A. Kirjad. Mihkel Nummert

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ omasuguste seast silma, meeldib millegipärast, ja ongi armastus kohal.”

      Agnes kohendas jakihõlmu. „On see asi tõesti nii ratsionaalne ja igav? Mis on siis need väikesed erinevused, mida armastaja teie sõnul miskipärast oluliseks peab? Kust nad tulevad, miks nad just sellised on?”

      „Ma ei tea, preili Treublut, ma ei tea. Ehk on nad osalt juhuslikud, osalt õpitud. Oleme ehk neistsamadest romaanidest lugenud või vanematelt inimestelt kuulnud, missugused omadused on inimeste või ka hobuste, majade, lillede, ükskõik mille juures hinnatavad, ja usume seda. Ja kust meie vanemad ja romaanikirjanikud oma tarkused on võtnud? Küllap kõnelevad neis lõppkokkuvõttes iidsed tõed ja tähelepanekud, sadade inimpõlvede destilleeritud teadmine. Lisame siia oma väikesed juhuslikud eelistused – kellele meeldivad mingil põhjusel sinised silmad, kellele pruunid – ja saamegi oma tarkuse, mida omakorda lastele edasi anname. Ja nii aina edasi kuni viimsepäevani välja.”

      „See on nii kohutavalt igav.” Agnes küll naeris, ent tema naerus kõlas siiras pettumus. „Ja andke andeks, armastusega pole sel mingit pistmist. Teid kuulates võiks arvata, et te pole kunagi kedagi armastanud ega armasta ka tulevikus.”

      „Küllap kõlab mu jutt teile tõepoolest igavalt, pean vist jälle vabandama.” Mecklenberg kummardas naljatamisi ja kergitas mütsi.

      „Hästi, võtan vabanduse vastu. Tingimusel, et te räägite mulle oma armastusest – või armastustest –, sest teiesugusel mehel on olnud neid kindlasti rohkem kui üks.”

      „Jumala eest, mademoiselle, mul pole aimugi, mida te „minusuguse mehe” all võiksite silmas pidada.”

      „Ärge laske daamil end kolm korda paluda ja lõpetage veiderdamine,” pöördus Agnes Mecklenbergi poole ja vaatas kunstnikule väljakutsuvalt silma, „see ei mõju veenvalt.”

      „Mis ma teiega teen, väljapressija,” ohkas Mecklenberg. „Põgenen? Hea meelega pistaksin jooksu, aga aastad ja kasvatus ei luba.” Mees seisatas ja vaatas ringi, justkui otsiks tõesti pagemisteed, ent Agnes ei peatunud. Mõne hetke vaikides seisnud, järgnes kunstnik talle.

      „Olgu, ma räägin teile ühest oma ammusest tuttavast,” venitas ta lõpuks justkui vastutahtsi, „võiks öelda sõbrast, Heinrichist, kellest ma nüüd juba ammu midagi kuulnud ei ole.” Mecklenberg ohkas mõtlikult. „Ei tea, mis temast saanud on, aga üks temaga seotud lugu, võiks öelda tema tragöödia, sobib armastusest rääkides meenutamiseks küll, kui te just soovite.”

      Agnes ei kostnud midagi, vaid astus vaikides ja teerada vaadates edasi. Mecklenberg ootas viivu ning jätkas siis.

      „Heinrich oli kunstnik nagu minagi, tutvusin temaga Viinis ühe Inglise akvarellisti juures, käisime tollal noorte meestena tema stuudios tunde võtmas. Kust Heinrich pärit oli ja millega varem tegelenud, ei mäleta, ja pole tähtiski, aga omal ajal saime üsna hästi läbi ja veel aastaid pärast Viini stuudiumi sattusime temaga aeg-ajalt kokku, pidasime mõnda aega isegi kirjavahetust. Nende kirjade põhjal ma teangi tema lugu rääkida.” Mecklenberg vaikis taas hetkeks, justkui sõnu otsides, aga Agnes astus ikka rahulikult teed silmitsedes edasi.

      „Ta oli väga kirglik mees,” jätkas kunstnik kobamisi, „temas põles säärane tuli, millest meie, teised kunstijüngrid, ainult unistasime. Tema tohutu keskendumisvõime, kui ta töötas, oli lausa haiglane, maniakaalne. Ta unustas kõik muu, kogu tema tähelepanu oli kontsentreeritud ainult maalimisele. Muide, just maalimisele endale, mitte maalitavale objektile, modell oli talle enamasti ainult ettekääne, mille abil oma valguse ja varju mänge välja mõelda – ja seda muide akvarellis, mis on ju ikka olnud pigem malbe ja tagasihoidlik tehnika. Teda ei peetud klassikalises mõttes heaks või andekaks kunstnikuks, tema tööd olid liiga isikupärased, keegi ei osanud neid õigesti vaadata, temast ei saadud aru. Muidugi kurvastas see Heinrichit, aga ainult natuke. Ma arvan, et teda ei paelunud väga sügavalt miski, mis jäi tema enda töödest väljapoole. Ta oli ise endale publik, otsis täiuslikkust, teadis ainult ise, mille poole ta pürgib ja millistele reeglitele allub.”

      „Kas ta suhtus sellise kirglikkusega ainult oma kunsti?” küsis Agnes, et kunstniku juttu suunata. „Või miks muidu meenus teile just tema?”

      „Hästi, nüüd jõuamegi armastuse juurde.”

      „Oo, ma võin üksnes kujutleda, missuguse kirega see teie Heinrich oma väljavalitut jumaldas! Või oli tal neid palju?”

      „Jah, preili Agnes, teil on õigus,” vastas Mecklenberg väikese pausi järel mõtlikult kaugusse vaadates, „Heinrichi kirg oma väljavalitu vastu oli tõepoolest kõikehõlmav, täielik ja ennastunustav. Tal ei jätkunud silmi enam millelegi muule. Ainuke häda, ja ma loodan, et te selle mulle nüüd andestate, preili Agnes, on see, et Heinrichi väljavalituks osutus mitte naine, nagu oleks kohane… vaid hoopis midagi muudA Kirjad aga las ma räägin teile kõigest järgemööda.” Vana kunstniku naeratus oli korraga viril, lausa hädine.

      „Ah, ikka teete minuga nalja, härra Mecklenberg! Lubate, et räägite armastusest, aga nüüd jutustate hoopis mingist hullust kunstnikust.” Agnese sõnades kõlas siiras pettumus.

      „Ei, armas preili, ei tee nalja,” kinnitas teine tõtakalt. „See oligi armastus. Vaikselt tärganud, aegamisi kasvanud ja lõpuks hävitavaks stiihiaks pöördunud armastus justkui metsatulekahju, mis Heinrichi kunstnikuna lõpuks ka hukutas. Ma saan aru, et teile meeldiks, kui asjasse oleks segatud mõni daam. Ja ongi, kuigi mitte päris nii, nagu teie ehk soovite, aga kuulake, ma räägin edasi.”

      „Mis mul üle jääb,” vastas Agnes, ent nipsakus tema hääles ei olnud enam täielikult teeseldud.

      „Heinrichil ei läinud eraelu tollal just päris libedalt. Tal olid sõbrad – mina nende seas – ja töö, muud midagi. Tuleb öelda, et ta otsis naistega suhteid, rääkisime sellest temaga, ta oli neis asjus kohutavalt vanamoodne, ja Viin, teate, oli juba siis kõike muud kui vanamoodne. Sellal kui meie pummeldasime südamerahus mööda kõrtse ja kohvikuid, nautisime boheemi täiel rinnal, unistas Heinrich päris tavalisest abielust, perekonnast, armsast ja malbest naisukesest, kes tema eest hoolitseks, teeks süüa ja hoiaks kodu korras, kellestki, kelle hoolde ta võiks jätta kogu praktilise elu, et saaks rahulikult oma kunstiga tegeleda. Oleks ta mõne kena ja tagasihoidliku kodanlasetütre otsa sattunud… võib-olla oleks ta praegu sama kuulus kui Constable, Bonington või Turner. Aga kahjuks saatis Heinrichit suhetes naistega kohutav ebaedu. Tal õnnestus tutvuda ainult kodust põgenenud mässumeelsete tütarde, lauljate, näitlejate, elu nautivate Vene krahvinnade ja, vabandage, kergemeelsete naistega, kellest ükski ei vastanud tema ootustele. Tal oli naistuttavaid küll – kellel poleks neid tollal Viinis olnud – ja mõnega neist käis ta ka lähemalt läbi, aga kõik lagunes alati kiiresti. See oli nagu mingi needus: ei ühtki korralikku, armsat tütarlast, keda vaikselt armastada, kellele tänulik ja truu olla, keda jumaldada selle eest, et ta teeb sulle igal hommikul süüa ja ootab sind õhtuti soojas kodus.”

      „Vähemalt tundub, et see Heinrich teadis, mida ta elult tahab. Imetlusväärne omadus on seegi. Aga need Viini naised – olid nad siis tõesti nii lootusetud?”

      „Kindlasti mitte kõik, aga vaene Heinrich liikus lihtsalt vales seltskonnas ega saanud sellest kuidagi välja. Ja ega ta väga pingutanudki, ta elas oma kunsti nimel, kõik muu oli talle kuliss, vähetähtis ja arusaamatu mäng, mis lihtsalt tuli kaasa teha.”

      Preili Agnes ohkas ja vangutas pead. Mecklenbergi lugu oli teda huvitama hakanud.

      „Uskumatu ebaõnn. Ma olen kindel, et isegi toonases Viinis leidus kümneid ja sadu tütarlapsi, kes vastasid Heinrichi ootustele, kes ainult unistasid säärasest elust, mida temagi ihkas.”

      „Jah, СКАЧАТЬ