A. Kirjad. Mihkel Nummert

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ see hingejõud, mis aitab Sul tegeliku maailmaga leppida, siis saad terveks.

      Martin ka muidugi tervitab, koolis läheb tal enam-vähem hästi. Talle on kevadel uut jalgratast vaja, jube tore oleks, kui Sa saaksid aidata seda osta.

tervitadesKadri

      Ma tean, et Sa mulle niikuinii ei vasta, aga ikkagi tahaksin küsida: ütle, Jaan, kas mina olin kunagi Sinu Duisburgi tiik?

      Kuum vesi, uni, unustus. Millegi muu jaoks ei ole Jaanis ruumi. Väljalülitamine. Uks lukku, aurav vesi jookseb lahinal vanni. Kiirustades kisub Jaan räpased riided seljast. Õlg on verine, käsi mitmest kohast kriibitud, põlv valus, nägu katki. Käed värisevad, kogu keha väriseb. Mõte otsib midagi, millest kinni haarata, tahab põgeneda. Pudelid riiulil, šampoonid, palsamid, juuksevärvid. Vannisool. Rahustava ja nahka pehmendava toimega. Jaan kallab seda vanni. Ehk aitab.

      Vaja puhata, vaja välja lülituda, silmad kinni. Siis mõtlen midagi välja. Vanad reeglid enam ei kehti.

      Jaan ronib vanni ja suleb silmad. Vahutav, lõhnav kuum vesi tõuseb. Ta proovib end lõdvaks lasta, toetub mugavamalt, paneb käed vette, surub kõik mõtted peast välja. Keha võtab vee aeglaselt omaks, laseb soojuse endasse. Keskendu naudingule. Peale vanni ei ole midagi olemas. Jaan uinub kohe.

      Kui kostab esimene löök vastu ust, Jaan võpatab. Vett loksub üle vanniääre põrandale. Teadvus tõrgub veel vastu, aga keha juba teab. Ei, ei, ei. See ei aita. Vann on vett ja vahtu täis. Jaan vajutab kraani kinni ja hüüab: „Jaa, mis on?” Vaikus. Seinad on kuumast aurust märjad. „Mis on, Kadri?” hüüab Jaan uuesti. Vastust ei tule.

      Paari sammuga on mees ukse juures. „Mis on, Kadri?” küsib ta veel kord läbi ukse, hääles palve ja ahastus. „Mis on?” Ta paneb kõrva vastu ust, raputab ukselinki, kuulatab uuesti.

      Ei, ei, ei. Teiselt poolt kostab vaikset, katkendlikku, monotoonset urinat. Jaan on seda tänase öö ja hommiku jooksul juba korduvalt kuulnud. Ebainimlik, tühi, külm, vaenulik, ühepoolne, lakkamatu.

      Vaistlikult tõmbub Jaan eemale ja kohe järgneb uus löök vastu ust. Lõrin katkeb korraks. Mingi vaikne rähklemine.

      Nad on sisse pääsenud. Kui palju neid on? Kus Kadri võib olla, magamistoas? „Kadri, kus sa oled?”

      Vaikus. Jälle see liikumine, kostaks justkui altpoolt.

      Jaan viskub kõhuli põrandale ja vaatab läbi ventilatsiooniavade ribade. Silmad näevad kohe, aga aju tõrgub. Ei, ei, ei.

      Ukse ründaja on maha kukkunud ja proovib nüüd aeglaselt, saamatult, ent järjekindlalt end taas jalule ajada. Jaani vaateväljas, siinsamas, mõne sentimeetri kaugusel on kohmakalt kompiv, põrandalt toetust otsiv käsi.

      See on tuttav käsi.

      Kadri käsi.

      Kuradi raisk, kuradi raisk, kuradi kuradi kuradi raisk raisk pask raisk kuradi raisk.

      Korraga tunneb Jaan, et juba mitu tundi on ta silmade taga pakitsenud pisarad. Nüüd pääsevad need valla. Jaan purskab nutma ja peksab rusikaid vastu põrandat. Kõht kisub krampi, kogu keha väriseb ja kõõksub. Kuradi kuradi kuradi raisk. Kostab uus löök vastu ust. Jaan karjub meeleheitlikult.

      Pärast nuttu tuleb tühjus. Silmad vaatavad vannitoa põrandat, ent ei näe midagi. Põrandaküte on sees, hea soe. Jaan sikutab nagist alla käteräti, millega pisaraid ja nina pühkida. Maailm on tühi ja vaikne, maailmas ei ole mitte midagi. Paneb rätiku pea alla.

      Mõne aja pärast tabab Jaan end mõttelt, et tegelikult on hea, et ukse taga on ainult Kadri. Kui keegi oleks väljast korterisse pääsenud, oleks neid siin ukse taga rohkem ja mul oleks keerulisem välja saada. Välja pean ma ikkagi saama. Miks, see selgub hiljem, aga pean. Martin.

      Uus löök vastu ust. Raske, aga kobav ja aeglane. Maha murda ta seda ei jõua ja avada ei oska. Välisuks on lukus. Kiirustama ei pea, karta pole midagi.

      Ma võin siin mitu nädalat elada ilma välja minemata. See tundub Jaanile adumatult pikk aeg, nädala jooksul juhtub kindlasti palju, kogu see jama jõuab otsa saada. Midagi kindlasti juhtub. Nädal aega, tuhat aastat.

      Jaani üllatuseks on ta nüüd rahulik. Aru ei saa millestki, aga teab, mida teha.

      Kaal? Võiks midagi pikema varrega olla. Korralik põrandahari ajaks asja ära, aga kust seda võtta. Tugevamaks ei ole ta muutunud, aeglasemaks on. Pikk ahjuroop oleks ideaalne. Peab kaminani jõudma, kui roopi seal ei ole, leian midagi muud või jooksen trepikotta. Oluline on siit uksest välja ja eemale pääseda, siis proovin Martinile helistada.

      WC-hari. Föön. Šampoonipudelid. Pesukorv. Pesupulbrikott. Jaan ei leia relvaks sobivat eset. Dušitoru. Poolteist meetrit pikk nikeldatud metalltoru, mille Jaan ise mõni aasta tagasi seina kruvis. See sobib. Peab sobima.

      Jaan peksab kaaluga dušitoru üht otsa hoidva kinnituse katki ja saab toru kätte. See on märg, soe ja kerge. Õhukesest plekist, aga ajab asja ära.

      Uus löök vastu ust. Ukselink vajub alla, ent tõuseb kohe tagasi. Jaan sunnib end rahulikult hingama. Ma olen täna neid juba mitu tapnud, ja Kadri ei erine eelmistest. See ei ole enam Kadri, ja ma ei tea, kas Kadri tuleb kunagi tagasi. See ei ole Kadri.

      Jaan lükkab käteräti põrandale laiali ja kuivatab hoolikalt jalad ära, et mitte libastuda. Häid jalanõusid oleks vaja. See seal ukse taga ei ole Kadri.

      Silmad kinni ja kõrv vastu ust, kuulatab Jaan teisel pool toimuvat. Ta ei taha enam läbi õhuavade vaadata, ei taha Kadrit näha. Väljakannatamatu. Uuesti Martinile helistada, kohe.

      Ta keerab ukse lukust lahti ja hoiab linki all. Ootab, dušitoru käes. Vaevukuuldav lõrin tuleb taas lähemale ja mürtsatab vastu ust. Jaan ootab kaks sekundit ja lööb siis ukse kõigest jõust pärani.

      Ukse varjust paistab põrandal kaks ebaloomulikku, kohmakalt rähklevat jalga. Ülakeha jääb peitu, Jaani löök on ründaja tasakaalust välja viinud. Mees hüppab kahe kiire sammuga toauksest välja ja jääb keset esikut seisma, dušitoru käes. Ta vaatab kuulatades ringi. Paistab et rohkem pole korteris kedagi. „Hou-hou!” hüüab Jaan kutsuvalt, ent peale neljakäpukil aeglaselt tema poole liikuva Kadri vaikse urina ei kosta ühtki häält.

      „Pask raisk”, pomiseb Jaan. Kadri pärani, pilkumatutes silmades on seesama kõle, otse ette suunatud pilk, mida Jaan on juba korduvalt näinud. Naise juuksed on sorakil, suu poolavali ja näol liikumatu piinatud ilme, justkui juhiks teda mingi suurem, tema tahtest võimsam jõud. Seljas on tal needsamad riided mis napp tund tagasi, kui Jaan koju jõudis, temaga lühidalt rääkis ja siis vanni läks, et jõudu koguda. Siis oli ta veel Kadri. Mis vahepeal juhtus? Vaikselt häälitsedes roomab ta kramplikult Jaani poole.

      „Kuuled mind, Kadri? Kuuled mind üldse?” küsib Jaan ettevaatlikul taganedes. Naine ei vasta.

      „Hea küll, tule-tule,” jätkab Jaan. Ta räägib valju häälega, nagu vanainimesega. „Ma ei tea, kas sa mind kuuled või midagi aru saad. Võib-olla saad, eks. Aga tule siia. Ma tean, et sa tahad mulle praegu kallale tulla, verd juua või mu liha süüa või midagi. Ma tean. Kui sa seda teha üritad, siis ma kaitsen ennast, löön sul pea lõhki. Ma olen sust kiirem ja tugevam, saad aru? Ära ründa mind, see ei ole sinu huvides.”

      Kadri silmis ei ole vähimatki märki, et sõnad temani jõuaksid. Pilk ainiti Jaanile kinnitunud, huuled avali, roomab ta vaikselt lõrisedes mehele järele.

      „Issand, СКАЧАТЬ