Ehatähe rüütel. Kaupo Pähkel

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ minutit ühtlast sörki lasknud, peatus ta ja vaatas ringi. Eestpoolt kostev kohin tunnistas, et ta polnud oma arvestustega eksinud – üks nendest paljudest maakonda läbivatest soontest, mis kaugemal lõunas kõrguvatelt mägedelt üleliigset vett mere poole juhtisid, toimetas seal oma aastamiljonite vältel rutiinseks muutunud tegemisi.

      „Vägevasti kohiseb, see on hea,” arutles meie kangelane. „Tühjagi nad seal silla peal kuulevad, kuidas ma võsa vahel ragistan.” Kiirelt lasi ta pilgu üle taeva käia. „Et kuu paistab täpselt selja tagant, see pole ka paha. Tähendab, ma pean hoolitsema, et ta paari minuti jooksul mulle ka selja taha jääks, siis pean pöörduma nii, et kuu jääks vasakule.”

      Selliselt tegutsedes tahtis noormees vältida seda viga, mida teeb enamik läbi metsa „otseteed” lõigata tahtjaid, kui nad uisapäisa puude vahele tormavad, paarkümmend minutit ennast elu eest läbi tihniku võitlevad ja siis ootamatult avastavad, et on taas oma teekonna lähtepunktis. Sest kui inimesel puudub oma liikumissuunast selge ettekujutus, kõnnib ta alati mööda ringi ja just sellepärast läheb piiratud nähtavusega maastikul vaja orientiiri, mis suunda paigas aitaks hoida. Sandaalid uuesti jalga pannud, kadus noormees puude vahele. Madaltihedas võsas paistis kuu ilusasti kätte ja meie loo peategelane tegi esmalt umbes kolmsada pikka sammu vastassuunas, seejärel võttis kursi vasakule. Veidi trügimist tihedalt kasvavate puude vahel, siis mühises kiirevooluline jõgi otse tema ees. Mitte küll eriti lai, umbes kaks sülda või pisut peale, kuid korraliku ujumisoskuseta polnud mingil juhul soovitav seda ületama asuda, eriti öösel. „Tuletame niisiis pisut vanu aegu meelde,” otsustas meie kangelane. „Katsugu veel mõni jälituskoer mind nüüd püüda!”

      Paistis, et ta tunneb jõge ülimalt hästi, sest niisuguses hämaruses polnud sugugi ohutu kiirevoolulisse vette tormata. Aga just seda noormees tegigi, olles ainult oma pauna õlarihma tugevasti ümber vöö keeranud. Vool haaras ta otsekohe kaasa ja kandis jõe keskele, kus vesi umbes rinnuni ulatus. Märja preestrirüü raskusele vaatamata suutis ta isegi malakat käest laskmata pinnal püsida. Pead veest väljas hoida – see oligi kõik, mis tal teha tuli, edasikandmise mure jättis ta täielikult rutulisele veevoolule.

      Vool kandis teda edasi tempoka sörkjooksu kiirusega ja vesigi oli üsna soe, nii et valitud viis Cirianist kadumiseks hakkas talle üha rohkem meeldima. Paaril korral triivis ta läbi palkide alt, mis olid üle jõe purdeks asetatud, kuid need märkisid vaid tähtsusetuid jalgradu ja kindlasti ei tasunud karta, et nende läheduses mõni sõdur vahti peaks. Need, kelle käest tasus sillaületusmaksu nõuda, tohtisid liikuda vaid suurtel maanteedel. „Ära sa märgi,” arutas noormees rahulolevalt, „läheb nagu ludin! Kusagil eespool on soo, nii et isegi kui nad mulle paar koera piki kallast järele saadavad, ei hakka nad öösel ometi sohu ronima ja vähemalt hommikuni võin end julgelt tunda.”

      Hulk aega hiljem klammerdus ta kõrge kaldarohu külge ja vinnas oma läbiligunenud maise kesta veest välja. „Polnudki nii hull,” otsustas noormees. „Täitsa korralik sõit! Kui ma jälitajaid mõneks ajaks maha ei raputanud, siis pole küll õigust maailmas.” Ta tõmbas sandaalid uuesti jalga ja mõtles pingsalt, kuidas edasi toimida. Riided olid vastikult märjad ja jahe ööõhk pani õlgu väristama. Et aga kuivi hilpe, kannutäit sooja veini ja küdevat tuleaset siin kusagilt võtta polnud, tuli ebameeldiva tõsiasjaga siiski leppida. Parem märgade riietega vabaduses kui kuivade riietega vangikoopas. Pisut kuu ja tähtede asendit uurinud ja nende järgi kursi maha pannud, hakkas peategelane reipal sammul jõest eemale astuma. Väsimus teguderohkest päevast kippus küll kallale, ka andis ennast üha rohkem tunda see, et ta polnud eelnenud päeval ivagi hamba alla saanud.

      Siiski ei pööranud selle aja inimesed, eriti rännuteel olles, niisugustele pisiasjadele liiga suurt tähelepanu. Neid kõiki iseloomustas võime end vajaduse korral lõhkemiseni täis õgida ning seejärel, kui vaja, sinna otsa paar päevakest paastuda. Nii ei lasknud ka meie kangelane end häirida õõnsavõitu tundest kõhus ja andis jalgadele valu, kuni kuni riided kehasoojuse mõjul veidikenegi tahenesid ja olemine talutavamaks muutus. Nüüd oli ta jõest piisavalt kaugel, et endale üks põhjalikum puhkus lubada. Võhma poolest oleks ta suutnud küll veel paar tundi marssida, kuid maapind muutus üha niiskemaks ja pehmemaks. Kõige järgi otsustades oli ta oma rännakuga jõudnud just selle soo lähedusse, mille peale ta pisut aega tagasi oli mõelnud, ning mõte pimedas seda ületama hakata teda eriti ei tõmmanud. Seetõttu viskas ta end ühele kuivemale mättale sirakile ja lasi silma looja.

* * *

      Näis, nagu oleks see kõik alles eile juhtunud. Pikakasvuline musklilise kehaga rüütel seisis harkisjalu, pöidlad laia nahkvöö vahele pistetud, ja jälgis huviga oma noorema kaaslase ponnistusi. Kiivriserva alt turritavad vesihallid juuksed ja kortsulist nägu ümbritsev vesihall habe viitasid sellele, et nende kandja on oma esimese ja teise nooruse ammu selja taha jätnud ning kolmaski läheneb lõpule. Samas veenis pilk tema rõngassärki pingutavaile lihastele, et kõigi eelduste kohaselt peaks kolmandale noorusele lähemal ajal kindlasti neljas järgnema.

      Umbes süllakõrguselt kiviastangult langeva kose all toetus kolmele kivile suur lahtine tünn, kuhu vesi ülaltpoolt sisse pahises ning külje sisse puuritud punniaugust umbes pöidlajämeduse joana välja purskus. Noorem asjaosaline, riietuse ja varustuse poolest vana rüütli poole väiksem koopia, oli selle kallal agarasti ametis. Parema käega laiateralist, tema jaoks ilmselt liiga rasket mõõka hoides raius ta tünnist voolavat veejuga, nii et pritsmed plärtsudes kuude kanti lendasid. Kuni vana rüütel talle viimaks lausus: „Pea nüüd pisut hoogu, noormees, ära üle pinguta. Ausõna, võta aeg maha.” Kui kõnetatu paar sammu tagasi astus, tema poole pöördus ja kergelt hingeldades talle otsa vaatama jäi, lisas vana rüütel: „Natuke aega tagasi sa küsisid minult, et miks pead sa harjutama kerge mängumõõgaga, et kas sul siis tõelise rüütlimõõga jaoks jõudu polegi?” Ta raputas pead. „Asi pole praegu üldse jõus. Ma ei kahtle, et oled palju tugevam kui enamik su eakaaslasi, aga jõu arendamiseks on teised harjutused. Jõuame sinuga veel kive ja palke tõsta küll. Aga ütle mulle nüüd, mis on mõõga eelised teiste lähivõitlusrelvade ees?”

      „Esiteks see, õpetaja,” vastas poiss vurinal, „et mõõgaga saab peale löömise ka vastase hoope tõrjuda. Teiseks saab temaga vajaduse korral torgata, kiire torke vastu on ennast väga raske kaitsta. Seda te ütlesite mulle ju alles eile.”

      „Pole sugugi vale,” sõnas rüütel. „Pole sugugi vale. Aga ühe väga tähtsa asja sa unustasid. See on kiirus! Kiirus ja veel kord kiirus! Raske nuiaga lüües võib sul olla suurem jõud taga kui mõõgal, kuid mõõk liigub kogenud võitleja käes tunduvalt väledamini kui mis tahes muu käsirelv. Mis kasu on tugevast nuiahoobist, kui osav mõõgamees su vastas selle ajaga, mis sul nuia tõstmiseks kulub, sinust hakkliha teeb? Mõõka käsitsedes on, ütlen veel kord, kiirus esmane asi, jõud tuleb alles pärast seda. Aga vaata nüüd ennast. Katsu oma rinnaesist. Läbimärg, eks ole? Miks? Sest sa vehid selle suure mõõgaga nagu talumees koodiga rehepeksul. Anna see nüüd jälle minu kätte.”

      Ta võttis relva paremasse pihku ja astus veetünni juurde, sirutas käe sirgelt enda ette ja lõi ainult rannet liigutades vaheda tera vuhinal läbi veejoa. Järgmist lööki andes tõi sinna juurde ka küünarvarre liikumise, kolmandal löögil võttis õlavarregi appi. Kordas sedasama ka mõõka vasakus käes hoides.

      „Nägid, noormees,” pöördus ta oma õpilase poole. „Katsu minu rinnaesist, millegipärast kuiv. Mingeid pritsmeid ei tohi olla, kui sa läbi veejoa lööd. Mõõgalöök peab olema terav ja kiire, ainult sel moel suudad sa sellise relva ilmset eelist ära kasutada. Sellepärast pead sa esialgu endale jõukohase mõõgaga harjutama, raske relvaga kulutad sa suurema osa jõust ainult mõõga ülevalhoidmisele ja rikud ära löögitehnika. Nii me raiumegi sinuga siin voolavat veejuga ja õhkuvisatud puulehti. Raskema mõõga saad omale siis, kui korralik löögitehnika käes, mõõga kaalu tuleb suurendada natukesehaaval. Sest kui noorest peast midagi valesti ära õpid, siis hiljem…”

      Ootamatult СКАЧАТЬ