, ning tavaliselt just selle mehe ees, kellele kõige enam meeldida taheti. Eks olnud ju palju ausam kohe oma figuuri vead välja käia, et kellelgi ei oleks ütlemist ega ebameeldivaid üllatusi. Kuid ajad olid sellised, kus kõike, mis polnud täiuslik (ja seda oli tohutult palju) peeti paslikuks maha vaikida, peita ja varjata või vähemalt sügavalt häbeneda või ilustada, lakeerida ja poleerida.

      Aga inetuste otsimine oli siiski kõrvaline. Kunstnikud istusid ajastule omaselt ära oma tööpäeva, pikendades siiski kavalalt lõunavaheaega, sirvisid ajakirju, joonistasid moodi ja teenisid tolle aja kohta päris korralikku raha.

      MOEMAJA OLI (ja oleks ilmselt ka praegu) vist üks väheseid paiku, kus loominguline inimene võis mõnusalt tegelda oma lemmikalaga, sai selle eest palka, võimaluse oma mõtteid rõivakollektsioonis materialiseerida ja tunnustust pälvida. Betti püüdis kujutleda luuletajaid, kes päevade kaupa sirvivad maailma tähtsamaid luulekogusid ja muud vaimuvara, mõtisklevad siis mõnda aega, käsipõsakil, pilk kauguses, lastes inspiratsioonil endast läbi voolata ja vaimul peale tulla ning panevad kõiki neid tundlemisi äraseedinuna kirja omaenese algupärast luulet, kus võõrad mõjud on vaid aimatavad ja küsitavad ja mille peatses trükkiminekus kenakese kogumikuna võivad nad kindlad olla. Igatahes ajal, mil tee käsikirjast valmis raamatuni kestis teinekord aastaid ja läks igas mõttes üle kivide ja kändude, oli selline luksus kättesaadav vaid harva, ja väga etableerunud kirjanikule. Teisalt ei suudaks luuletajad sellisel kombel vist endast ei tea mida välja pigistada. Samuti ei sobiks neile töötamine teiste poeetidega ühte ruumi topituna, olles pealegi segadusse aetud uusima maailmakirjanduse mõjudest.

      Bettil oli targem niisugused võrdlused enda teada jätta. Keegi ei oodanud temalt ka arvamust maitse- või moeküsimustes, mis siis, et tal kunstnike looming Siluetis sõnadega lahti tuli seletada – sõna mõju, jõudu ja rolli hinnati Vene kultuuris juba ammu suuremaks kujutava kunsti või muusika omast ja see traditsioon oli sujuvalt üle võetud ka Nõukogude tavastikku. Kui Betti siiski mõnel korral suu ettevaatamatusest lahti tegi ja ühe või teise moekunstniku loomingu või moe kohta midagi ütles, nähvas talle Silueti järsu ütlemisega kunstnik Silvi, et filoloogil ei ole sobilik ennast kunstiasjadesse segada. Tal puudub vastav haridus, järelikult ka arusaam asjadest, tema diletantlikud mõtteavaldused ei oma mingit kaalu, keegi neid ei vaja ega oota.

      Lõpuks sai Bettil Silvi ülbitsemisest villand. „Te vaesekesed, olete siia Moemajja laulatatud, sest kui te siin oma töö kaotaksite, siis tuleks teil minna kuhugi moeateljeesse, kus te kapriissete tellijate täiesti asjatundmatutele soovidele peate järele andma, aga mina filoloogina leian igal pool oma diplomiga tööd. Ma võin keeletoimetada ükskõik millist jama, peaasi, et tulemus oleks kooskõlas grammatikareeglitega. Aga teie, moekunstnikud! Mul on lausa valus mõelda, et te ei kõlbagi mujale kui õmblusvabrikusse, siia Moemajja või mõnda ateljeesse oma putkasse konutama, ja need kohad on kõik loetud. Nii et hoidke enda ülisoojast kohast siin kümne küünega kinni. Ülbuseks pole teil mingit põhjust. Pealegi,“ vahutas hoogusattunud Betti edasi. „Pealegi esindan mina, filoloog, siin tavalise rahva arvamust ja on mõeldamatu, et te sellega ei arvestaks.“

      Betti oli kindel, et selle jutuga saab Silvist ta surmavaenlane ja ülejäänud kunstnikkond kohtleb teda siitpeale jäise põlgusega, aga läks hoopis teisiti. Silvi kuulas Betti ägedat ja lapsikut sõnavõttu elutargalt muiates. Jumal oli Silvit õnnistanud tubli annuse huumorimeele, paraja portsu iroonia ja särava vaimuga. Hiljem mõtles Betti Silvi väikest saledat figuuri ja kaunilt läikivat paksu juustekrooni silmitsedes, et Silvis oli kõik kooskõlas. Rohked juuksed olid otsekui jätkuks tarkadele ja vaimukatele mõttekäikudele, käbe väike keha oli aga saledaks jäänud just Silvi vaimumaailma kärme liikumise tõttu. Kästakse ju liikuda, kui soovitatakse saledamaks saada. Ega peagi tingimata mööda spordisaale lõhkuma, aitab, kui liigutada piisava energiaga ajusid, oli Betti kindel. Silvi ei olnud eriti sportlik.

      Kunstnike seas oli mitu säravat isiksust, oli omamoodi ime see ande ja vaimu kontsentratsioon, mis ühte ruumi pressiti ja sinna äragi mahtus. Muidugi olid nad enamikus naised (peale Meli ei meenunud Bettile ainsatki meeskunstnikku, alles hiljem tuli Moemajja Orp Paganino), kellel tuli joosta mööda poode, et perele süüa hankida, seista apelsini- või viinamarjasabas, tuli igal hommikul mõelda, mida selga panna, ja igal õhtul, mida ja millest järgmiseks päevaks süüa teha, tuli õmmelda, kududa, koristada, keeta, nõusid ja pesu pesta, tuli kindla käega tüürida abielulaeva, mis ikka aeg-ajalt karile kippus, tuli katsuda elada nii, et ei satuks klatši ohvriks ja samal ajal osata vajadusel siiski ise taga rääkida. Teha seda vana õpetuse järgi, et hundid söönud ja lambad terved.

      Muidugi oli kunstnike hulgas ka neid, kellel perekonda ei olnud. Või oli küll mees, aga puudusid lapsed. Need olid vabad, jõukad ja õnnelikud, enamasti ka kaunid, saledad ja isikupärased. Nad hõljusid Moemaja hallidel kivitreppidel kui säravad haldjad ning neid vaadates ei võinud kellelegi pähe tulla sellised elu orgaanilisele küljele vihjavad mõisted nagu menstruatsioon, higihais, kõõm, halb hingeõhk. Nad olid loodud maailma kaunimaks muutma ja nendega suutsid võistelda ehk ainult mannekeenid. Tegelikult needki mitte, sest mannekeene ümbritses küll ilu, aga mitte loomingu salapära.

      Vilunud silm tundis kunstniku rahva hulgas kohe ära. Enamasti sirged, pisut allapoole kõrvu ulatuvad, sageli tukaga juuksed, vahel ka poisipea või vabalt lehvivad pikad lokid, must, rõhutatud moekuseta rõivastus, mis teatud ootamatuste, vaimukuse ja hoolitsetud hoolimatuse tõttu oli tegelikult alati moes.

      HILJEM, KUI PIIRI TAHA REISIMINE juba Betti-suguselegi võimalikus sai, läkitati ta koos kolleegidega Helsingisse kuulsale Vateva messile. See oli СКАЧАТЬ