Moemaja. Maimu Berg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tuimal väsinud häälel küsis endale viis kilo apelsine. Müüja hakkas midagi seletama sellest, et üle kolme kilo ei tohi ühele inimesele müüa, aga Emilie oli nii eemalolev, et müüja tüdines ning talle küsitud koguse apelsine kaalus. Emilie hõljus minema, ilma et keegi sabas seisjatest oleks nurisenud või temaga pahandanud. Tundus, nagu oleks Emilie kaugelviibiv, maisest tühisusest üle olev hoiak tervet järjekorda mingi letargiasse ulatuva rahuga nakatanud. Kui Betti ükskord sama võtet proovis, sõimati ta armutult läbi, sabasseisjate eesti- ja venekeelsed sajatused kumisesid tal veel tükk aega kõrvus, kui ta, silmad häbi täis, minema ruttas.

      TALLINNA MOEMAJA AJAKIRI Siluett ilmus neli korda aastas, lisaks veel Laste Siluett kord aastas ja Töörõivaste Siluett vist mitte tihedamini kui üle aasta. Kui Betti ajakirja toimetusega liitus, olid seal kunstnikest peale Silvi veel Jaava ja Sari. Pikakasvuline meeldivalt vormikas Jaava tundus esialgu vaikne ja isegi süngevõitu. Joonistajana oli ta tugev, nagu ka Silvi, aga kumbki ei saanud selles oskuses võistelda Sariga, kelle pehme pliiatsi liikumisi paberil Betti mõnikord lausa lummatult jälgis, lootes, et teine seda tähele ei pane ja teda liiga pealetükkivaks ei hakka pidama. Saril oli väga kaunis selgete joontega nägu, millest targalt vaatasid vastu suured tumedad silmad, sirge nina ja tundeline suu. Ta paksud juuksed olid tüüpilises kunstnikusoengus, lokkimata ja tugevad. Kuid Sari keha, mis ilmselt oleks olnud sama kaunis nagu ta ilus pea, oli vaevatud lapsepõlves põetud lastehalvatusest, mis veelgi hullemini oli mõjunud Sari liikumisele, tal tuli seda teha vaevaliselt, toetudes kahele kargule. Sari ei olnud karmile saatusele alla vandunud, oli läinud kunstiinstituuti moekunsti õppima, mitte niivõrd huvist moe vastu, kuivõrd sellepärast, et vastav kateeder asus ühekordses puumajas ja sinna oli tal kergem ronida, küllap oleks ta teistel tingimustel otsustanud näiteks arhitektuuri kasuks, see eriala oleks nutikale naisele ilmselt ka hästi sobinud.

      Sari oli õppinud ära autojuhtimise, et mingitki liikumisvabadust saada – muidugi pidi ta kasutama sellist autot, kus kõike sai teha kätega – sidur, pidur, gaas, käiguvahetus. Mingist automaatkäigukastist polnud tollases tegelikkuses juttugi, kuigi selline imeasi oli ammu leiutatud – Betti onutütar Ameerikast kirjutas, et tema uuel autol pole vaja käiku vahetada ja kirja ühislugemisele kogunenud suguvõsa ahhetas täis imetlust ning Betti arvukad tädi- ja onupojad hakkasid elavalt arutama, mismoodi selline imemasin töötab.

      Betti imestas alguses väga, et Sarit kohustati iga päev toimetusse tulema, kuigi, jah, ta sai oma auto väga lähedale parkida, nii et käia jäi vaid mõnikümmend meetrit. Oleks piisanud, kui Sari oleks tohtinud teda inspireerivad uued välismaa moeajakirjad mõneks päevaks koju kaasa võtta ja seal joonistada, ta ei vajanud ju oma tööks suurt midagi peale paberi ja pliiatsi, aga ilmselt ei tulnud selline asi kõne allagi. Millegipärast peeti töötegemise juures eriti oluliseks, et inimene kellast kellani töö juures istub, harva tunti huvi selle vastu, mida ta seal teeb.

      Muidugi, natuke liikumist tuli Sarile võib-olla isegi kasuks ja kindlasti oleks kodus konutamine ta psüühikale halvemini mõjunud kui need sada meetrit, mida tal autost toimetusse ja tagasi karkudel läbida tuli. Aga tegelikult unustasid nagunii kõik, kes Sarit lähemalt tundsid, vaadates ta intelligentset energilist nägu, vesteldes temaga kas või kirjandusest – Sari oskas keeli ja oli palju lugenud – või muudelgi teemadel, näiteks poliitikast, Sari puude. Nii imetles ka Betti Sari arukust, lugemust, head analüüsivõimet ja huumorimeelt.

      Huumorimeelega oli õnnistatud pea tervet ajakirja toimetust – Silvi nagunii, aga oma meeldivalt delikaatsel kombel naljatas ka Jaava, samuti igat liiki asjaajamistega tegelev suur ilusa jumega ja Betti meelest pisut Ingrid Bergmani näoga Viiu ning tasane, peen ja kaunis Anni, kelle ülesandeks oli Silueti eestikeelne, peatoimetaja ja Betti kirjutatud tekst vene keelde ümber panna.

      ANNI, PUHASTVERD EESTLANNA, oli alla kaheaastase tüdrukuna koos perega, kus oli peale tema veel kaks last, Siberisse küüditatud. Ema ja lapsed jäid kokku, isa pandi vangi. Emal, kes endal ja lastel hinge sees hoidmiseks tööle pidi minema ja Anni, kõige väiksema, suuremate hooleks jätma, ei olnud aega rääkida lastele Eesti asjast, Kalevipojast või Vargamäe Andresest. Kui lapsed kooliikka jõudsid, sattusid nad juba täielikult vene keele ja mõttelaadi mõju alla ja nagu Anni hiljem poolnaljatades-poolkibedalt ütles, kujunes temast tõeline Nõukogude rahva tütar. Alles siis, kui nende isa vangist vabanes ja pere juurde tohtis sõita, võttis ta laste harimise ette, kohkununa sellest, kui vähe need teadsid Eesti kultuurist ja ajaloost ning kui halvasti rääkisid emakeelt.

      Aktsendist ei olnud Anni ikka veel vabanenud, kuigi oli vahepeal õppinud Tartu ülikoolis filoloogiat. Kuid abikaasa oli tal venelane, venekeelsed olid ka sõbratarid ja lähemad tuttavad. Anni töö olekski vene keele täiusliku valdamiseta mõeldamatu olnud, ta oskas seda nagu emakeelt, ja polnud tema süü, et see vene keel, mida Tallinnas kõneldi, hakkas üha enam erinema sellest, mida räägiti Moskvas, Volgogradis või Novosibirskis. Vahe polnud muidugi suur, kuid aeg-ajalt sai Silueti toimetus kirju lugejatelt, kes ajakirja venekeelset varianti natuke võõrastasid. Muidugi ei olnud see tingitud ainult sellest, et siinne vene keel oli emamaal kõneldavast natuke erinev, pigem oli see eestlase mõtteviis, mida Anni aruka tõlkijana ei pidanud vajalikukski venepärastada. Ja teinekord ka asjad, mida eestlastest toimetajaskond ei osanud kuidagi ette näha ja mis võisid ajada just ajakirja venemaised lugejad marru, eestlastele poleks vihastamine nende üle pähegi tulnud.

      Nii õpetati kord ajakirjas, kuidas pesta pead leivaga, teha näole mee- ja munamaske, silmadele värske kurgi kompresse ja muud sellist. Esindatud oli terve hulk erinevaid toiduaineid. Moemaja inimesed ei osanud ette kujutadagi, milline toidupuudus Venemaal valitses. Käidi ju peamiselt Moskvas ja Leningradis, kus kõike oli palju rohkem saada kui Eestis. Kord, kui Betti Leningradis, kunagisest kuulsast Jelissejevi poest, juugendstiilis luksuslikus kauplusest, kus kõik peale müüdava tavaari kõneles kadunud hiilgusest, suitsuvorstikange ja sardelle koju kaasa ostis, õpetas teda terane müüja, kes Bettis aktsendi järgi eestlase ära tundis, et eestlastel polevatki rohkem vaja, kui ehitada endale samasugune võimas lihakombinaat nagu leningradlastel on Võhma, mille ühest otsast lähevad sisse sead ja teisest väljuvad vorstid – niisama lihtne see ju ongi! –, ja siis saab eestlane ka oma koduvabariigist suitsuvorsti, sardelli ja viinerit.

      Kuid kaugeltki kogu Nõukogude rahvas ei elanud ju Võhma kombinaati omavas Leningradis ja kui Siluett õpetas, kuidas toiduaineid ihu ja juuste eest hoolitsemiseks kasutada, siis solvusid need, kes kuskil Jaroslavlis, Omskis või Tomskis said võid poest ainult talongiga ning pidid piimasappa minema juba enne kukke ja koitu, südamepõhjani, et mingi Pribaltika moetegijate kergemeelne kamp käsib toiduaineid pähe ja näo peale määrida, kui neid ei jätku kõhtugi. Eriti püha toiduaine oli leib, sest Venemaa ajaloos oli olnud mitu perioodi, kus see oli peaaegu ainus söögipoolis üldse. „Kas me selle eest võitlesime Suures Isamaasõjas, et nüüd püha leiba söömise asemel pähe määrida!“ hurjutasid maruvihased lugejad, ja mitte ainult naised. Küllap oli mõni meeleheitel koduperenaine sundinud oma sõjaveteranist meest kui perekonna suurimat autoriteeti, sulge haarama ja neile lehtsabadele meheliku sõna jõuga kohta kätte näitama. Betti ja peatoimetaja Grete Kauris istusid vaikselt kui hiired urus, lootuses, et ühelgi vihasel kodanikul ei tule pähe läkitada oma kuri sõnum vabariigi kompartei keskkomiteesse.

      Tegelikult tahtis Grete nende toredate ja praeguses mõttes ökoloogiliste, kräpi- ja E-ainete vabade iluravinippidega ainult head. Kodused vahendid, munad, leib ja mesi olid, vähemalt Eestis, kõigile kättesaadavad ning mitte liiga kallid. Šampoone, häid kreeme ja salve polnud aga lihtne hankida, kosmeetiku külastamine oli küllalt kulukas ja sinna oli sellest hoolimata järjekord ning üldse oli iluravitseja juures käimine seotud mingi peenutsemisega, mis näiteks Bettile oli ülimalt vastumeelt.

      KORD LÄKS BETTI koos sõbrannaga siiski kosmeetikasalongi. Seal aurutati nende näonahka, pigistati vistrikke või nagu kosmeetik ütles, komedoone, ning määriti neile näkku võikad pruunid maskid imelikust möksist, mis Bettile nii värvilt kui ka paksuselt kõige rohkem inimese väljaheidet meenutas. Väljas oli pime talveõhtu, Betti ja Ulla istusid kõrvuti, maskid näos, ja vadistasid juttu, kui järsku СКАЧАТЬ