A. Kirjad. Mihkel Nummert

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ arvatavasti juba mõnda aega seisnud ja vaadanud, kuidas Agnes kivide vahel nõgestes ukerdab. Naine vihastas, punastas ja ajas selja sirgu. See ei olnud härra kunstnikust küll ilus teda niimoodi salaja jälgida.

      Mecklenberg seisis liiga kaugel, siit ei saanud ta mehele öelda, mida viimase teguviisist arvab. Lühikeste ettevaatlike sammudega hakkas ta läbi paksu heina kunstniku poole minema, alatasa jalge ette vaadates, kleidiserva kergitades ja sellelt takjanuppe noppides. Ta nägi seejuures kindlasti armetu ja naeruväärne välja, ja see tekitas temas veelgi suuremat trotsi, mille pärast ta omakorda piinlikkust tundis. Mecklenberg, see südametunnistuseta vanamehenäss kindlasti nautis ta kimbatust. Härrasmees ometi ei pane daami säärasesse olukorda, ja seda kavatses Agnes talle ka öelda.

      Mecklenberg aga seisis paigal ega kavatsenudki liigutada, et Agnesele appi tulla või vähemalt sündsalt mujale vaadata. Muudkui jõllitas teda üksisilmi, silmanurkades kindlasti see irooniline muie, mida Agnes oli seal varemgi näinud.

      Ja nagu sellest mühaklusest ei oleks veel piisanud – just siis, kui Agnes hakkas küllalt lähedale jõudma, et teda ilma karjumata kõnetada, oleks Mecklenberg justkui mõistnud, mis teda ees ootab, ja põgenes argpükslikult. Ta pööras ümber ja kõndis kiiresti, pilku tagasi heitmata mööda lehisealleed minema, jättes naise taas nõutult heinasse seisma ja talle järele vaatama.

      Umbes nädalapäevad hiljem istus Agnes koos parunitütardega mõisa teise korruse klaveritoas, mida paruness armastas veidi suureliselt kammersaaliks nimetada. Oli ilus varasügisene päev, kardinad olid akna eest tõmmatud, madal ja mahe, ent ikka veel suviselt ergav päike kuldas toa sügavrohelisi seinu ja parketti. Agnes oli tüdrukutele mänginud ühe Beethoveni sonaadi aeglast, raugelt igatsevat Adagiot, aga et see oli tüdrukutele tehniliselt liiga keeruline, jäid nad vestlema heliloojast ja tema loomingust. Agnes oli hiljuti lugenud Schindleri „Beethoveni elulugu” ja oskas sellest jutustada, tüdrukud kuulasid teda hajameelse huviga. Kui jutt jõudis helilooja salapärase kirjani surematule armsamale, vaatas Annelise, kahest tüdrukust särtsakam ja püsimatum, lõbusalt õe poole ja poetas:

      „See kõlab juba üsna meie kuulsa Heinrichi moodi,” mille peale Carolina laialt naeratas: „Jah, mõtlesin just sedasama.”

      „Heinrichi?” küsis Agnes üllatunult. „Kes on teie kuulus Heinrich?”

      „Heinrich,” vastas Annelise kuueteistaastase tüdruku ebakindla irooniaga, „on härra Mecklenbergi tuttav, kuulus kunstnik Viinist.”

      „Kellest meie küll mujalt kuulnud ei ole kui härra Mecklenbergi suust, nii et väga kuulus ta vist siiski ei ole,” lisas Carolina.

      „Ja mida te tema kohta siis härra Mecklenbergilt kuulnud olete?”

      „Oh, mitte palju. See oli vist üleeile, kui ta meile temast rääkis. Muide, kas te teate, et härra Mecklenberg kavatseb vist jälle maalima hakata?”

      „Tõesti?” Agnes vaatas üllatunult Carolina poole ja kohendas klaveril lebavaid noote. „Ei, ma ei teadnud seda.”

      „Jah,” vastas Carolina, silmanähtavalt nautides võimalust rääkida teistele uudist, millest need kuulnudki ei olnud. „Ma juhtusin eile pealt kuulma, kuidas ta rääkis Knaupfile, et on endale Riiast lõuendit, värve ja pintsleid tellinud, ja küsis nõu, kuidas need siia toimetada. Meie kunstitundideks tal neid küll vaja ei lähe, meil on kõik vajalik olemas.”

      „Väga huvitav,” ütles Agnes. „Minu teada ei ole ta juba aastaid pintslit kättegi võtnud.”

      „Mitte aastaid, vaid aastakümneid,” pistis Annelise vahele. „Mina olen teda terve elu teadnud kui endist kunstnikku. Nii et see on huvitav tõesti, ma pole kunagi ühtegi tema tööd näinud.”

      „Jah, mina ka mitte,” vastas Agnes. „Aga kuuldavasti olevat ta üpris andekas.”

      „Mitte üpris andekas, vaid lausa geenius,” naeris Annelise. Agnes naeratas ja jäi hetkeks mõtlikult tüdrukuid silmitsema.

      „Aga mida ta teile selle… Heinrichi kohta siis rääkis?” ei suutnud ta lõpuks uudishimu talitseda.

      Tüdrukud puhkesid naerma. „Oo, Heinrich,” vastas Annelise läbi naeru, „Heinrich on tõesti imelik mees.”

      „Aga räägi siis ometi, mille poolest imelik?”

      „Heinrichil on muusa,” vastas Carolina, ja järgnes taas naerupahvak.

      „Muusa? Mis selles nii naljakat on?”

      „Võib-olla ei olegi midagi naljakat,” vastas Carolina korraks tõsinedes, „aga härra Mecklenbergile läks see igatahes väga hinge. Te oleks pidanud nägema, kuidas ta silmad põlesid sellest rääkides.”

      „Oo jaa, ta silmad põlesid nagu Beethovenil!” lõkerdas Annelise.

      „Härra Mecklenberg on ju kunstnik, kirglik hing, selles pole minu meelest midagi naljakat,” ütles Agnes nõutult. „Te olete vist lihtsalt pikast päevast väsinud.”

      „Ei-ei, vabandust, aga see oli tõesti naljakas,” tõttas Carolina enda ja õe naeruhoogu vabandama.

      „Ühesõnaga, Heinrichil on naine,” võttis Annelise jutuotsa enda kätte. „Naine, keda ta väga palavalt armastab.”

      „Jumaldab,” torkas Carolina ikka veel itsitades vahele.

      „Jah, jumaldab. Ja maalib.”

      „Kogu aeg maalib,” lisas Carolina.

      „Pidevalt,” nõustus Annelise. „Minu meelest ta muud ei teegi, kui maalib oma naist.”

      Agnes sulges hoolikalt klaveri kaane ja nõjatus sellele. „See on veidi ebatavaline… aga pigem imetlust kui naeru väärt.”

      „Muidugi,” vastas Carolina, „me ei mõtlegi midagi… halba. Aga me oleme ju noored neiud, ja meie meelest on see naljakas.”

      Sellele ei olnud Agnesel midagi vastata. Carolina komme teisi vestluses aeg-ajalt ootamatult tähelepanelike, küpsete repliikidega jahmatada oli teda juba ammu võlunud. Agnes naeratas leplikult. Tüdrukud olid hoos ja seda oli vaimustav vaadata.

      „Aga ta ei maali teda kui oma naist,” jätkas Annelise, „vaid kui Aphroditet, armastuse jumalannat! Kõik tema maalid kujutavad ainult Aphroditet.” Annelise hüppas püsti ja hakkas põlevi silmi keerutades loendama, võttes iga maali nimetuse juures uue teatraalse poosi: „Aphrodite sinises. Aphrodite valges. Aphrodite templis. Aphrodite trepil. Aphrodite mägedes. Aphrodite mõtisklemas. Aphrodite eest. Aphrodite tagant. Aphrodite ülevalt. Aphrodite alt. Aphrodite selili ja Aphrodite, palun väga, kõhuli.”

      Nüüd puhkes ka Agnes naerma.

      „Aphrodite Kallipygos” ütles Carolina vahele ja punastas.

      „Just, härra Mecklenberg ütles ka Aphrodite Kallipygos. Eks me võime ette kujutada, milline see maal võib olla,” purskas Annelise taas naerma.

      Agnes köhatas rangelt ja vaatas maha. See hakkas siiski liiale minema. Kui paruniproua neid praegu näeks, lõppeks see halvasti.

      Annelise aga kummardas taas, köhatas ja hakkas ooperlikult liialdatud žestide saatel laulma:

      Aphrodite qua, Aphrodite là

      Aphrodite su, Aphrodite giù

СКАЧАТЬ