Meie moodi reetur. John Le Carré

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ma nad koju saadan?”

      „Muidugi mitte,” vastas Perry, kes oli ikka veidi ärritunud kokkupõrkest ihukaitsjatega. „Nad on su sõbrad, ma arvan.”

      „Oled britt?”

      „Olen.”

      „Inglane, uelslane, šotlane?”

      „Täitsa puhas inglane.”

      Valinud pingi, heitis Perry sellele oma tennisekoti, mida ta ei olnud lubanud ihukaitsjail avada, ja tõmbas luku lahti. Ta tuhlas kotist välja paar higipaela, ühe pea ja teise randme jaoks.

      „Oled preester?” küsis Dima sama tõsiselt.

      „Miks preester? On sul preestrit vaja?”

      „Arst? Mingi meedik?”

      „Kahjuks arst ka mitte.”

      „Advokaat?”

      „Lihtsalt üks tennisemängija.”

      „Pankur?”

      „Jumal küll!” torkas Perry ärritunult, mängides hetke loppis nokkmütsiga, enne kui selle tagasi kotti viskas.

      Kuid tegelikult oli ta rohkem kui ärritunud. Teda oli pahupidi pööratud ja talle ei meeldinud olla pahupidi pööratud. Nii ülevaataja kui ihukaitsjate poolt, kui ta oleks ainult lasknud. No heakene küll, tegelikult ta ju ei lasknud, kuid nende kohalviibimine väljakul – kus nad seisid nagu piirikohtunikud väljaku mõlemas otsas – oli küllaldane, et tema viha ei lahtuks. Veel häbitumalt oli teda pahupidi pööranud Dima ise ja tõsiasi, et viimane oli kell seitse hommikul kohale ajanud parve õnnetuid, kes pidid imetlema tema võitu, ainult süvendas solvangut.

      Dima oli seejärel pistnud käe oma mustade tennisepükste taskusse ja koukinud välja John Kennedy kujutisega hõbedase pooledollarilise.

      „Kas tead? Lapsed ütlevad, et mul on selle mündiga mingi kunskopp, et ma võidan,” seletas Dima usalduslikult, osutades oma kiilaspeaga kahele linalakast poisile tribüünil. „Viskan kulli ja kirja, mina võidan, lapsed arvavad, et mul on selle mündiga miski kunskopp. On sul lapsi?”

      „Ei.”

      „Aga tahaksid?”

      „Kunagi.” Teiste sõnadega: jäta mu hing ükskord rahule!

      „Tahad visata?”

      Kunskopp, kordas Perry endamisi. Kust võis mees, kes kõneles kasinat inglise keelt pooleldi Bronxi aktsendiga teada sellist sõna nagu kunskopp? Perry viskas kulli ja kirja, kaotas ja kuulis tribüünilt pilkavat prääksumist, mis oli esimene märk, et seal üldse keegi toimuva vastu huvi tunneb. Tema pedagoogipilk tabas Dima poegi, kes peo varjus irvitasid. Dima heitis pilgu päikesele ja valis varjulise poole.

      „Mis reket see sul on?” küsis ta ja tema tundeküllased pruunid silmad sähvatasid. „Justkui määrustevastane. Aga ükskõik, ma võidan nagunii.” Ning minema hakates: „Sul on äge tüdruk. Väärt palju kaameleid. Pane ta kähku mehele.”

      Kuidas kurat ta teab, et me ei ole abielus, turtsus Perry endamisi vihast.

*

      Perry on servinud neli ässa järjest, täpselt nagu indialaste vastu, ta pingutab üle, teab seda ega hooli sellest. Dima servidele vastates teeb ta midagi, mis tal muidu uneski pähe ei tuleks, välja arvatud tippvormis ja tunduvalt nõrgema vastasega mängides: ta liigub ettepoole, peaaegu pallingujoonele, võtab palli poolel teel vastu ja suunab üle väljaku tagasi, või siis surub koridori, kus seisab titenäoga ihukaitsja, käed vaheliti. Kuid nõnda vaid esimesed paar servi, sest Dima õpib kiirelt ja ajab ta tagasi tagajoonele, kus on ta õige koht.

      „Usun, et siis ma hakkasin pisut maha rahunema,” tunnistab Perry kuulajaile otsa vaadates ja kahetsevalt muiates, hõõrudes samal ajal randmeseljaga oma suud.

      „Perry oli täielik jõhkard,” parandas Gail. „Ja Dima oli loomulik. Oma kaalu, pikkuse ja vanuse kohta hämmastav. Kas polnud, Perry? Nii sa ise ütlesid. Sa ütlesid, et ta trotsib gravitatsiooni. Ja mängib sellega. Armas.”

      „Ta mitte ei hüpanud palli järele, vaid hõljus,” kinnitas Perry. „Ja ta oli tõeline sportlane, enamat poleks võinud oodatagi. Ma arvasin, et meil tuleb jonnimist ja joonevaidlusi. Aga ei midagi. Temaga oli tõesti hea mängida. Ja kaval oli ka nagu kari ahve. Hoidis oma lööki viimase hetkeni tagasi, või kauemgi.”

      „Kusjuures ta lonkas,” lisas Gail vaimustunult. „Ta kiskus kuidagi viltu ja kasutas pigem paremat jalga, eks ole, Perry? Ja oli sirge nagu pulk. Ja tal oli põlveside. Ning kõige selle juures ta ikkagi hõljus!”

      „Nojah. Siis ma pidin pisut tagasi tõmbama,” tunnistas Perry kulmu sügades. „Mida kaugemale mänguga saime, seda kõvemaks läksid ausalt öelda tema uratused.”

      Kõigist uratustest hoolimata jätkas Dima geimide vahel väsimatult Perry küsitlemist:

      „Oled mingi suur teadlane? Lased selle kuradi maailma õhku, nagu sa serve virutad?” usutles ta, valades endale lonksu jäävett.

      „Sugugi mitte.”

      „Aparatšik?”

      Äraarvamismäng oli ennast ammendanud. „Tegelikult ma õpetan,” vastas Perry banaani koorides.

      „Õpetad selles mõttes et tudengeid? Nagu professor või nii?”

      „Täpselt. Ma õpetan tudengeid. Aga ma ei ole professor.”

      „Kus?”

      „Praegu Oxfordis.”

      „Oxfordi ülikoolis?”

      „Arvasid ära.”

      „Mida sa õpetad?”

      „Inglise kirjandust,” vastas Perry, soovimata võhivõõrale seletama hakata, et tema tulevik on parasjagu enampakkumisel.

      Kuid Dima rõõmul ei olnud piire:

      „Kuule. Kas sa Jack Londonit tead? Inglise kirjanikku number üks?”

      „Mitte isiklikult.” See oli nali, aga Dima ei jaganud ära.

      „Meeldib ta sulle?”

      „Imetlen teda.”

      „Charlotte Brontë? Kas tema ka meeldib?”

      „Vägagi.”

      „Somerset Maugham?”

      „Mõnevõrra vähem.”

      „Mul on kõigi nende raamatud olemas! Sadu raamatuid! Vene keeles! Suured raamaturiiulid!”

      „Tore.”

      „Kas sa Dostojevskit loed? Lermontovi? Tolstoid?”

      „Muidugi.”

      „Need on mul ka kõik olemas. Kõik number üks tegijad. Mul on Pasternak. Tead temast midagi? Pasternak kirjutas minu СКАЧАТЬ