Meie moodi reetur. John Le Carré

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Marki ja näidates näokrimpsutusega, et tal on sellest senini paha maitse suus.

*

      Mark oli vaevalt saanud tema kõrvale esimesse ritta maha istuda, alustas Gail oma seletusi, kui ta juba kukkus praalima, kui tähtis miljonär tema vene sõber Dima ikka on. Marki jutu järgi oli Kolmekorstna vaid üks tema paljudest valdustest. Teine on Madeiral, kolmas Musta mere ääres Sotšis.

      „Ja siis maja Berni lähedal,” jätkas Gail, „kust tema ärisid juhitakse. Aga ta on rändava eluviisiga. Osa aastast elab ta Marki jutu järgi Pariisis, osa Roomas, osa Moskvas” – jälle kirjutas Yvonne midagi üles. „Aga kodu, vähemalt laste jaoks, on Šveitsis ja koolis käivad nad mägedes mingis miljonäride asutuses. On Küprosel registreeritud kompanii. On pangad. Mitu panka. Pangandus ongi põhiasi. See ta sinna saarele üldse tõigi. Marki arvepidamise järgi on Antigual praegu neli Vene panka ja üks Ukraina oma. Need on lihtsalt vaskplaadikesed kuskil kaubanduskeskuses ja telefon mõne advokaadi laual. Dima on üks neist vaskplaadikestest. Kolmekorstna ostis ta kah sularaha eest. Mis polnud kohvrites, vaid kuidagi kurjakuulutavalt pesukorvides, mis nad Marki jutu järgi hotellist laenasid. Ja kahekümnedollarilised, mitte viiekümnesed. Viiekümnestega kaasneb risk. Ta ostis maja, seismajäetud suhkruveski ja poolsaare, millel need asuvad.”

      „Ega Mark summat ei maininud?” – taas Luke.

      „Kuus miljonit USA dollarit. Ja ka tennis ei olnud puhtalt lõbu. Ühesõnaga,” jätkas ta, imestades, kui palju talle Marki kohutavast monoloogist meelde oli jäänud. „Tennis on Venemaal tähtis staatusesümbol. Kui mõni venelane ütleb, et ta mängib tennist, siis tähendab see, et ta on pururikas. Tänu Marki hiilgavale treeneritööle läks Dima Moskvasse tagasi, võitis seal karika ja kõik olid vaimustuses. Kuid Mark ei tohi seda tegelikult rääkida, sest Dima uhkustab, et ta on selle kõik ise saavutanud. Ainult sellepärast, et Mark mind täielikult usaldas, julges ta mulle erandi teha. Ja kui ma peaksin juhtuma mõnikord tema kontorisse sisse astuma, siis on tal teisel korrusel mõnus väike tuba, kus me võime oma vestlust jätkata.”

      Luke ja Yvonne muigasid osavõtlikult. Perry ei muianud.

      „Ja Tamara?” küsis Luke.

      „Issandast pihta saanud, nagu Dima tema kohta ütles. Ja sellest täitsa segi, nagu saarerahvas räägib. Ei käi ujumas, ei lähe randa, ei mängi tennist, ei kõnele omaenda lastegagi muust kui Jumalast, ignoreerib Natašat täielikult, vaevalt vahetab sõnagi kohalikega, välja arvatud Elspeth, majordoomus Ambrose’i naine. Elspeth töötab reisibüroos, aga kui perekond on koos, jätab kõik sinnapaika ja tõttab appi. Ilmselt laenas üks teenijatüdrukuist hiljuti Tamara ehteid, et tantsima minna. Tamara tabas ta enne, kui ta jõudis need tagasi panna, ja peksis teda nii kõvasti, et tüdrukule tuli teha kaksteist õmblust. Mark ütles, et kui see oleks juhtunud temaga, siis ta oleks lasknud endale ka marutaudivastase süsti teha.”

      „Aga nüüd räägi meile neist kahest tüdrukust, kes su kõrvale istuma tulid,” palus Luke.

*

      Yvonne valmistas ette süüdimõistmist, Luke mängis abiprokuröri ja Gail istus puuris, püüdes pead püsti hoida – mis oli just see, mida ta ise oma klientidel ekskommunikatsiooniga ähvardades teha käskis.

      „Niisiis, Gail, kas need tüdrukud olid juba enne seal üleval platsi võtnud või keksisid nad selle peale üles, et nägid kena daami seal üksinda istumas?” küsis Yvonne, pistes pliiatsiotsa suhu ja uurides oma märkmeid.

      „Nad tulid mööda trepiastmeid üles ja istusid minu kõrvale. Ja nad ei keksinud, vaid tulid.”

      „Naeratades? Naerdes? Üleannetult?”

      „Ei mingit naeratust. Mitte naeratuse varjugi.”

      „Kas sulle tundus, et see, kes tüdrukute järele vaatas, saatis nad meelega sinu juurde?”

      „Nad tulid täitsa selgelt omaenda soovil. Minu meelest.”

      „Oled sa selles kindel?” – mis kõlas keskmisest šotipärasemalt ja visamalt.

      „Ma ju nägin, kuidas kõik käis. Mark hakkas mulle külge lööma, mis mind ei huvitanud, ja ma trampisin kõige ülemisele pingile, et temast võimalikult kaugele saada. Ülemisel pingil ei olnud kedagi peale minu.”

      „Kus nood plikad sel hetkel olid? Kusagil all? Sinuga ühes reas? Kus, palun?”

      Gail tõmbas hinge, et enesekontrolli säilitada, ja jätkas kaalutletult:

      „Nood plikad istusid teises reas, Elspethi kõrval. Vanem pööras ümber ja vaatas minu poole, siis rääkis midagi Elspethiga. Ja ei, ma ei kuulnud, mida ta ütles. Elspeth pööras samuti ümber, vaatas mind ja noogutas tüdrukule nõusolevalt. Tüdrukud arutasid midagi omavahel, tõusid ja tulid trepist üles. Aeglaselt.”

      „Ärge käige talle peale,” ütles Perry.

*

      Gaili jutt on muutunud puiklevaks. Või vähemalt kõlab see nõnda tema advokaadikõrvades ja kindlasti ka Yvonne’i omades. Jah, tüdrukud ilmusid tema ette. Vanem tegi kniksu, mida ta pidi olema õppinud tantsutunnis, ja küsis väga korralikus inglise keeles, vaid aimatava võõrapärase aktsendiga: „Preili, kas me tohime teie juurde istuda?” Gail vastas naerdes: „Aga muidugi, preili.” Nad istusid tema kõrvale, teine teisele poole, ega naeratanud nüüdki.

      „Ma küsisin vanemalt tüdrukult tema nime. Tegin seda sosinal, sest kõik olid nii vaiksed. Ta ütles, et Katja, ja ma küsisin, mis on tema õe nimi. Ta vastas, et Irina. Irina pööras pead ja jäi mind põrnitsema, nagu ma oleksin – ma ei tea, kuidagi nina võõrastesse asjadesse toppinud – või kuidas sellist vaenulikkust mõista. Ma küsisin: „Kas teie ema ja isa on seal?” Ühesõnaga, mõlema käest. Katja raputas järsult pead, Irina ei reageerinud üldse. Istusime mõne aja. Tegelikult päris pika aja, vähemalt laste jaoks. Ma mõtlesin, et võib-olla on neil tennisematši ajal rääkimine ära keelatud. Või võõrastega rääkimine. Või et see on viimati kogu nende inglise keele varu, või et nad on autistid või mõne muu puudega.”

      Gail peatub, oodates julgustust või küsimust, kuid näeb vaid nelja ootavat silma ja Perryt enda kõrval, kes on pööranud pilgu telliskiviseinale, mis lõhnab tema kadunud isa joogiharjumuste järele. Gail hingab mõttes sügavalt sisse ja sukeldub:

      „Siis tuli pooltevahetus. Ma proovisin uuesti: kus sa koolis käid, Katja? Katja raputab pead, Irina raputab pead. Ei käigi koolis? Või ei käi parasjagu? Ilmselt – ei käi parasjagu. Enne käisid Roomas Briti Rahvusvahelises Koolis, aga praegu ei käi. Põhjust ei öeldud ega küsitud. Ma ei tahtnud olla pealetükkiv, aga mul oli ebameeldiv tunne, mida ma ei suutnud alla suruda. Nii et nad elavad Roomas? Enam mitte. Jälle Katja. Nii et siis Roomas te õppisitegi nii hästi inglise keelt kõnelema? Jah. Rahvusvahelises koolis võis valida kas inglise või itaalia keele. Nemad eelistasid inglise keelt. Näitan Dima poegade poole. Kas need on teie vennad? Jälle pearaputused. Nõod? Jah, mingid sugulased. Kõigest mingid? Jah. Kas nemad käivad ka rahvusvahelises koolis? Jah, aga mitte Roomas, vaid Šveitsis. Ja see ilus tüdruk, kes elab raamatus, kas tema on teie nõbu? Vastab Katja, ja teeb seda nii, nagu oleks temalt ülestunnistus välja pressitud: Nataša on meie nõbu, aga – jällegi – kõigest „mingi”. Ja endiselt ei ainsatki naeratust. Kuid Katja näpib mu siidist hõlsti. Nagu poleks kunagi siidi näinud.”

      Gail tõmbab hinge. See pole midagi, ütleb ta endale. See on alles eelroog. Homme alles saate kogu viiekäigulise õuduse. Oodake, kui mul lubatakse olla tagantjärele tark.

      „Ja kui ta siis on siidinäppimisest küllalt saanud, paneb ta oma pea vastu mu käsivart ja suleb СКАЧАТЬ