A. Kirjad. Mihkel Nummert
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу A. Kirjad - Mihkel Nummert страница 9
Название: A. Kirjad
Автор: Mihkel Nummert
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современная зарубежная литература
isbn: 9789985332733
isbn:
„Mäletad, ma ütlesin sulle, et olen täna juba ei tea mitmel inimesel pea puruks peksnud?” jätkab Jaan oma monoloogi. Võib-olla Kadri siiski kuuleb teda. „Ma ei taha üldse, aga kui sa mind ründad, siis saad ka, eks. Palun saa sellest aru, Kadri, palun saa. Nüüd ma jätan su siia ja panen ukse kinni, sa jääd siia luku taha, kuni see asi mööda läheb või kuskilt mingi abi leitakse või midagi. Võib-olla on mingi rohi olemas. Sul on siin diivan ja puha, siin on sul hea olla, eks?”
Jaan teeb naise poole ähvardava sammu ja tõstab ahjuroobi otsekui löömiseks, ent Kadri ei reageeri kuidagi. Seesama tühi, hauatagune pilk, tuim nägu, avatud suu, visad ja koperdavad liigutused. Ta näeb välja pigem rumal kui ähvardav, ainult see pidev vaikne mörin meenutab mõnd metslooma. Kui Jaan ei oleks näinud, mida Kadri-sugused teha võivad, embaks ta naist lohutavalt, teeks pai. Tal oleks Kadrist kahju.
Nad on toa kaugemas seinas, diivani taga. Jaan kisub pilgu Kadrilt, jookseb toast välja ja on paari sammuga Martini toas, haarab sealt tooli ja hüppab tagasi elutoa ukse juurde enne kui Kadri selleni jõuab. Ta proovib tooli lingi alla sättida, ent seljatugi on liiga kõrge, tool tuleb viltu seada. See näeb ebakindel välja. Jaan vaatab ringi. Siis jookseb ta esikukapi juurde, toob tööriistakasti ja lööb uksepiita lingi kõrvale naela. Nii, mingit nööri. Kiiresti. Esimesena tuleb pähe Kadri hommikumantli vöö, mida Jaan äsja vannitoas nägi. Igaks juhuks lükkab ta vildaka tooli kõvemini lingi alla ja jookseb vööd tooma.
Kui ukse tagant hakkab lõpuks kostma kriipimist ja nügimist, on tal link juba kõvasti kinni seotud. Põlv valutab. Ta kontrollib naela tugevust ja annab sellele haamriga veel paar lööki. Peab küll.
Ohates vajub Jaan ukse kõrvale põrandale. Keha valutab mitmest kohast. Mis edasi? Pea on tühi. Ta teab, et kogu asi ei ole veel temani jõudnud, ta näeb kusagil kaugel tulemas mingit tõelist šokki, justkui hiidlainet, aga see pole veel kohale jõudnud. Tagasi vanni? Uni kuluks ära, aga hullunud Kadri nägemine on teda liiga palju raputanud, vaevalt magamisest midagi välja tuleb. Alles nüüd märkab Jaan, et on täiesti alasti. Jeesus küll. Esiku kare vaip torgib.
Kadri on end püsti ajanud ja üritab uksest välja pääseda. Mis tema peas toimub? Mida ta näeb? Kostab esimene löök, täie keharaskusega vastu ust, mürts. Uks ei liigatagi, peab kindlalt, ta võib seal niimoodi kümme aastat taguda.
Peaks uuesti Martinile helistama. Jaan on öö läbi proovinud, aga Martini telefon on väljas. Poiss läks ööseks sõbra juurde, reede õhtu. Sõber elab kusagil vanalinnas. Tal võib aku tühi olla, või telefon välja lülitatud. Pole mingit põhjust oletada, et Martin on ka hulluks läinud, ütleb Jaan endale sajandat korda. Või kuidas seda nimetama peaks. Kui mina ei ole, miks peaks tema olema?
Aga miks peaks Kadri olema? Miks üldse keegi?
Jälle kostab löök vastu ust.
„Kadrikene, jäta järgi, mis sa laamendad,” hüüab Jaan läbi ukse. „Teed endale haiget ju.” Korraga näeb ta olukorras mingit musta ja kibedat koomikat. „Ma lähen teen kohvi, tahad ka?”
„Ma tegelikult armastan teid väga, Katerina Ivanovna. Pole teile vist ammu Katerina Ivanovna öelnud. Ega vist ka seda, et ma teid armastan. Praegu siis ütlen. Te muidugi vabandage.”
„Küll te vabandate, kus te pääsete.”
„Aga kas te oskaksite mulle nõu anda, armas Katerina Ivanovna? Nõu kuluks praegu ära. Ma võin teile vastunõugi anda: te lõpetage see laamendamine ära, siis saaksime koos maale sõita. Meeleldi reisiksin koos teiega.”
„Meeleldi, kuulete? Meeleldi!”
„Kadri, palun ütle, mis ma tegema pean, et sa selle jama ära lõpetaks? Palun!”
„Ma toon sulle midagi süüa? Tahad sa süüa?”
„Mida kuradit ma tegema pean!?”
Jaan paneb pea kätele ja proovib veel nutta, aga pisaraid ei tule. Kui ta end püsti ajab, kostab järjekordne löök vastu ust. Lootusetus vihas virutab Jaan jalaga vastu ja läheb kööki.
Kuuma kanget kohvi juues püüab ta mõtteid koguda. Millestki ei ole kinni haarata, kõik on liiga absurdne. Veel tund aega tagasi leppisid nad Kadriga kokku, et Jaan püüab veidi puhata ja siis hakkavad nad Martinit otsima ega lahku linnast enne, kui Martin on leitud, ükskõik millisel kujul.
Teekond töölt koju, mis tavaliselt võtab kakskümmend minutit, oli kestnud terve öö.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.