Ehatähe rüütel. Kaupo Pähkel

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kes pimedas kiirevoolulisse jõkke tormab, aga nii lollid nad ilmselt pole. Pigem arvavad nad, et see preester peab ülihästi tundma nii jõge kui ümberkaudseid alasid, selle põhjal võivad nad tema päritolu ja mineviku kohta nii mõndagi järeldada ja ka vastavalt toimida. Näiteks saata salga relvastatud ratsanikke mööda maanteed teisele poole sood, et ma neile ummisjalu otse sülle tormaksin. Tähendab, mööda rada ei tasu mingil juhul minna. Nad, sunnikud, võivad arvata küll, et isik, kellel tuline kiire Cirianist lahkumisega ja kes suurtel teedel nägu ei või näidata, üle soo üritab lõigata …”

      Ta tõusis püsti ja eemaldus teest. Õnneks polnud see männimets, kus iga ringiluusija hajali kasvavate siledate tüvede vahelt juba kaugelt silma hakkab, kuused varjasid ta tee poolt ilusasti ära. Pisut eemal viskas ta ennast ühe puu alla pikali. Korraliku puhkuse oli ta igati ära teeninud, hästi otsides võinuks teda siit leida küll, kuid kes jõuab siis kogu maakonnas iga üksiku puu alla vaadata? Pealegi, kui ta ükskord taas mõnda asustatud piirkonda jõuab, peab ta olema välja puhanud. Lülitanud end mõneks tunniks ümbritsevast maailmast välja, asus ta pärast puhkamist juba palju parema enesetundega teele, seekord otse läbi metsa. Päikese järgi suunda määrates üritas ta enam-vähem kirde sihis liikuda. Imekspandava järjekindlusega rühkis ta agaralt edasi ja hilisel pärastlõunal jäid viimased kuused selja taha.

      „Kes seda oleks osanud arvata,” mõtles ta, „et ma isegi sihukeses tihnikus nii hästi õiget suunda hoian…” See oli pisike kabel keset avarat lagendikku, tillukesed aknaavad rohmakates maakiviseintes paistsid rohkem laskepiludena. Nii meenutas ehitis katusel kõrguvale ja suure raudristiga tipnevale dekoratiivtornikesele vaatamata kõige rohkem mingit kindlustust või kasematti, mõned vibudega varustatud sõdalased oleksid suutnud siin end ülekaaluka pealetungija vastu edukalt kaitsta. Sinnapoole meie kangelane nüüd suuna võttiski.

      „Siin kaotas äraandlike barbarite käe läbi oma elu õnnis hertsog Walko III,” teadustas suurte kunstipäraste tähtedega maalitud ladinakeelne kiri raske raudukse kohal. „Andku Issand talle rahulist hingamist ja jäägu temast igavene mälestus.” Noormees seisis tükk aega vaikides ja kirja lugedes veeres mitu pisarat mööda ta põski alla. „Reedetud,” pomises ta endamisi. „Äraandlikult mõrvatud inimese poolt, kellest sa poleks osanud arvatagi…”

      Viimaks sai ta tardumusest üle, tõmbas jõulise rapsakuga raske kabeliukse valla ja astus jahedasse hämarasse ruumi, mille idapoolses otsaseinas asus kivist altar, nii et tõusva päikese kiired hommikul just selle kohale ehitatud ristikujulisest aknast sisse paistsid. Selle altari juurde ta nüüd suunduski. „Õnnis hertsog Walko III,” kordas ta poolihääli loetut ja vaatas korraks ringi. Seinu kaunistasid olulisemaid piiblistseene kujutavad ja põgusate ladinakeelsete kommentaaridega varustatud maalingud, ent veel enne, kui ta neid terasemalt silmitseda jõudis, tundis ta instinktiivselt, et midagi on siin liimist lahti. Hetk hiljem, kui ta mõne sellise kommentaari lugemisega oma kirja- ja keeleoskust testis, jõudis talle ka kohale, mis nimelt. Tähtede tegumoe järgi otsustades oli need kirjutanud sama isik, kelle käe alt pärines ka kiri kabeli sissepääsu kohal, ent pildikommentaaride võimatu köögiladina keel moodustas nii karjuva kontrasti uksepealse kirja ülikorrektse grammatikaga, et see ei saanud olla juhus. Tekste piiblistseenide juures oli sihilikult moonutatud, asendades sõnad teiste, küll samakõlaliste, ent lause mõtet täielikult muutvate sõnadega. Mõni pealiskaudselt, rohkem kuulmise järgi ladina keelt õppinud külapreester ei saaks kõike seda lugedes nähtavasti arugi, et midagi teistmoodi on, ja selles kogu maskeering paistiski seisnevat. Ent milleks see kõik? Milleks ometi? Noormees tardus mõneks silmapilguks mõttesse, kuid kuna selgust kusagilt otsast ei paistnud, siis lõi hetke pärast käega. Töö tahtis tegemist.

      Nagu möödunud ööl Ciriani turuväljakul tapalava ees, laskus ta ka nüüd altari ette põlvili. Samuti nagu siis, ise silmanurkadesse tikkuvate pisaratega võideldes, kordas ta ainiti palvesõnu, kuid tundis samas, et taas on miski kusagil väga valesti. Ta ei suutnud mõista, mis nimelt, kuid vaimse maailmaga ühenduse loomisest ei tulnud siin midagi välja. Nagu mingi müür blokeeris ta kõrgema mina jaoks teed meeltega tajumatusse teispoolsusse; sulges nagu raske pitseriga kõik need kanalid, mille avamist ta Pühamus nii kannatlikult harjutanud oli. Sõnuseletamatu äng lasus ümbruse kohal ning selle hajutamiseks jäi tema vaimujõust ilmselt väheseks.

      „Palun anna mulle andeks, aga ma ei suuda,” sosistas ta püsti tõustes. „See jõud on minu jaoks liiga tugev … Aga ma luban sulle, ma tulen veel kord. Ja ma ei jäta sind.”

      Mõne hetke seisis ta altari ees liikumatult, pöördus siis otsustavalt ringi ja hakkas raske südamega ukse poole minema. „Kas tõesti kõik see oli asjatu,” pomises ta enda ette. „Kõik need neliteist aastat visa harjutamist, ja siin ma nüüd olen…”

      Ometi polnud see asjatu, selles veendus ta avatud uksest välja astudes kohe, kui sisseharjutatud refleksid hakkasid tööle veel enne, kui tema ümber toimuv talle üldse kohale jõudis…

      „Ikkagi nad, raiped, olid must kavalamad,” mõtles ta. Esimesele kallaletungijale virutas ta malakaga niisuguse hoobi vastu löögiks tõstetud käsivart, et üks neist kahest lihtsalt pidi järele andma. Vastikult kõlavast raksatusest ja koledast röögatusest sinna otsa järeldas meie kangelane, et vähemalt sellest ründajast pole enam asja. Ta ei hakanud kordama viga, mille tema õpetaja oli teinud kolme salamõrtsukaga võideldes. See seal, murtud käega, oli määramata ajaks välja lülitatud, tema peale ei tasunud enam aega raisata. Rohkem tähelepanu vääris nüüd hoopis teine pealetungija, kes talle külje pealt kallale hüppas ja tema kaela nii-öelda nupuvõttesse haarata üritas. „Võtta elusalt,” karjus keegi. „Rünnake korraga! Te vastutate veel …”

      Silmapilgu murdosa võrra enne, kui kaaluka vastase jõuline käevang tema kaela ümber sulgus, jõudis noormees vasaku käsivarre kallaletungija raudse haarde vahele lükata. Mees oli tugev ja pigistus oli vägev, seda ei saanud salata – nõrgem kaelakont oleks sellises haardes lihtsalt „krõksti!” teinud. Siiski andis viimasel silmapilgul vahele lükatud käsivars meie kangelasele pisutki kergendust ja hetke aega rünnakule vastata. Praeguses olukorras kasutu malaka peost lasknud, rabas ta parema käega kallalekippuja paremast jalast, tegi ise parema jalaga pool sammu ettepoole ja ajas kõveraks painutatud selja tohutu jõuga sirgeks. Ründaja jalad kerkisid õhku ning ehmatusest lõdvendas ta hetkeks haaret. Sellest piisas, noormees sai kaela võimsast pigistusest vabaks ja nüüd vajutas ta vasaku randmega tugevasti oma vastase kõrile. Kere oli ta selleks ajaks juba sirgu jõudnud ajada ja turske kallalekippuja rabeles nüüd ta õlgade kõrgusel – jõust ja võitlusoskustest tollel mehel puudu ei tulnud, kuid meie kangelase vastu ta siiski ei saanud. Pöörane preester laskus välkkiirelt vasakule põlvele, paremat põlve täisnurga all enda ette kõverdades, ja laskis, ise kätega hoogu andes, vastasel nimmekohaga selle otsa kukkuda. Järgmine raksatus, järgmine röögatus.

      Ent vastaseid oli ka tema jaoks liiga palju. Olnuks tal kabelist väljudes pisutki rohkem mänguruumi, kui vastased poleks teda sellises tihedas puntras rünnanud, oleks ta esimesel ründajal relva käest tõmmanud ja nad kõik parematele jahimaadele saatnud. Nüüd aga rammisid tervelt kolm meest, ise end kilpidega varjates, teda kõik korraga ühelt küljelt. Juba nende kolme mass oli selline, et sundis peategelase külili kukkuma, ükskõik kas ta tahtis seda või ei. Käte ja keha asendiga sai ta põrutust küll pehmendada, kuid tõusmiseks ei antud talle enam mahti. Kogu kolmik vajus talle hooga selga. Kusagilt jooksis veel keegi juurde ning maandus samuti kuhja otsas. Nähtavasti üritas kõik see mees oma raskusega ta käed ja jalad vastu maad litsuda, et oleks võimalik teda kinni siduda. Raskust kambal muidugi jätkus, vaid üliinimliku pingutusega õnnestus noormehel vasak käsi vabaks rebida ja sellega vajutas ta tema paremat õlga maha suruva vaenlase ninasõõrmetele. Sedasi pole ebasoovitava isiku eemaletõukamiseks väga suurt jõudu vajagi, vastane lihtsalt pidi pisut eemale tõmbuma, sest altpoolt ninasõõrmetele pressimine teeb vägagi haiget. Nii suutis meie kangelane ka parema käe vabaks võidelda ja hetk hiljem tõmbas ta juba vasakust käisest pistoda välja. Rõngasrüü vastu sellega ei saanud, seepärast СКАЧАТЬ