A. Kirjad. Mihkel Nummert

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ poleks küsimust kuulnudki. „Tal tekkisid lemmikud, kelle seltsis ta võis veeta tunde… varsti polnud pilte endid tegelikult enam vajagi, need olid tal niikuinii viimse nüansini peas, nii et ta võis neile mõelda ükskõik millal. See tähendab, et ta mõtles neile kogu aeg.”

      Mecklenberg oli tõusnud ja kõndis nüüd toas edasi-tagasi, käed seljal, pilk enda ees maas, ja rääkis kiiresti, rabedalt, nappide pausidega.

      „Lühikese aja jooksul destilleerusid need Heinrichi akvarellid tema peas üheks, kõik see, mida ta neis armastas, mida otsis ja igatses, kõik see koondus ühte teosesse. Ei saa öelda, et ta oleks teiste vastu huvi kaotanud, lihtsalt ta tegeles nende kõigiga ühe kaudu. Nagu me üht naist armastades armastame teda kui naist, naissoo esindajat, ja seeläbi on meie armastuse objektiks kõik naised, naise idee, nii koondusid kõik Heinrichi teosed tema silmis sellesse ühte, Duisburgi tiigikesse, mida ma juba nimetasin.”

      Agnes silmitses kunstnikku, kes kõndis energilisel sammul toas ringi, ega saanud aru, kas selle järsk meeleolumuutus hirmutas teda või hoopis kütkestas. Mecklenbergi lõug oli rinnale surutud, näojooned pingul, teravad ja külmad, pilk sissepoole pööratud.

      „Iseenesest ilus pilt, olen seda näinud,” jätkas Mecklenberg. „Väga hea kompositsioon, suurepärane valgus, objektile keskendatus. Täiuslikult tunnetatud töö, nagu öeldakse, mitte lihtsalt tiigi pilt, vaid tiik ise, vaadates võid tunda muda lõhna, kuuled kiilide lendu… ja kõik see. Väga hea. Aga seda, mispärast Heinrich nii lootusetult sellesse pildisse armus, ma muidugi ei mõista. Jällegi, nagu armastuse puhul, igaüks näeb erinevalt, arusaadav.

      Sellest pildist sai Heinrichi elu tähtsaim asi, kogu tema igapäevaelu keskpunkt. Hommikul ärgates mõtles ta esimese asjana sellele, et täna on tal taas võimalus näha oma Duisburgi tiiki, ja see täitis ta sooja õnnetundega. Ta ootas seda kohtumist, kuigi selleks tuli tal minna vaid kõrvaltuppa, kus akvarell seisis molbertil keset tuba. Ta rääkis selle maaliga, küsis küsimusi ja jutustas oma unenägudest, mõtetest, plaanidest. Te muidugi peate seda ehtsaks hullumeelsuseks, ja ilmselt on teil õigus, aga Heinrichile oleks see ükskõik. Ta oli leidnud selle, keda armastada ja imetleda, kellelt õppida ja kelle eest jumalale tänulik olla. Heinrichi õigustuseks pean veel lisama, et see, mis teda maalis lummas, ei olnud mitte tema kätetöö, ei, ta ei imetlenud omaenda tööd. Ma arvan, et see akvarell oli talle uks ühte teise maailma, kus kehtisid arusaadavad ja huvipakkuvad reeglid, maailma, kus ta oli kord õnnelik olnud. Tegelikkus oli trööstitu ja igav, see teine maailm aga… ilu ja rahu, kõigutamatu rahu, mis muutub ekstaasiks. Oopium. Kirjeldamatu ilu, mida tahaks vaadata ja milles lahustuda. Harmoonia, tarkus. Midagi sellist. Igatahes ei käinud Heinrich enam väljas, ei osalenud seltsielus. Virtin käis tema juures vahel koristamas ja tegi süüa, pesi pesu, tõi turult, mida vaja, sellal kui Heinrich oma armsama seltsis uneles või mõtiskles. Öelge mis tahes, see oli omamoodi ilus aeg Heinrichi elus.”

      „Ja kui kaua see ilus aeg kestis?”

      „Mesinädalad saavad läbi, see on paratamatu. Argipäev tuleb tagasi, ühel päeval ei anna sulle enam keegi laenu. Olnuks Heinrich jõukas, kes teab, mismoodi ta elu siis edasi oleks läinud, aga varsti oli tal vaja hakata mõtlema sissetulekule, mis võimaldaks tal ennast ja oma armsat akvarelli üleval pidada.”

      „Armsama ülalpidamiskulud olid ju tagasihoidlikud?”

      Mecklenberg seisatas akna all ja vaatas läbi klaasi metsavalguses õrnalt häilivaid kuuseoksi. „Kuidas võtta. Lõpuks läks see talle kalliks maksma. Ta hakkas joonistamistunde andma. Rikkaid vanemaid, kes arvavad, et saavad raha eest oma võsukestele talenti osta, leidus Viinis küllaga, tööd jätkus. Mõnda aega elas ta paralleelselt kaht elu: päeviti oli kohusetundlik kunstiõpetaja, õhtul kiirustas oma korterisse, kus teda ootas… ilu ja harmoonia. Kuna nende kahe vahel ei olnud tema silmis mingit seost – päevastel joonistustundidel oli vähe ühist sellega, mida ta hindas kunstis –, saavutas ta õpetajana hea renomee, tööd jätkus ja maksti korralikult. Ta tasus oma võlad, ja kuna vahepealsed kriisi- ja vaesuseajad olid harjutanud teda tagasihoidlikult elama, elas nüüd päris hästi. Nagu te ütlete, armsama ülalpidamine ei olnud ju eriti kulukas.”

      Agnes köhatas. „Miskipärast on mul tunne, et nii õnnelikult see teie nii-öelda armastuslugu ei lõpe. Kas ehk tekkis Duisburgi tiigile mõni konkurent?”

      „Ei. Heinrichi armastus ei olnud selline, kus konkurentidele võiks ruumigi leiduda. Isegi kui Heinrichi ellu oleks ilmunud mõni naine, poleks ta kuidagi saanud ohustada tolle Duisburgi tiigi kohta Heinrichi südames.”

      „Ja kas siiamaani ei saa? On Heinrich oma maalile siiani truu, ja ühelgi tegelikul naisel pole lootustki?”

      „Vist küll,” naeratas Mecklenberg kibedalt, „vist küll. Aga teil oli õigus selles, et see armastus ei lõppenud õnnelikult, nagu maapealsed armastuslood ikka.”

      „Oot-oot, härra Mecklenberg,” protesteeris Agnes, „sellega ma küll nõus ei ole. Mulle näib, et on siiski olemas ka õnnelikku armastust!”

      „Võimalik. Aga ma räägin armastuslugudest. Kui armastus on õnnelik, siis pole ju lugu, mida jutustada. Igatahes varises Heinrichi veider õnn kokku.”

      Agnes vaatas uudishimulikult Mecklenbergi poole, kes seisis ikka veel onni väikese akna all, seljaga toa poole. Tema olek oli jälle muutunud, ta oli korraga justkui kokku tõmbunud, hääles oli ühtaegu nii kibedat irooniat kui ka suur, ahastav kurbus. Vaadanuks kuuseoksad aknast sisse, võimalik, et nad näinuks kunstniku hallides silmades pisaraid. Naine ei julgenud liigutadagi.

      „Paber,” pomises Mecklenberg mõne pika hetke järel ja laiutas siis abitult käsi. „Paber, kujutage ette, paber!”

      Vaikus.

      „Heidenheimis Voelteri tehases toodetud, Hermannstrasselt Stieglitzi käest ostetud. Stieglitz ei olnud muidugi milleski süüdi, ehkki Heinrich hakkas teda vihkama, kavatses koguni tappa. Stieglitz oli talle seda paberit müües rääkinud, et tegu on uue tehnikaga, proovipartii, andis odavalt. Puidust toodetud ja rafineeritud, mitte vana hea kaltsupaber. Aga nägi sama hea välja ja maksis poole vähem, ja loomulikult ei kõhelnud Heinrich hetkegi, ostis kohe mitu poognat. Ja oli alguses igati rahul – kvaliteetne paber. Stieglitz rääkis talle ausalt, et tema selle paberi omadusi ei tea ega vastuta nende eest, aga et tulevik on kindlasti puidust paberi päralt. Ja ega ta valetanud, praegu kasutavad ainult parun B taolised vanamoodsad inimesed veel kallist kaltsupaberit. Aga toona oli tegemist uue asjaga, ja midagi oli valesti läinud. Ja ma ei ole kuulnud, et kellelgi teisel oleks tollestsamast partiist ostetud paberiga probleeme olnud. Me kasutasime paberit palju, etüüdide jaoks sobis see odav paber hästi. Võib-olla ei pidanudki see üle viie aasta vastu pidama. Kes tollal üldse millelegi nii maisele mõtles… meil kõigil olid muud asjad peas. Saatus… Õnne peab olema, kõike ei saa ju ette näha. Saatus. Saatus, kõigi tragöödiate ema.”

      Mecklenbergi hääl oli muutunud peaaegu sosinaks, see justkui krigises elu ülekohtu raskuse all. Kunstniku selline metamorfoos hämmastas Agnest, ja korraga tundis ta mehe vastu suurt kaastunnet, isegi õieti aru saamata, mispärast. Teda valdas kirglik soov Mecklenbergi kuidagi aidata, kuidagi heastada kasvõi osake sellest suurest ülekohtust, mida kunstniku olemusest kiirgas. Vaikselt küsis ta:

      „Mis juhtus?”

      Mecklenbergi häälde ilmus taas jahedam noot: „Paber hakkas lagunema. Taevasse tiigi kohale tekkis jäle pruun laik, algul pisike, aga laienev. Pilt oli rikutud. Varsti lisandus sellele teine laik, nagu pidalitõve mädased kärnad armsama palgel.”

      Agnes oli rabatud. „Kas seda siis kuidagi peatada ei saanud?”

      „Arvate, et ta ei proovinud? Ta käis Stieglitzi juures, СКАЧАТЬ