A. Kirjad. Mihkel Nummert

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vastas Annelise. „See on Heinrichi muusa nimi. Mis selles imelikku on?”

      „Ei midagi,” vastas Agnes kiirustades ja tundis, kuidas ta üleni punaseks värvub. „Ei midagi, jätka, jätka.”

      „Edasi tuli lühike loeng kunstnikust ja tema maailmast.” Annelise ajas selja sirgu, manas näole väärika ilme ja jätkas Mecklenbergi parodeerides:

      „Kunstnik, mu armsad tütarlapsed, loob oma mõtte jõul eimillestki midagi. Kunstnik on võrdne vägede Jehoova, taeva ja maa isandaga. Ta ei lepi sellega, mis talle antud on, vaid loob oma maailma ise, hoolimata reegleist ja ettekirjutustest.” Annelise kummardas uuesti.

      „Oot-oot, see läheb edasi,” oli Carolina kord tõusta ja võtta loengupidaja poos. Käed tähtsalt seljal, tegi ta paar sammu edasi-tagasi, justkui mõtteid kogudes, ja alustas siis koomiliselt jämedal häälel: „Siinkohal tuleb muidugi mängu väike paradoks, mu armsad tüdrukud. Ma ei tea, kas te saate sellest aru… tänapäeva noortest ei ole ju võimalik teada, millest nad aru saavad, millest mitte. Mina teie vanuses ei oleks sellest aru saanud, aga räägin teile siiski, liiga see teile ei tee. Niisiis…” Carolina seisatas ja tõstis nimetissõrme, „paradoks on selles, et kunstnikku, kui ta on vähegi hea, andekas, noh, kunstnik selle sõna tegelikus tähenduses, ennast ei olegi olemas.” Dramaatiline paus. „On ainult tema looming.” Veel üks paus. „Sellega, võiks öelda, trumpab jumal kunstniku ikkagi lõpuks üle, noh, vabandage, aga võiks öelda, et näitab, kes on tegelikult peremees. Sest olemise,” Carolina kummardas koomiliselt ette ja žestikuleeris kokkupandud sõrmedega, iga silpi rõhutades, „o-le-mas-o-le-mi-se on jumal meile kõigile andnud siiski ainult ühe. Ja kui sinu o-le-mas-o-lemi-ne on sinu looming, siis sind ennast inimesena ei ole enam üheski olulises mõttes olemas. Tõsi,” jätkas Carolina pärast lühikest pausi, „kunstniku olemasolemine on teistsugune, kuna ta justkui looks ise oma maailma, aga see on kõigest kvalitatiivne erinevus, mitte väga oluline.” Annelise naeris laginal ja plaksutas. „Võib-olla on isegi näiteks, noh, võtame kalakaupmehe ja sõduri, võib-olla on nende erinevus samaväärne või isegi suurem, noh, see sõltub vaatenurgast. Aga arvamus,” Carolina ajas käed laiali ja ta hääl muutus pateetiliseks, „et kunstnikul on mitu olemasolemist, kuna ta loob ise maailmu, on halvemal juhul hybris, tõenäolisemalt aga lihtlabane viitsimatus ilmselgeid asju lõpuni mõelda. Ja sellega, mu armsad tüdrukud, tahaksin oma tänase targutuse lõpetada: olemasolemist on meil kõigil üks, see võib olla nii- või naasugune, aga kui me lõpuks igavikuga silmitsi seisame, pole meist kellelgi mitut olemasolemist ette näidata.” Carolina kummardas graatsiliselt, Annelise plaksutas vaimustunult, Agnes muigas.

      Hetkeks võttis maad vaikus, Carolina istus sohvale ja Agnes hakkas klaverilt noote kokku korjama.

      „Aga öelge, tüdrukud,” küsis ta siis, seljaga nende poole olles, „kui ka kunstnikul on ainult üks olemasolemine, siis kumb see Heinrichi puhul on? Kas see, et ta Friedat nii palavalt armastab, või see maailm, see Aphrodite, mille loovad tema pildid Friedast?”

      Tüdrukud vaikisid hetke nõutult, siis vastas Annelise: „Seda peate küll härra Mecklenbergi enda käest küsima. Tema selle o-le-mas-o-le-mi-se teooriaga lagedale tuli, las annab nüüd vastust.”

      Carolina aga lisas: „Ma arvan, et see oleneb sellest, kui andekas Heinrich kunstnikuna on. Kui on andekas, siis on tema olemasolemine ikka kunstis, loomingus – kui ta lõpuks igavikuga silmitsi seisab.”

      „Jah, teil mõlemal on õigus,” arvas Agnes. „Ja võib-olla ei olegi seal vahet, võib-olla on need kaks Heinrichi puhul üks ja sama, ühe olemasolemise kaks eri tahku. Ah, eks ole, kuula veel neid kunstnike filosofeerimisi, lõppkokkuvõttes on kõik ikka ainult suured sõnad, mis ei ütle tegeliku elu kohta midagi. Ainult pea võib valutama hakata, jumala eest. Aga aitäh teile, lõpetame tänaseks. Teiega oli lõbus nagu alati, pean nüüd väheke puhkama.”

      Kui tüdrukud olid toast lahkunud, läks Agnes suure peegli ette ja seisatas. Ta keeras end küljega peegli poole, silus käega kleiti ja vaatas ennast hindavalt. Siis turtsatas ta vaikselt, korjas noodid klaverilt kokku ja läks oma tuppa.

      Seal heitis ta voodile pikali ja vaatas paar minutit lakke, üks käsi laubal. Seejärel tõusis Agnes püsti ja kõndis toas sihitult edasi-tagasi, lükkas kapiukse kinni, kohendas voodil patju ja korjas aknalaualt tolmukübeme. Lõpuks istus ta laua taha ja avas päeviku. Ja sinna jäi ta pikaks ajaks istuma, avatud päevik laual, pilk uitamas akna taga kaugustes ja sulg tindipotti kastetud.

      Tere, Jaan!

      Aitäh selle jutu eest. Selline imearmas pastišš, ootamatu ja samas vägagi sinulik. Kohati päris autentse 19. sajandi romantilise jutustuse moodi.

      Olen Sulle nende juttude eest tänulik ja juba ootan järgmist. Kahju, et Sa mulle iga nädal uut ei saada! Olen Su fänn!

      See, et Sa kirjutad neid jutte mulle, näitab, et Sa siiski hoolid minust, ükskõik mis negatiivset ka meie vahel on olnud. Kuigi Sa ei taha minuga rääkida ega vasta mu kõnedele. Ma muidugi ei tea, võib-olla saadad neid jutte teistele ka. Ega see väga suur üllatus ei oleks.

      Ma ei ole küll eriline kirjandusteadlane, aga vaevalt on Su jutud mõeldud kusagil avaldamiseks. Tänapäeva kirjandus on ikka teistsugune. Inimestel pole sellise „värgi” jaoks aegagi. Oleks muidugi huvitav kuulda, mida Sa ise sellest arvad.

      Seda enam soojendab mind teadmine/arvamus, et kõik need Su jutud on kirjutatud just minule. Nende isiklikkus muudab need väga eksklusiivseks, lausa luksuseks. Ära arva, et ma seda hinnata ei oska. Oskan küll.

      Kuna Sa mu kirjadele enam ammu ei vasta, ei tea ma, kas Sa ootad ka mu sisulist arvamust, nii-öelda kommentaari Su jutu teemal.

      Üldiselt saan muidugi aru, et Heinrich/Mecklenberg oled Sina, Duisburgi tiik on meie pere ja kohutav pruun plekk, mida eemaldada ei saa, on see, mida Sa siis, kui Sa mu kirjadele veel vastasid, nimetasid mu „toredaks armuafääriks”. Usu, Jaan, mul on väga kahju, et Sa sellest üle ei saanud, ei suutnud mulle andestada ja nii kohutavalt üle reageerisid, et nüüd on asjad nii nagu on. Ma poleks kunagi suutnud midagi sellist ette kujutada, see kõik on mulle nagu mingi kohutav unenägu ja midagi pole teha, tunnen end ikka veel palju rohkem süüdi, kui see tühine, totter seik iial väärib.

      Ma ei hakka Sulle enam kirjutama, kui väga ma seda rumalat lugu kahetsen. Olen seda Sulle korduvalt öelnud, aga Sa oled nii kohutav egoist, et isegi ei kuule mu sõnu. Näed ainult seda, et Sulle on haiget tehtud, ega suuda andestada.

      Tead, mulle on ammu selge, et see kõik oli Sulle kõigest ettekääne. Tegelikult oled Sa (sisimas) kogu aeg tahtnud, et asjad oleks nii, nagu nad praegu on, kogu see meie perekond oli Sulle lihtsalt üks ajutine projekt, ja nüüd oled otsustanud edasi liikuda. Ma ei tea, kuhu Sa liigud (eks vaata ise, kuhu Sa praeguseks jõudnud oled), aga soovin Sulle ikka kõike head.

      Tegelikult ei huvita Sind, Jaan, reaalsed inimesed reaalses maailmas. Sind ei huvita, mida nad tegelikult mõtlevad ja tunnevad. Sa oled kogu aeg elanud oma väljamõeldiste maailmas. Selles mõttes on see Heinrich-Mecklenberg oma pildiarmastuse ja naistepelgusega vägagi kõnekas kuju, nagu ka need vaimustavad aadlipreilid, ideaalsed naised Sinu ettekujutuses. Just niisugune Sa oledki, olen sellest aru saanud ja sellega leppinud kah.

      Kahju on inimestest Su ümber (nagu mina), kes peavad sellepärast kannatama. Ei oota seda Agnest-Friedat ka mingi õnn ega armastus ees, ainult üks hoolimatu, piltide ja mõttemängude maailmas elav egoist, kellele reaalne naine on parimal juhul võrreldav mõne õnnestunud akvarelliga.

      Oma teatav võlu selles kõiges ju arvatavasti on, isegi mina suudan seda nüüd juba näha. Jään ootama uusi jutte, leiutisi ja meelelahutust, paralleelmaailmu ja ulmasid СКАЧАТЬ