Meie moodi reetur. John Le Carré

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Mänguväljaku sissepääsu juures tekkis väike sagimine, kui Perryl näisid olevat jälle mingid mõtted, kuni selgus, et ta lihtsalt astus sammukese tagasi, laskmaks Gailil ees minna. Viimane tegigi seda küllaldase daamiliku vaoshoitusega, osutamaks, et ehkki kavandatud solvang võis jääda sündimata, siis polnud see ka päevakorrast maas. Perry järel tuli Mark.

      Dima seisis peaväljakul, käed tervituseks laiali. Ta kandis avarat sinist pikkade varrukate ja sirge kaelusega pusa ning kolmveerandpikki musti pükse. Tema kiilaspead pärgas roheline mütsinokk ja ta pealagi sätendas päikesekiirtes. Perry küsis endalt, ega Dima seda ometi õlitanud pole. Täiendamaks briljantidega ehitud Rolexit, rippus tema jämeda kaela ümber mingi müstilise tähendusega kuldkett – jälle midagi läikivat, mis tähelepanu kõrvale tõmbab.

      Kuid Gaili üllatuseks ei kujunenud nende sisenemise hetke põhitegijaks mitte Dima. Vaid tema selja taha pealtvaatajate tribüünile asetunud kogum – Gaili arvates veider kogum – lapsi ja täiskasvanuid.

      „Nagu mingi kamp süngeid vahakujusid,” pahandas Gail. „Asi polnud mitte selles, et need paksult riidesse topitud isikud kell seitse hommikul, varavalges, seal ülepea olid. Asi oli nende täielikus vaikimises ja leinailmes. Istusin tühja esiritta ja mõtlesin: jumal küll, mis see ometi on? Rahvatribunal või ristikäik või mis?”

      Isegi lapsed näisid üksteist võõrastavat. Nad torkasid Gailile kohe silma. Just lapsed. Gail luges kokku neli last.

      „Kaks morni tüdrukut, umbes viiene ja seitsmene, mõlemad tumeda kleidi ja päikesekübaraga, surutud mingi paksu mustanahalise naise kõrvale, kes oli ilmselt nende hoidja,” seletas Gail, täis otsustavust mitte lasta oma tundeid vallale enne, kui on õige aeg. „Ja kaks linalakka tedretähnilist teismelist poissi tennisevormis. Ning kõik nii masendunud olekuga, otsekui oleks neid vägisi voodist välja aetud ja karistuseks sinna tulema sunnitud.”

      Täiskasvanud olid Gaili jutu järgi nii võõrad, nii ülekaalulised ja nii teistmoodi, et võinuks pärineda mõnelt Charles Addamsi karikatuurilt. Ning mitte ainult oma linnariiete ja 1970ndatest pärit soengute pärast. Või selle pärast, et hoolimata palavusest olid naised riietatud nagu pimedaimal talveajal. Asi oli nende sünguses.

      „Miks keegi ei räägi?” päris Gail sosinal Markilt, kes oli kutsumata tema kõrvalistmele ilmunud.

      Mark kehitas õlgu. „Venelased.”

      „Aga venelased räägivad kogu aeg!”

      Mitte need venelased, oli Mark vastanud. Enamik neist oli saabunud viimaste päevade jooksul ega olnud siiani harjunud tõsiasjaga, et nad on Kariibi mere saarel.

      „Neil on seal midagi lahti,” lisas Mark, peaga üle lahe osutades. „Kära järgi otsustades on neil seal mingi perekonnanõupidamine käsil ja mitte just sõbralikus vaimus. Ma ei tea, kuidas nad oma isikliku hügieeniga hakkama saavad. Pool veevärki on kinni.”

      Ta näitas kaht paksu meest, kellest üks kandis pruuni kaabut ja mõmistas midagi mobiiltelefoni, teine ruudulist, punase tutiga Šoti mütsi.

      „Dima onupojad,” ütles Mark. „Igaüks siin on kellegi nõbu. Nad on Permist.”

      „Permist?”

      „Perm on Venemaa linn, kullake.”

      Veidi kõrgemal istusid kaks linalakka, järades niisuguse innuga närimiskummi, nagu oleks nad selle peale vihased. Dima pojad, kaksikud, ütles Mark. Ja muidugi, kui Gail neid uuesti vaatas, märkas ta sarnasust: turske rinnakorv, sirge selg ja pruunid loppis magamistoasilmad, mis hakkasid juba himukalt tema poole pöörduma.

      Gail hingas kiirelt ja vaikselt sisse ning uuesti välja. Ta hakkas jõudma asjaoluni, mida juristide keskel oleks nimetatud kuldse kuuli küsimuseks, küsimuseni, mille peale tunnistaja pidi põrmuks varisema. Kas ta tahab põrmuks variseda? Kõnelemist jätkates võis ta tänulikult nentida, et telliskiviseinalt vastu kajavas hääles polnud kuulda vähimatki värinat, vähimatki kõhklust ega muud äratuntavat märki:

      „Ning lõpuks istus seal tagasihoidlikult omaette – võis lausa jääda mulje, et demonstratiivselt omaette – too päris rabav viieteist- või kuueteistaastane tüdruk, õlgadeni ulatuvate süsimustade juustega, koolipluusis ja sinises üle põlve kooliseelikus, kes justkui ei kuulunud kellegi juurde. Loomulikult küsisin ma Markilt, kes ta on.”

      Väga loomulikult, otsustas ta kergendustundega, olles ennast kuulanud. Ei ühtki kulmukergitust ümber laua. Braavo, Gail.

      „Tema nimi on Nataša,” selgitas Mark mulle. „Õis, mis ootab noppimist,” kui ma tema prantsuse keelest õigesti aru sain. „Dima tütar, aga mitte Tamara oma. Isa silmarõõm.”

      Kuid mida too kaunis Nataša – Dima tütar, aga mitte Tamara oma – õigupoolest tegi tol hommikul kell seitse, selle asemel et oma isa tennisematši jälgida, küsis Gail kuulajailt. Ta luges nahkköites raamatut, mille oli otsekui voorusekilbi endale rüppe surunud.

      „Rabavalt kaunis,” rõhutas Gail. Ja otsekui südamepõhjast: „Ma mõtlen, ikka tõsiselt ilus.” Mõeldes seejärel: oh issand, ma räägin nagu mõni lesbi, samal ajal kui kõik, mis ma tahan, on jätta ükskõikset muljet.

      Ent taas ei olnud ei Perry ega ülekuulajad nähtavasti märganud ühtki valenooti.

      „Ja kus on siis too Tamara, kes ei ole Nataša ema?” küsis ta Markilt tõsiselt, kasutades võimalust temast pisut eemale nihkuda.

      „Kaks rida kõrgemal sinust vasakul. Väga vaga naisterahvas. Kodus tuntud kui proua Nunn.”

      Gail tegi hooletu pöörde ja silmas viirastuslikku, pealaest jalatallani musta rõivastatud naist. Tema mustades juustes oli juba halli ja need olid krunni keeratud. Tema allapoole kõverdatud kokkusurutud huuled ei paistnud kunagi naeratavat. Ta kandis lillat šifoonrätikut.

      „Kaelas kullast rist, see õigeusu oma, lisaharudega, nagu piiskopil,” rääkis Gail. „Siit siis ilmselt see proua Nunn.” Ning nagu järelmõttena: „Aga oh sa pagan, kuidas ta oskas lava täita. Tõeline tähelepanuröövel,” – näitlejaist vanemate varjud – „tema tahtejõudu oli lausa tunda. Isegi Perry tundis.”

      „Hiljem,” hoiatas Perry. „Nad siin ei taha tagantjärele tarkust.”

      Ah nõnda? Aga enne tark olla mul samuti ei lubata, nähvas pool tema mõistust vastu, kuid tundes kergendust Natašast õnneliku möödalaveerimise üle, jättis ta selle.

      Laitmatu väikese Luke’i juures oli midagi, mis tema tähelepanu tõmbas. See, kuidas ta ilma kavatsemata ikka Luke’ile silma juhtus vaatama, ja see, kuidas Luke’iga sama juhtus. Gail oli algul arvanud, et mees on gei, kuid märkas siis, et teine piilub ta pluusivahesse, kus üks nööp oli lahti jäänud. Gail otsustas, et see on luuseri vaprus. Valmisolek võidelda viimase meheni, kui see viimane mees on ta ise. Nende aastate jooksul, mil ta ootas Perryt, oli ta maganud üsna väheste meestega ja nende hulgas oli üks või kaks, kellele ta oli jah öelnud puhtalt heast südamest, lihtsalt et neile tõestada, et nad on paremad, kui nad ise arvavad. Luke meenutas talle neid.

*

      Valmistudes matšiks Dimaga, ei olnud Perry, vastupidi, pealtvaatajaist üldse hoolinud, nagu ta kinnitas, kõneldes suurima tähelepanuga oma suurtele kämmaldele, mis olid asetatud tema ette lauale. Ta teadis, et nad istuvad tribüünil, ja ta oli neid reketiviipega tervitanud, saamata mingit vastust. Ta oli ta hoopis hõivatud läätsede silmapanekuga, СКАЧАТЬ