Ehatähe rüütel. Kaupo Pähkel

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oled väärt seda kandma, ja mõõk on sinu.”

      Nüüd tuli just nagu transis viibinud ratsamehele elu sisse. Koletu taplusmöirge saatel tõstis ta relva ja saatis munga poole teele vägeva hoobi. Viimane ei hakanud muidugi tegevusetult ootama, vaid rabas pikateralise tapariista hämmastavalt kiire liigutusega üles, just allalangevale mõõgale risti vastu. Kõlinal libises vahe metall mööda teist omasugust ja nüüd lõi juba munk, olles oma vastase mõõga mingi väga eriskummalise liigutusega kõrvale lükanud.

      Kui üks sõnumitooja oli paari minuti eest maininud, et rüütlist maha jäänud relv maksab täitsa korraliku summa, siis oli tal tuline õigus. See mõõk ei kuulunud tavalise masstoodangu hulka, milliseid sepp parema tellimuse puudumisel töötlemata rauakangidest kümnete kaupa valmis vorbib. Eriliselt taotud ja karastatud tera, millele materjali omadused ja töötlus tavalisest palju suurema kõvaduse andsid ning teda ka tavalisest tunduvalt vahedamaks teritada lubasid, õigustas igati seda tüüpi mõõkadele antud lisanime – soomusmurdja. Tavaline mõõk suutis rõngassärgist üldjuhul küll läbi tungida ja selle kandjat ka korralikult põrutada, kuid ohvrile sügava haava tekitamiseks tal enam hoogu ei jätkunud. Seetõttu jäid pihtasaanud sõjamehel siseelundid enamasti terveks, ka suurt verekaotust põhjustavaid lihahaavu polnud karta ja haavatu võis pärast paranemist taas rivvi astuda.

      Ent soomusmurdja eest kaitses rõngasrüü sama vähe nagu paber. Kaalukas tera liikus munga käes nii hämmastava kiirusega, et vastasele ei jäänud mingit lootust seda tõrjuda, kõrvalepõikamisest rääkimata. Oma osa mängis siin ka teatav ootamatusemoment – ülitugev ja võitluses osav jumalasulane polnud mitte igapäevane nähtus, puusandaalide ja kotiriidest vammuse kandjalt ei oleks üldjuhul keegi nii vägevat lööki oodata osanud. Koledale raksatusele järgnes esmalt veelgi koledam röögatus, siis mahakukkuva mõõga kõlin. Veel hetk, ja elutu keha kukkumise mütsatus pani toimunule punkti.

      „Rahu, noormees, ainult rahu, mul pole sinu suhtes mingeid halbu kavatsusi,” lausus munk poisile, kelle pooleldi hirmunud ja pooleldi hämmeldunud näoilme põhjal võis otsustada, et viimaste minutite jooksul oli olukord tema jaoks ülemäära kähku muutunud.

      „Kahjuks pean sind väga kurvastama,” kõneles jumalamees kiiresti. „On juhtunud midagi niisugust, mida mõistus uskuda ei suuda. Ennekuulmatu reetmine ja taevanikisendav alatus inimese poolt, kellest sinagi iial midagi sellist oodata poleks osanud. Heameelega ei räägiks ma sulle seda, kuid üks õige mees peab suutma taluda mis tahes tõde. See tubli sõdalane, see vana rüütel, kes äraandlike mõrtsukate käe läbi elu kaotas, polnud ainus sinu lähedastest, kellele tänane päev viimaseks jäi. Ja sind otsitakse igalt poolt taga.” Ta astus poisi juurde ja hakkas mõõgaga tema köidikuid läbi nüsima. „Pärast räägin sulle kõik, aga praegu pean su siit ära viima.”

      Teine peatükk,

milles meie kangelane oma tegelikku olemust juba tasapisi paljastama hakkab ja milles näidatakse lõplikult koht kätte veel mõnele kurikaelale, keda neil segastel aegadel sealkandis rohkesti ringi liikus

      See kohutav unenägu oli teda kõik need aastad küll üha harvemini, ent siiski regulaarselt kimbutamas käinud. Mitu kuud pärast seda kõike elas ta peaaegu igal ööl läbi hirmsad sündmused, mille käigus tema senine maailm ühe temagi poolt usaldatud isiku alatuse läbi ootamatult kokku varises. Kui ta kaotas hoobilt kõik, mis tal oli ja pidi koos kellegi tundmatuga põgenema teadmata suunas. See košmaar jälitas teda ka siis, kui ta oli Pühamusse vastu võetud. See käis tal pidevalt kannul, kui ta koos teiste omasuguste kasvandikega, järk-järgult üha raskem mõõk käes ja soomusrüü seljas, lae all rippuvaid harjutustopiseid tagus. See kihutas teda pidevalt tagant, kui ta täies varustuses nõtkuvi jalu mööda järsku mäekülge üles tormas või krampikiskuvate käelihastega end kõrgemale vinnas mööda keerukat köite ja redelite süsteemi, kus edasiliikumiseks ainult käsi võis kasutada. See seisis ta kõrval, kui ta üha sitkematest vibudest küll liikuvaid, küll liikumatuid märke tabama õppis. See tuletas end meelde iga kord, kui ta järjekordselt seisis suuruse järjekorras reastatud kivimürakate ees, mis tuli loopida üle tema pea kõrguva tara. Ja see andis talle jõudu kogu ränkraskel koolitusteel, mille käigus temast oli vormitud eliitvõitleja, oma vaenlastele üliohtlik ühemehearmee, kes ei tõsta iial ei kätt ega relva süütute vastu ega kasuta kurjasti oma oskusi, kuid kes enesekaitseks või mõne kuriteo ärahoidmise nimel muutub ülikardetavaks vastaseks.

      Ta teadis, et see painaja ei lase teda enne oma küünte vahelt lahti, kui ta ise ei lähe ja ja sellele lõppu ei tee. Samuti teadis ta, et selle vastu ei saa minna pooliku ettevalmistusega ja see teadmine oligi talle suurimaks stiimuliks. Ta kehalised ja vaimsed eeldused võisid alguses olla ehk väiksemad kui enamikul teistest kasvandikest, ent soov jõuda kord niikaugele, et võiks minna ja teha lõpp selle koleduse algpõhjustele sundis teda pingutama, viimast välja pannes. Pingutama rohkem kui tema andekamad kaaslased, et nendega iga hinna eest sammu pidada. Tõsi küll, kui ta jõudis juba kõrgematele koolitusastmetele, külastasid jubedad mälestused teda harvemini, ta ei pidanud enam õudusega mõtlema iga eelseisva öö peale. Kuid ikka juhtus vahel, et ta mõnel ööl karjudes ärkas, hirmuhigi piisad laubal pärlendamas, ning pikka aega oma asemel vähkres, enne kui silmad taas kinni vajusid. Ja nüüd oli see jälle tagasi.

      Meie kangelane avas silmad ja ajas end kiiresti jalule. Päike polnud veel tõusnud, kuigi idataevas juba paljulubavalt hahetas ning mõned varajased metsalinnukesed olid kontserdiga aegsasti pihta hakanud. Silmapilgu nende meeldivat ja hingeülendavat vidistamist kuulanud, heitis noormees kiiresti pilgu ümberringi. Kõik oli täpselt nii nagu eile, midagi kahtlast ei hakanud silma. Hommikune külm udu vajus tasapisi allapoole ja noormees judistas niiskes jaheduses õlgu. Pärast mõnetunnist unepausi tundis ta end juba hoopis paremini, varajane külmus raputas ta kiiresti virgeks ja seega võis teekond jätkuda. Oma vähese vallasvara kiirustades kokku korjanud, suunas ta pilgu liikumissuunda.

      Tema ees laius avar soo, millest hea tahtmisega ja ümbrust tundes võis läbi kõndida, kuid mis oma eemaletõukava olemusega inimasukaid eriti ligi ei tõmmanud. See arvatavasti mõjutaski noormeest just sooteed jalge alla võtma, sest kokkupuudet liigikaaslastega ta ei ihanud, hoolimata sisikonda õõnestavast vastikust näljatundest. Üle soo lõigates jõuaks ta küllaltki lähedale maakonna piirile ja pärast piirist ülelipsamist oleks tunduvalt rohkem lootust Tema haardeulatusest välja vingerdada. Ja soo tuli ületada ruttu, sest ilmamärgid lubasid palavat päeva ning kõrvetava päikese all mööda lagedat maad edasi liikuda polnud erilist tahtmist. Seetõttu ootas ta vaid niikaua, kuni nähtavust piirav udu hajuda jõudis, ja pani oma koivad tööle.

      Pikkamööda asendus madaltihe võsa üksikute kidurate kaskedega, mätastena kasvava märja rohu vahel tuli siin-seal veesilmakesigi ette. Ümbrust mittetundval inimesel polnud siia asja, kui just enesetapumõtted peas ei keerelnud. Meie kangelane ei lasknud end aga veesilmadest eriti häirida, tema kiirustas malakaga teed katsudes üha kaugemale Ciriani linnast, mille kliima tema jaoks ootamatult ebasoodsaks oli muutunud. Vahetevahel tõusis maapind pisut kõrgemale ja muutus kuivemaks, sellistel pisikestel soosaartel võttis ta korraks istet ja tõmbas hinge, et siis mõne aja möödudes uue hooga mättalt mättale rühkida. Ja kui vahepeal tõusnud päike juba oma tavapärase teekonna kõrgpunktile lähenes, tunnistas eestpoolt paistma hakanud rohetav metsamüür, et noormehe püsivus viib teda tasapisi sihile.

      Kui ta kõrgel üleval lõõskavat tulekera trotsides higisena ja janusena lõpuks esimeste kuuskede vahele jõudis ja kuiva maad jalge all tundis, olid varjud juba keskpäevajärgselt pikenema hakanud. Võrreldes sooga, kus üksikult kasvavad kõivud kõrvetavate päikesekiirte eest varju pakkuda ei suutnud, valitses metsa all meeldiv jahedus, nii et isegi väsimus ja kuivav kurk enam nii piinavaina ei tundunud. Kuuskede vahele suundus kitsuke rada, sootee pikendus, ja mõnekümne sammu kaugusel leidis meie kangelane ühest maalohust immitseva allika. „Ära sa märgi, isegi see läte veel alles,” ei saanud ta ütlemata jätta, enne kui lohu kõrvale põlvitas, Kõigevägevama kiituseks paar sõna lausus ja suurte sõõmudega СКАЧАТЬ