Meie moodi reetur. John Le Carré

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kuid tegelikult on ta põsed märjad ja ma saan aru, et ta on nutnud. Siis annab ta mu käe tagasi ja Katja ütleb: „Ta nutab vahel. See on normaalne.” Samal ajal lõpeb mäng ja Elspeth tõttab trepist üles, et tüdrukud ära viia, kusjuures selleks ajaks tahaksin mina juba Irina oma sarongi sisse mähkida ja koju kaasa võtta, soovitavalt koos õega, kuid kuna ma seda teha ei saa ega ole mul ka õrna aimugi, mis talle muret teeb, ja kuna ma ei tunne kumbagi ju vähimalgi määral – siis nii see lugu lõpebki.”

*

      Kuid lugu ei lõpe. Vähemalt mitte Antigual. Lugu läheb kenasti edasi. Perry Makepiece ja Gail Perkins veedavad jätkuvalt oma elu ilusaimat puhkust, nagu nad novembris teineteisele olid lubanud. Et kogu seda ilu meelde tuletada, mängib Gail endale ette tsenseerimata mälulindi:

      U. kl. 10, tennis läbi, tagasi majakesse, Perry duši alla.

      Seks, kaunis nagu alati, me suudame seda endiselt. Perry ei tee kunagi midagi poolikult. Kogu tema keskendumisjõud peab olema suunatud ühele asjale.

      Keskpäev või hiljem. Mõjuvatel põhjustel (vt. ülal) hommikusöögita, ujumine meres, lõunasöök basseini ääres, tagasi rannale, sest Perry peab mind võitma minigolfis.

      U. kl. 4 p. l. Tagasi majakesse, Perry võit (miks ta ei lase kordki tüdrukul võita?), uinak, lugemine, taas seks, uus uinak, ajataju kadumine. Minibaar Chardonnayst tühjaks joodud, rõdupiirde najal, hommikumantlis.

      U. kl. 8 õhtul. Otsustame, et oleme liiga laisad riidesse panekuks, tellime õhtusöögi tuppa.

      Endiselt elu ilusaim puhkus. Endiselt Eedeni aias, hambad õunas.

      U. kl. 9 õhtul. Õhtusöök saabub. Seda ei käruta sisse mõni vana toateenija, vaid auväärt Ambrose isiklikult, kes lisaks meie tellitud Kalifornia veinilurrile toob pudeli külma Krugi šampanjat hõbedases jäänõus – see maksab joogikaardi järgi 380 dollarit pluss maksud –, mille ta koos kahe jahutatud klaasiga meie ette asetab, lisaks tulevad liuatäis isuäratavaid tikuvõileibu ja kaks damastsalvrätti ning lõpuks ettevalmistatud kõne, mille valjuks ettekandmiseks ta kohtuteenri kombel rinna ette ja käed külgedele surub:

      „Selle pudeli väga head šampanjat saadab teile kõrgesti austatud härra Dima isiklikult. Härra Dima ütleb teile tänusõnad selle eest,” – ta tõmbab särgitaskust paberi ja lugemisprillid – „ta ütleb, ma tsiteerin: „Professor, mina südamlikult tänan teid hea õppetunni eest suures ausa tennise kunstis ja et olete inglise džentelmen. Ühtlasi tänud, et säästsite mulle viis tuhat dollarit.” Lisaks komplimendid kaunile preili Gailile, ja selline on tema sõnum.”

      Joome mõne klaasi Krugi ja otsustame pudelile põhja peale teha voodis.

*

      „Mis on Kobe biif?” küsib Perry minult mingil hetkel tol sündmusrikkal ööl.

      „Oled kunagi tüdruku kõhtu nühkinud?” küsin ma temalt.

      „Pole eales pähe tulnud,” vastab Perry, seda parajasti just tehes.

      „Neitsilikud lehmad,” seletan talle. „Joodetud sake ja parima õllega. Kobe lehmadel on igaõhtune kõhumassaaž, kuni nad on valmis noa alla minema. Lisaks on tegemist esmase intellektuaalse omandiga,” lisan ma, mis vastab samuti tõele, kuid ma pole kindel, kas ta mind enam kuulab. „Meie advokatuur pidas nende eest maha kohtulahingu ja võitis igas punktis.”

      Magama jäänud, näen ma prohvetlikku und, et olen Venemaal, et on sõjaaeg ja väikeste lastega juhtub hirmsaid asju.

      3

      Gaili taevas läheb pilve ja pimeneb ka keldriruum. Päevavalgus kustub, laua kohal rippuva lambi nõrk valgus tundub aina süngemana ja kiviseinad muutuvad mustaks. Ülevalt tänavalt kostev liikluskära on üha katkendlikum. Ja üha harvemini on näha poolkuukujulistest härmas akendest mööduvaid jalgu. Suur ja sõbralik Ollie, rõngas kõrvas, kuid ilma baretita, on toonud neli tassi teed ja taldrikutäie küpsiseid ning kadunud.

      Ehkki see on seesama Ollie, kes nad Gaili juurest musta taksoga siia oli toonud, on praeguseks selge, et hoolimata tema laial rinnal uhkeldavast litsentsimärgist pole ta päris taksojuht. Luke’i jutu järgi hoiab Ollie „meid kõiki õiguse ja seaduslikkuse rajal”, aga seda Gail ei usu. Sinisukast šoti kalvinist moraalset kompassi ei vaja; vilka silmavaatega džentelmenist džoki jaoks, kes on soomustatud kõrgkihi sarmiga, on see aga hiljaks jäänud.

      Pealegi on Olliel lihttöölise jaoks Gaili arvates liiga palju oidu. Lisaks ajab naist segadusse tema kõrvarõngas – on see seksuaalne signaal või lihtsalt pullitegemine? Samuti ajab segadusse tema hääl. Kui ta seda Primrose Hilli uksetelefonis esimest korda kuulis, oli see puhas kokni. Kui ta nendega takso vaheseina tagant lobises, et kas pole jube maikuu – pärast nii kaunist aprilli, eks ole, ja taevas küll, kuidas need õied selle viimase öökülma õieti üle elavad? –, siis oli Gail hoomanud võõraid intonatsioone ja lauseehitus kippus lonkama. Mis on tema emakeel? Kreeka? Türgi? Heebrea? Või on ka hääl koos üksiku kõrvarõngaga kõigest vahend meiesuguste tüssamiseks?

      Gail soovib, et ta poleks avaldusele alla kirjutanud. Ta soovib, et ka Perry poleks seda teinud. Paraku, Perry mitte lihtsalt ei kirjutanud alla, vaid astus liikmeks.

*

      Reede oli India noorpaari mesinädalate viimane päev, räägib Perry. Seetõttu olid tema ja Gail nõustunud mängima tavalise kolmesetise asemel viiesetise mängu ja jäid seetõttu taas hommikusöögist ilma.

      „Siis me otsustasime merre ujuma minna ja ühendada hommikusöögi lõunasöögiga, kui nälg peale tuleb. Läksime ranna sellesse otsa, kus oli rohkem rahvast. Tavaliselt me seal ei käinud, aga seekord sihtisime Laevahuku baari.”

      Gail tunneb ära õppejõu tooni. Inglise kirjanduse lektor Perry. Faktid ja lühikesed laused. Ei mingeid abstraktsioone. Las lugu räägib enda eest. Nad valisid päikesevarju, jätkab Perry. Nad laotasid oma asjad laiali. Nad hakkasid juba vee poole minema, kui parkimise keelualas peatus tumedate klaasidega mikrobuss. Sellest astusid välja titerõõsa jumega ihukaitsja ja tema järel tennisematšilt tuttav Šoti tuttmütsiga mees, kes täna kandis lühikesi pükse ja kollast kitsenahast vesti, kuid tuttmüts oli kindlalt in situ. Siis Ambrose’i naine Elspeth, siis täispuhutud kummist krokodill, lõuad laiali, ja tema järel Katja – kõneleb Perry, demonstreerides oma suurepärast mälu. Katja järel tuli tohutu punane põrkepall, peas naerunägu ja sangad küljes, mis osutus samuti rannarõivastes Irina omanduseks.

      Ning lõpuks ilmus Nataša, ütleb Perry, mis tähendab, et Gailil on aeg sekkuda. Nataša on minu rida, mitte sinu oma.

      „Kuid alles pärast mõjuvat pausi, just siis, kui me arvasime, et bussi pole jäänud enam kedagi,” ütleb Gail. „Rabavalt riides – peas hakka stiilis lambivarjukübar ja seljas pööradega Hiina kleit, jalas ristrihmadega Kreeka sandaalid ning kaasas tassib muidugi oma nahkköites raamatut. Läheb kõigi silme all hästi peenelt üle plaaži, sätib ennast poolnõrkenult kõige kaugema päikesevarju alla ja hakkab jälle kangesti süvenenult lugema. Eks ole, Perry?”

      „Kui sa nii ütled,” lausub Perry vastumeelselt ja surub ennast tooli sügavusse, otsekui tahaks temast eemale pääseda.

      „Jah, ma ütlen nii. Kuid mis oli tõesti jube, mis oli lausa õudne,” jätkab Gail kimedalt, kui Nataša on taas õnnelikult seljataha jäetud, „see oli see, kuidas kõik selle seltskonna liikmed, nii väiksed kui suured, täpselt teadsid, kuhu minna ja mida teha, niipea kui nad on randa jõudnud.”

      Titenäoga ihukaitsja sammus otsejoones Laevahuku baari ja tellis kannutäie СКАЧАТЬ