Meie moodi reetur. John Le Carré
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Meie moodi reetur - John Le Carré страница 20
Название: Meie moodi reetur
Автор: John Le Carré
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Шпионские детективы
isbn: 9789985327722
isbn:
Ta ajab end jalule – ol-lal-laa – ja ronib mööda keerdtreppi magamistuppa, teeb aseme üles, korjab kokku Perry musta pesu, mis vedeleb riburada põrandal, ja surub sülemi mustapesukorvi. Viimati seksis ta minuga viie päeva eest. Kas tuleb rekord?
Ta pöördub tagasi alla, ettevaatlikult aste-astmelt. Nüüd on ta taas akna all, vaatab välja tänavale ja palub taevast, et tema mees tuleks koju tagasi mustas taksos, mille kaks viimast numbrit on 7 ja 3. Mõttes istub ta Perryga kõrval tumedate klaasidega mikrobussis, mis vurab kesköise tähistaeva all. Sünnipäevapidustused on läbi ja too ihukaitsja, blondide lühikeste juuste ja lülilise kuldkäevõruga titenägu, viib neid Kolmekorstnalt tagasi hotelli.
„Kas sul oli tore õhtu, Gail?”
Ennäe, sohver kõneleb. Siiani ei ole titenägu lasknud arvata, et ta inglise keelt mõistab. Kui Perry talle tenniseväljaku juures vastu hakkas, ei kõnelnud ta sõnagi. Miks ta siis nüüd äkki suu lahti teeb, imestab Gail, valvas nagu ei kunagi varem.
„Tänan küsimast, imeline õhtu,” edastab ta oma isa häälega tähtsa informatsiooni Perry eest, kes näib olevat kurdiks jäänud. „Lihtsalt suurepärane. Mul on nii hea meel nende võrratute poiste pärast.”
„Minu nimi on Niki, okei.”
„Okei, väga hea. Niki,” noogutab Gail. „Kust sa pärit oled?”
„Permist Venemaalt. Kena koht. Aga sina, Perry? Oli sul tore?”
Gail on Perryle juba küünarnukiga ribidesse torkamas, kui viimane äkki elustub. „Suur tänu, Niki. Fantastiline söök. Tõeliselt kenad inimesed. Super. Siiamaani meie puhkuse kõige toredam õhtu.”
Algaja kohta pole paha, mõtleb Gail.
„Kuna te Kolmekorstnale jõudsite?” küsib Niki.
„Me peaaegu et ei jõudnudki,” seletab Gail itsitades, et varjata Perry kõhklemist. „Või jõudsime, Perry? Me tulime mööda loodusrada ja pidime ennast põõsastikust läbi raiuma! Kus sa nii hästi inglise keelt kõnelema õppisid?”
„Bostonis Massachusettsis. Kas teil oli nuga?”
„Nuga?”
„Et ennast põõsastest läbi raiuda, selleks peab olema võsanuga.”
Need surnud silmad tahavaatepeeglis – mida need näinud on? Mida need praegu näevad?
„No küll oleks vaja olnud,” hüüatab Gail, ikka oma isa nahas. „Paraku ei käi inglased ringi, võsanuga vööl.” Mis mula ma ajan? Ükskõik. On vaja ja ajan. „Nojah, mõned meist ju käivadki, kui aus olla, aga mitte meiesugused. Meie oleme valest sotsiaalsest klassist. Oled sa kuulnud meie klassiühiskonnast? Nii et Inglismaal kannavad nuga ainult alamkeskklassi omad ja veel madalamal olijad!” Ja taas naerupahvakud, kuni auto ringilt nende majakese sissesõiduteele pöörab.
Silmi kissitades lähevad nad nagu kaks võõrast valgustatud hibiskipõõsaste vahelt läbi ja astuvad sisse. Perry sulgeb ukse ja keerab selle lukku, kuid tuld põlema ei pane. Nad seisavad pimeduses teine teisel pool voodit. Kaua aega valitseb täielik vaikus. Mis ei tähenda põrmugi, nagu poleks Perryl valmis mõeldud, mida ta öelda tahab, kui ükskord suu avab:
„Mul on vaja leht kirjutuspaberit. Ja sul ka.” See tuli minaolen-siin-ülemus-häälel, mida ta Gaili arvates võis kasutada võlglastest tudengitega, kes ei olnud esitanud oma iganädalast esseed.
Ta tõmbab rulood alla. Lülitab sisse minu voodipoolel asuva nõrga lugemislambi, mis jätab ülejäänud toa pimedaks.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.