Meie moodi reetur. John Le Carré

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mis peab näitama, et teda segatakse, tõstab Nataša hajameelselt pea ja heidab kõrvale oma pikad juuksed, nii et Perry võib jahmuda tema ilust, ning süveneb siis uuesti oma nahkköites raamatusse.

      „Häbeneb,” seletas Dima. „Ei taha kuulda minu hüüdmist. Näed seda raamatut? Turgenev. Vene kirjanik number üks. Mina ostan talle. Tema tahab, mina ostan. Okei, professor. Sinu serv.”

      „Sellest peale olin ma Professor. Ma ütlesin talle mitu korda, et ma ei ole professor, aga ta ei hoolinud ja ma loobusin. Mõne päeva pärast kutsus pool hotelli mind Professoriks. Mis on kuradima veider, kui sa oled just otsustanud, et sa ei ole enam õppejõud.”

      Kui nad seisul 2: 5 Perry kasuks pooli vahetavad, märkab Perry oma kergenduseks, et Gail on väljakannatamatu Marki seltskonnast lahkunud ja istunud ülemisse ritta kahe väikese tüdruku vahele.

*

      Mäng oli omandanud väärika rütmi, ütles Perry. Mitte teab mis tippmatš, kuid – seni, kuni ta enda mängu veidi tagasi hoidis – pakkus mängijatele lõbu ja pealtvaatajatele meelelahutust, juhul muidugi, kui keegi seda meelelahutust vajas, mis jäi tegelikult küsitavaks, kuivõrd need pealtvaatajad (erandiks kaks linalakka) võinuks sama hästi kuuluda ka mõne spiritistide ürituse juurde. Enda tagasi hoidmise all mõtles ta mängu kerget aeglustamist, mõne juhusliku palli äravõtmist, mis oli teel rööpjoonte vahele, või lüües tagasi vintpalli, tundmata erilist muret, kus see maad puudutab. Kuid kuna tasemete erinevus – nii vanuse, osavuse kui kiiruse mõttes, nagu Perry endale ausalt tunnistas – oli nüüdseks ilmne, oli tema põhimureks mängu ilu, soov jätta Dimale tema väärikus ja nautida koos Gailiga Kaptenitekis hilist hommikusööki. Või vähemalt nii ta arvas, kuni Dima järjekordse pooltevahetuse ajal sõrmed tema käsivarre ümber kokku pigistas ja kurjalt urises:

      „Kurat, sa nunnutad mind, Professor.”

      „Mida ma teen?”

      „See pikk pall oli väljas. Sa näed, et väljas, teed näo, et sees. Mõtled, et ma olen mingi paks vana jobu, kes ära sureb, kui sa temaga ei nunnuta?”

      „See pall kukkus joone peale.”

      „Mina mängin iga mängu korralikult, Professor. Kui ma midagi tahan, siis ma kurat võtan. Keegi ei nunnuta mind, kuuled? Tahad, mängime tuhande taala peale? Teeb asja huvitavamaks?”

      „Ei, tänan.”

      „Viie tuhande?”

      Perry naeris ja raputas pead.

      „Sul on jänes püksis? Kel on jänes püksis, see kihla ei vea.”

      „Nii see vist on,” nõustus Perry, tundes vasakus õlavarres Dima pigistuse jälge.

*

      „Juhib Suurbritannia!”

      Hüüde kaja kandub üle mänguväljaku ja kustub. Kaksikud purskavad närviliselt naerma, oodates tulemust. Seni on Dima poiste juhuslike tundepursetega leppinud. Kuid mitte enam. Dima paneb reketi pingile, sammub tribüünitrepist üles poiste juurde ja surub nimetissõrme mõlemale vastu nina.

      „Tahate, et võtan rihma ja peksan sita välja?” küsib ta inglise keeles, seda ilmselt Perry ja Gaili pärast, sest miks ta muidu ei kõnele nendega vene keeles.

      Millele üks poistest vastab paremas inglise keeles kui isal:

      „Sul ei ole rihma vööl, isa.”

      Sellest piisab. Dima laksab lähemale pojale nii kõvasti vastu nägu, et see teeb pingil poolringi, enne kui jalad ta kinni peavad. Esimesele laksule järgneb sama käega teine, mis on sama kõva ja tabab teist poissi, nii et Gailile meenub, kuidas ta oma sotsiaalselt ambitsioonika vanema venna kõrval seisis, kui too oli rikaste sõpradega faasanijahil – tegevus, mida Gail jälestab – ja sai hakkama duubliga, see tähendab, et lasi kaheraudsega kaks faasanit.

      „Mis mind hämmastas, oli see, et nad isegi ei pööranud pead kõrvale. Nad lihtsalt istusid ja võtsid obaduse vastu,” märkis kooliõpetaja poeg Perry.

      Kuid kõige kummalisem oli Gaili arvates see, kui sõbralikult vestlus jätkus:

      „Kas tahate pärast Markilt tennisetundi? Või tahate minna koju ja emaga usuasja ette võtta?”

      „Palun tennist, isa,” ütleb üks poistest.

      „Sel juhul ei mingit kära enam. Või muidu ei saa te õhtul Kobe biifi. Tahad õhtul Kobe biifi?”

      „Tahan, isa.”

      „Ja sina, Viktor.”

      „Tahan, isa.”

      „Kui tahate plaksutada, siis plaksutage Professorile, mitte oma vusserdajast papsile. Tulge siia.”

      Mõlemale poisile kõva karukaisutus ja mäng kulgeb ilma ühegi kõrvalekaldeta oma loomuliku lõpuni.

*

      Kaotusele reageerib Dima piinlikkust tekitava mesisusega. Ta pole mitte lihtsalt tänulik, vaid imetlusest ja vaimustusest pisarateni liigutatud. Kõigepealt peab ta suruma Perry kolmekordseks vene kallistuseks oma laia rinna vastu, mis Perry kinnituse kohaselt on tehtud sarvest. Samal ajal voolavad mööda tema põski ja peagi ka Perry kaela alla pisarad.

      „Sina, inglane, sa oled üks neetult aus mängumees, kuuled, Professor? Sa oled üks neetud džentelmen, nagu raamatus. Mina armastan sind, kuuled? Gail, tule siia.” Gailile osaks saav kallistus on veelgi lipitsevam – kuid ka vaoshoitum, mille eest Gail on tänulik. „Sa hoolitse selle lolli jobu eest, eks? Ta ei mängi tennist teab kui hästi, aga ma vannun Jumala nimel, et ta on üks neetud džentelmen. Ta on ausa mängu professor, kuuled?” – korrates seda mantrana, just nagu oleks selle äsja leiutanud.

      Ta pöördub ärritunult kõrvale, et kärkida midagi mobiiltelefoni, mille titenäost ihukaitsja talle kõrva äärde paneb.

*

      Pealtvaatajad lahkuvad aegamööda tenniseväljakult. Väikesed tüdrukud tahavad Gaililt kalli saada. Gail kuulab rõõmuga sõna. Üks Dima poistest venitab Perryst möödudes ameeriklaste moodi: „Vinge mäng, mees,” kiirustades tennisetundi, kael alles laksust punane. Kaunis Nataša ühineb protsessiooniga, nahkköites raamat käes ja pöial järjeks vahel. Lõpus tuleb Dima, Tamara käevangus, piiskopirist tõusnud päikese valguses säramas. Mängu tagajärjel on Dima lonkamine tugevnenud. Kõndides tõmbab ta õlad taha, lõug on ees ja keha valmis vaenlasele vastu astuma. Ihukaitsjad karjatavad seltskonna mööda looklevat kivirada alla. Hotelli taga ootab kolm tumedate klaasidega mikrobussi, et nad koju sõidutada. Kõige viimasena tuleb ülevaataja Mark.

      „Võimas mäng, mu härra!” – Perryle õlale patsutades. „Kena mänguoskus. Veidi rabe tagakäelöök, kui tohin nii avameelne olla. Ehk peaksime selle kallal veidi vaeva nägema?”

      Teineteise kõrval, jälgivad Perry ja Gail sõnatult, kuidas korteež mööda auklikku teed kaugeneb ja siis Kolmekorstnat uudishimulike silmade eest varjavate puude vahele kaob.

*

      Luke tõstab pilgu oma märkmetelt. Justnagu käsu peale teeb Yvonne sedasama. Mõlemad naeratavad. Gail üritab vältida Luke’i pilku, aga see ei õnnestu, sest too vaatab talle otse silma.

      „Niisiis, Gail,” lausub ta elavalt, „jälle sinu kord, kui lubad. Mark oli tüütus. Sellegipoolest näib ta olevat olnud tõeline informatsiooni kullaauk. Milliseid kullakänkraid sul Dima majapidamise kohta meile СКАЧАТЬ