Moemaja. Maimu Berg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teie nimi on?“ küsis see ja sirutas käe telefoni järele.

      „Oh, sellel ei ole küll mingit tähtsust,“ pomises Betti, kohmetudes närvilise naise mürgise pilgu all. „Ega teie ülemus mind nagunii ei tunne.“

      „Muidugi,“ ütles Reisibüroo näitsik külma naeratusega, „aga ma pean ju kuidagi teist temale teatama.“

      „Ütelge siis, et tema jutule soovib Betti Parklai.“

      „Is it a joke?“2 küsis tüdruk vihaselt.

      „Ei, mispärast? Ütelge, et Parklai, kõva peega ja kaaga, lõpus on i.“

      „OK,“ tüdruk võttis telefoni, vajutas vaid ühele nupule ja teatas: „Ma ei tea, kas te ootate külalisi, aga siin on keegi Betti Parklai, Parklai kõva peega ja kõva kaaga, lõpus on i, kes tahab teie juurde pääseda. Just, Betti kõva peega Parklai. Noh, nii ja naa. OK, jah, ei, kindlasti mitte. Jah.“ Tüdruk pöördus uuesti Betti poole, too võis vaid aimata, et direktor küsis tema selgelt pilkavate kõvade peede ja kaade peale, kas Betti on mingi veidrik ja tüdruk vastas, et nii ja naa, aga kui ta küsis, kas ka ohtlik, siis, et kindlasti mitte. Igal juhul ütles tüdruk, kelle nime ei vaevunud Betti rinnalipikult lugemagi, et direktor ootab teda, trepist üles, paremat kätt.

      JA NÜÜD RONIB Betti aeglaselt trepist üles, mõeldes, mida ta õieti sellelt juhatajalt tahab ja kas üldse tasub kogu asja ette võtta. Too direktor ei pruugi mitte midagi teada sellest, mis Bettit huvitab, seda esiteks. Teiseks, kui ka teab, ei pea ta vajalikuks oma teadmisi Betti ees laiali laotada. Kolmandaks, kui ta on paras kavalpea ja suli, siis võib ta kõik liikvel olevad legendid Bettile ette laulda ja raske on neid siis tõest eraldada.

      Kuid mis tähtsust on üldse tõel? Keda huvitavad need möödunud aegade tõed? Legendid ongi põnevamad. Aeg on ammu saanud ajalooks – ja kuivõrd ajalugu tõene on, ehk ainult niivõrd, et aastaarvud peavad paika, kui sedagi. Kui palju legende on aastakümnete jooksul turule paisatud vaarao Ehnatonist või tema alles hiljaaegu tõendamist leidnud pojast Tutanhamonist! Viimane alustas oma ringlemist maailma teadvuses kidura rinnahaigusesse kustunud poisikesena, siis arvati tükk aega, et poiss mürgitati või löödi maha, nüüd väidavad viimased uurimisandmed, et tegemist olevat olnud väga sportliku noormehega, kes jäi põdema alles pärast jahil saadud rasket vigastust. Muidugi, Tutanhamonil ei olnudki ilmselt järglasi ja kui ka oleks olnud, ei teaks need praegu oma põlvnemisest enam midagi. Keegi ei hakka igasugu teadlaste, soolapuhujate ja fantasööride kallal õiendama, miks nad levitavad Tutanhamoni kohta laimu ja valet. Betti on ka ise vanu aegu oma uurimustes ja käsitlustes ellu kutsunud, teda on võetud tõsiselt, tema kirjutistega arvestatud. Aga arvata võib, et kui Betti tahab meenutada mõne kümnendi taguseid aegu, siis leidub kohe terve hulk tegelasi, kes teavad paremini, mäletavad täpsemalt, süüdistavad Bettit laimus ja vales. Betti ei ole Vana Morgenstern, kelle versiooni Tartu vaimu jüngrite ja kiibitsate rabelemisest ja tema enda rollist selles võtavad kõik miskipärast kui viimast tõde, peavad teda üdini ausaks ja tema mälestusi siiraks pihtimuseks. Vana Morgensterni hinnangud ühe või teise inimese kohta nagu ei kuulukski vaidlustamisele, kõigile on tema päevikute lugemisel selge, kes oli tegelikult lurjus, kes aga aus mees. Kuigi ega peale lurjuste seal palju kedagi ei kohtagi. Betti ei ole tahtnud seda enesehaletsevat halisemist läbigi lugeda, kuid teab, et egoistlikku ja Betti arvates lausa kitsarinnalist teksti võetakse tõsiselt, sest, mis kõige tähtsam – Vana Morgenstern ei ilustavat seal ennast, olevat enda vastu „halastamatult aus“. Aus? Kuidas võtta. Tegelikult oli Vana Morgenstern kaval, hingearstina teadis ta täpselt, mismoodi lihtsameelseid enda poole võita ja, tõsi ta on, see halastamatu aususe demonstratsioon ongi pöördunud Vana Morgensterni kasuks. Ei, see ausus ei räägi lähedastele tehtud ülekohtust, Vana Morgensterni sügavale peidetud ja osavalt maskeeritud väikekodanlikkuse ihalusest ega tema väärastunud tundeelust, vaid tema õnnetust viinalembusest ja siseheitlusest, mille olemusse ei vaevuta süvenema, aga mis lähemal vaatlusel osutub üpris küsitavaks või äärmiselt egoistlikuks. Ja ongi pealiskaudsetel kergeusklikel silme ees ausa mehe portree, kelle kõiki meenutusi, hinnanguid, sõnu ja arvamusi võetakse puhta kullana.

      Muidugi võib igat moodi, võib ka nii. Betti on otsustanud teisiti, ta jätab enda mängust välja, taandub tühiseks kõrvaltegelaseks, ta ei kavatsegi olla halastamatult aus iseenda või oma toonaste kaasteeliste vastu. Tegelikult on see ju endastmõistetav, kui hakatakse kirjutama memuaare, pigem püüab ta olla aus ajastu käsitlemisel, ajamata samas asju ilmaaegu liiga keerulisteks. Ülesanne pole kerge. Võib-olla oleks Betti paljastavam ja hoolimatum, aga ta ei taha kellelegi liigselt haiget teha, kedagi ülearu solvata. Muidugi on see nõrkus ja eks halastamatus lähedaste vastu ole ju üks Vana Morgensterni niinimetatud aususe mõõdupuu. Kuid Vana Morgensterni ego rahuldamiseks on need ohvrid Betti meelest liiga suured, Betti ego selliseid ei vaja. Ja ega Bettil ole põhjustki kellelegi väga kuri olla, ajad olid küll, eriti eemalt vaadates, süngevõitu, aga tagantjärele võib Betti öelda, et nalja sai ikka ka päris kenasti, ning rohkem kui õelust, oli inimeste vahel soojust ja kaastunnet. Kuigi jah, inimesed omas kummalises ajas muutusid korrati ka ise kummalisteks. Või mis on üldse kummaline? Võib-olla on kummaline see rämpsupood, mis nüüd Betti kunagise töökoha ruumides laiutab, selle pugejalik müüjanna, Reisibüroo oma jultunud plikadest teenindajatega, ilmselt ka see juhataja, kelle uksele Betti kohe-kohe koputab, jõudes enne veel mõelda, et tema ajal olid inimesed tegelikult tõesti sõbralikumad, seltsivamad, üksmeelsemad ja abivalmimad. Eks me näe, mis inimene see on.

      Aga enne veel, kui Betti sõrmenukid jõuavad ust puudutada, peatub ta käsi, otsekui oleks keegi sellest kinni haaranud. See on nii ootamatu, et Betti jääb jahmunult oma kätt silmitsema. Muidugi on see märguanne, et Betti ei torgiks ammumöödunud aegu või nähtusi, mida keegi päriselt seletada ei taha. Igaüks saaks nagu oma sisimas aru, miks nii on, miks istub seal all keldris see … Aga seda ei räägita teistele, see on nagu see kõrgem võim, kelle olemasolu tunnistavad ka uskmatud. Kes igaüht aitab, kaitseb, nõustab, ja kui asjad ei lähe hästi, siis on, kelle peale vihastada, kellele oma kibedus välja valada.

      Külmavärin on ebameeldiv, see käik on ebameeldiv. Betti on liiga vana, et teha ebameeldivaid asju, Bettil ei ole kohustusi, tema jaoks ei ole käske, keelde ja kellaaegu. Bettil ei ole ka mingit vajadust selle juhatajaga kokku saada, minevikust rääkida.

      Kõrvaluks naksatab ja keegi asutab sealt väljuma, Betti tõmbub juhataja uksest eemale ja suundub kiirel sammul tagasi treppide juurde.

      MOEKUNSTNIKUD. MOEVÄÄRATAJAD. BETTILE ANTAKSE ÕPETUST

      MOEKUNSTNIKE (Betti ei mäletanud, et neid tol ajal keegi disaineriteks oleks teadnud kutsuda) jaoks oli teisel korrusel suur ruum, kus nad igaüks oma laua taga istusid ja välismaa ajakirju sirvisid ning sealt uuemaid suundumusi enda jaoks üles joonistasid. Seda viimast tegevust ei saanud neile pahaks panna. Tegelikult jätkus peaaegu kõigil lõputult fantaasiat, mida neil õnnestus kaks korda aastas toimuvateks moedemonstratsioonideks valmistudes ka suuremal või vähemal määral ellu viia. Ometi ei saanud nad ignoreerida seda, mida lääne mood, olgu siis mõne kunstniku kapriisile või turu ja õmblustööstuse vajadustele toetudes, välja käis. Selle selekteerimine kõige hinnatumatest moelehtedest ei olnud tavalisele inimesele enamasti jõukohanegi, selleks läks vaja kunstniku haridust, annet ja silma. Lõiked, siluetid, õlgade laius, jakkide pikkus, revääride kuju, raglaan-, kimono- või otsapandud varrukad – kõik see peitis ennast moefotodel salakavalalt keerukate ja lausa võimatutena mõjuvate rõivaste varju, millest suurem osa tundusid lihtsalt ilupiltidena. Arusaamatuks jäi, kuidas need riided õieti õmmeldud olid ja mismoodi nendesse sai sisse pugeda. Koolitamata pilku püüdsid pigem mannekeenid, nende ilu või inetus, haprus, meik, soengud, kaela, käsivarte, jalgade pikkus ja sihvakus, silmade värv ning näo ilme, sest need tütarlapsed, kuigi hullumeelsuseni värvitud, olid ikkagi midagi arusaadavat ja konkreetset.

СКАЧАТЬ