Moemaja. Maimu Berg
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Moemaja - Maimu Berg страница 12
Название: Moemaja
Автор: Maimu Berg
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Биографии и Мемуары
isbn: 9789949511105
isbn:
Alles nüüd märkas Betti, et tänavatki valgustas vaid kuu ja majad ümberringi olid samuti pimedad. Bettil oli oma hirmusööstu pärast piinlik, pealegi tegi see teda iseenda suhtes ettevaatlikuks. Mis tema peas ikkagi toimus, et ta nii tühisest asjast endast välja läks? Külma veega pestud ja rätikuga kõvasti hõõrutud nägu kirvendas pakase käes valusalt, lahtiaurutatud poorid tõmbasid külma sisse nagu käsnad.
Üks hea külg oli asjal ometi – Bettil ei olnud enam kunagi mingit tahtmist näonahka hooldusturule viia. Ei enda ega kellegi teise oma. Seni oli Betti neil harvadel kordadel, kui ta vanaema külastas, ikka vaadanud vanaema nina ja mõelnud, et miks vanaema, oma vanuse kohta ju veel päris kena tõmmu ja võimuka naise konksninal on tumedad umbekasvanud poorid, miks ta ometi midagi ette ei võta, kosmeetiku juurde ei lähe. Vanaema oli üldse üks isepäine frukt, pesi oma hirmpakse pikki juukseid pesupulbriga Novost, kandis tütarlapselikke printsessilõikelisi kleite, suitsetas Kazbekki ja käis linna peal seljakotiga, millega tol ajal käisid vaid mingid kotimehed, metsatöölised või harva siiakanti eksinud napakad turistid. Betti taipas, et sellisele naisele soovitusi ei anta, olgu soovitajaks või oma pojatütar, ja mustad komedoonid rikkusid endiselt vanaema üliküpset ilu.
Nõnda oli Betti, kes kosmeetikuid ja nende võlukunsti ilmselgelt alahindas, Grete kirja pandud õpetused toidu kasutamisest oma näo ja juuste hooldamiseks meelsasti omaks võtnud, öö läbi leiba väheses vees leotanud ning selle siis hommikul juustesse hõõrunud, tõsi, need polnud sellest puhtamaks läinud, kiskusid endiselt pead ligi, ja Betti ei tõtanud ka vanaemale õpetama, kuidas see kurgitüki või sidrunilõiguga võiks ehk oma mustadest pooridest lahti saada. Küllap oli vanaema, ikkagi tsaariaegne inimene, seda kõike juba proovinud. Pigem asus Betti nüüd, pärast kogemust leivapudiga, oma südames kurjade kirjade autorite poolele, seda enam, et juhus oli teda hiljaaegu viinud paari Vene külla, mis polnudki Eestist teab kui kaugel, kus aga poeletid olid tühjad kõigest, olgu siis tegu toidu, riiete või kultuurikaupadega. Kõik, absoluutselt kõik see natuke, mida müüdi, osutus lähemal vaatlusel rämpsuks, mille eest oleks tulnud inimestele peale maksta, et nad kasutu kraami kauplusest võimalikult kaugele veaksid, et tõelistele toitudele, riietele ja asjadele ruumi teha.
KAS BETTI ELAS MINEVIKUS? Kindlasti mitte. Tal oli uus elu, vana oli surnud ja maha maetud. Pärast Moemajast lahkumist ei jälginud ta moodi mingi erilise kirega, mood oli talle enamjaolt ükskõik, nagu oli olnud ka enne Moemajja tööle asumist. Üha enam hakkas talle nüüd, tagantjärele, tõena tunduma fraas, mille Rohusk kunagi kogemata poetanud oli ja mille üle nad siis hirmsasti naersid ning seda lausa lööklausena kasutama hakkasid. „Mood ju ei muutu,“ oli Rohusk filosoofiliselt öelnud. Nii oligi, muutusid stiilid ja laadid, detailid ja lõiked, aga mood jäi ikka moeks.
Alles siis, kui levisid kuuldused, et Uhnjemova käivat Moemaja vanas keldris, seal, kuhu vastu tulles töötajate soovile oli kunagi tehtud väike baar – keldribaarid olid omal ajal moes –, ennustamas, jah, alles siis tulid Bettile vanad ajad taas meelde, võlvitud kivikelder, akendeta ja madalate lagedega, ja seal liikunud tegelased, kes keldri summutatud valguses mõjusid varjudena teispoolsusest. Mitmest olidki saanud varjud. Jah, siis hakkas Betti uurima, kui palju sellel Uhnjemova ennustamise jutul tõepõhja all on ja mida see tegelikult võiks tähendada – kas seda, et Uhnjemova pani kaarte, jõllitas kristallkuuli, koostas kalli raha eest soovijatele horoskoope, kuigi seda ei kujutanud Betti päriselt ette, laadahiromantlus oleks Uhnjemova olemusele võõras. Kunagine moejuht oli puudustest hoolimata olnud värvikas ja jõuline isiksus, kellele tuim kaartide ladumine, tüütu horoskoopide koostamine ja kohvipaksu pealt jama ajamine kuidagi ei istunud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.