Ehatähe rüütel. Kaupo Pähkel

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ seejärel väärikal, kuid kiirel käigul kümmekond sammu tulijaile vastu.

      Kõik kolm kihutasid tema juurde ja hüppasid sadulast. „Mis juhtus,” küsis rüütel neilt. „Mis sõnumeid te toote?”

      „Sõda, aulik rüütliisand,” vastas keskmine ratsanikest. „Alatu reetmine! Barbarid tulid suure väega üle piiri ja nende eelsalgad rüüstavad sisemaa külasid!” Rüütel võpatas ja tardus hetkeks paigale. „Kunas see juhtus,” küsis ta viimaks.

      „Täna hommikult toodi teade, aulik rüütliisand,” kostis sõnumitooja vastuseks. „Meie väed kogunevad Kesvaojal ja kõigil võitlusvõimelistel meestel…”

      „See pole tõsi! Te valetate!” Poiss oli lähemale jooksnud ja karjus nii hüsteerilisel häälel, et kõik neli võpatasid. „See ei saa nii olla!” Ta jäi neliku kõrvale seisma ja pöördus rüütli poole. „Vanaisa ei teeks iial midagi nii alatut! Öelge neile, õpetaja, et see pole tõsi! See pole nii, eks ju!?”

      Rüütel võttis poisil õlgadest ja pööras ta enda poole. Vaatas talle otse silma ja lausus tasasel häälel: „Väga palju asju on, mida mõistus mõnikord uskumast keeldub. Aga mis siiski juhtuvad ja mille vastu me ei saa mitte midagi parata. Võta oma varustus kaasa, me sõidame kohe Kesvaojale. Seal selgub kõik.” Ta pöördus sõnumitoojate poole. „Istuge sadulasse, me hakkame kohe liikuma.”

      „Aulik rüütliisand,” ütles nüüd taas kolmiku juht. „Meil on käsk noorisand kiiresti ära viia.”

      Rüütel takseeris teda mõistmatul pilgul. „Kuidas nii,” küsis ta imestunult. „Mina temaga eile välja ratsutasin, mina viin ta ka tagasi! Sellist asja pole veel enne juhtunud, et…” Tal tuli sõnadest puudu.

      „Vabandage, aulik rüütliisand,” kõlas vastus, „käsu kinnituseks on meil kaasas see sõrmus siin.” Ülemkäskjalg võttis midagi oma vöökotist ja ulatas rüütlile. „Tema Hertsoglikult Kõrguselt.” Rüütel võttis sõrmuse enda kätte ja uuris seda umbusklikul pilgul. „Mis see siis on,” ei saanud ta aru, „ma pole varem…”

      „Õpetaja! Ettevaatust,” karjus poiss ootamatult ja sööstis hüppega lähemale, tupest oma väikest mõõka tõmmates. Tugev jalahoop paiskas ta pikali. Vana rüütel kallutas ülakeha äkilise nõksuga kõrvale ja pistoda tabas tühja õhku. Silmapilk hiljem oli rüütlil relv käes ja täpselt samasuguse ülikiire randmeliigutusega, millega ta minut tagasi oli veejuga raiunud, pani ta vaheda tera taas läbi õhu vihisema. Loomaliku karjumise saatel lendas ühe ratsaniku verine käelaba koos pistodaga kaugele eemale. Kauaks seda kisa siiski ei jätkunud, veel üks mõõgalöök ja äsja parema labakäe võrra vaesemaks jäänud mees prantsatas külili.

      Samas kukkus ka vana rüütel. Liiga ootamatu oli olnud talle see kallaletung ja seni kui ta esimese ründajaga tegeles, tabas raske löök teda selga. Rõngassärkidel oli hulk sajandeid hiljem kasutusele võetud plaatsoomustega võrreldes see halb omadus, et nad hoidsid ära küll suuremad haavad, kuid ei pakkunud piisavat kaitset põrutuste vastu. Nii prantsataski rüütel koletu hoobi mõjul kõhuli ja tõusta tal enam ei lastud. Kahelt poolt sadavad mõõgalöögid kustutasid ta eluküünla.

      „Kurat küll, ära virutas,” vandus sõnumitoojate pealik. „Aga noh, mis parata, sõjas juhtub.” Pöördus siis oma ellujäänud kaaslase poole: „Võta poiss kinni!”

      Poiss ei kavatsenudki põgeneda. Jalahoobist toibununa püsti hüpanud, sööstis ta läheneva kinnivõtja suunas ja torkas oma väikese mõõgaga talle rindu. Soomusrüü traatrõngad nagisesid, kuid pidasid vastu. Rünnatav kahmas nüüd poisil randmest ja väänas seda toorelt, mõõk kukkus kõlinal maha ning järgmisel silmapilgul pani raske käega antud kõrvakiil poisi pea huugama. Hetk hiljem oli ta pikali väänatud ja näoga vastu maad surutud. Põlve poisi seljale vajutanud, tõmbas mees tema mõlemad käed kõrvale ja sidus need vöötaskust võetud nööriga selja taha kokku.

      „Tõuse püsti,” käsutas ta eemale astudes ja poisil ei jäänud muud üle kui kuuletuda. Kahekesi upitasid nad ta omaniku kaotanud hobuse selga ja köitsid ka tema jalad kinni.

      „Mina sõidan ees,” ütles ülemkäskjalg, poisi hobuse ratsmeid oma sadula külge kinnitama asudes. „Sa püsi lähedal ja hoia mõõka valmis – niipea kui poiss lollusi kipub tegema, kohe viruta. Aga sa löö tingimata lapiti, sest Tema seal käskis poisi elusalt kohale tuua.” Mõlemad sõnumitoojad tõusid oma hobuste selga. „Läksime,” käsutas ülemus, enda omale kannuseid andes.

      Umbes minut kiiret sõitu, siis keeras tee metsa alla. Kitsas rada, kus üks vanker teisest mingil juhul mööda ei oleks mahtunud ja kahel pool rada kasvasid puud nii tihedalt, et hobusega nende vahelt läbi ei pääsenud. „Tegelikult oleks pidanud selle rüütli kraamist lagedaks tegema,” karjus tagumine ratsanik oma ülemusele. „Lollid olime, et kohe selle peale ei tulnud! Juba see mõõk maksab kenakese summa ja ma vean kihla, et tema juurest leiab muudki väärtuslikku. Pööraks õige korraks tagasi? Nii rutt selle kiire asjaga ju ikka pole?”

      „Tpruu,” möirgas ülemus seepeale ja kolm hobust tardusid paigale. „Tead, kui päris aus olla, mulle isegi meeldib su idee,” ütles ta. „Käi kähku ära, ma ootan poisiga siin. Võta mõõk ja kui veel miskit väärtuslikku leiad, siis too samuti kaasa. Kaua ära jokuta, sest kui me hilja peale jääme, siis Tema meil juba pead ei silita.” Ta ratsutas poisi hobusele lähemale, tõmbas selle enda poole ja võttis mõõga välja. „Püsid ilusasti paigal,” lausus ta ähvardaval häälel. „Ei mingit liigutust ega ühtegi piuksu, mõistad.” Siis pöördus uuesti oma alluva poole: „Lase käia, kähku sinna, kähku tagasi!” Too ei lasknud endale teist korda öelda ja kadus kiirel kapakul teekäänu taha.

      Möödus minut, teine ja kolmas. „Kuhu ta, sindrinahk, siis nii kauaks jääb,” ei saanud pealik aru. „See ei võta ju kaua aega… Või märkas ta seal midagi eriti väärtuslikku?” Ta ootas veel pisut. „Asi on kahtlane,” otsustas ta viimaks. „Igal juhul, kui ta seal omaalgatuslikult soomust teha kavatses, kisun ma ta naha ribadena seljast… Aga mida põrgut see siis veel tähendab?” Ta kummardus sadulas ettepoole ja jõllitas uskumatul pilgul selles suunas, kust pidanuks välja ilmuma tema kaaslane.

      Teekäänaku tagant astus pikal sammul nende poole keskmisest suuremat kasvu teekäija, kes väljanägemiselt meenutas kõige rohkem munka või rändjutlustajat. Rohmaka tegumoega kotiriidest vammuses, teravatipuline peakott sügavale silmile tõmmatud ja jäme kanepinöör vööl, rühkis ta puutaldadega nöörsandaalide klobinal edasi. Iga ta vasaku jala sammu toetas tümps süllapikkuse malakaga, mida ta paremas käes hoidis. Koos mehe valju hingamise ja õlal rippuvast paunast kostvate kolksatustega moodustas see kõik üsnagi omapärase saatemuusika, mis tema edasikulgemisest juba kaugele teada andis.

      Ratsanik vahtis teda nagu ilmaimet ja ka poiss oli unustanud hirmu ja meeleheite ning põrnitses imestades tulijat. Munk ei lasknud end hämmeldunud pilkudest häirida ja sammus kiirustamata edasi. Alles siis, kui ta oli jõudnud ootajaist umbes kümmekonna sammu kaugusele, tõstis ta parema käe ja tegi nende suunas ristimärgi.

      „Rahu olgu teiega ja teie hingedega,” ütles ta. „Mida põrgut veel,” hüüdis käskjalgade pealik talle valjul häälel. „Kes kurat sa selline oled ja mida…”

      „Ära vannu, mu poeg, Issandal poleks sellest sugugi mitte hea meel,” lausus tulija etteheitval häälel. „Toon sulle kahjuks kurbi sõnumeid. Nimelt juhtus su sõbraga õnnetus. Nagu ikka juhtub nendega, kes arvavad, et Jumalast seatud õiglane maailmakord ei kehti mitte nende jaoks. Kes võtavad enesele õiguse sirutada käe oma ligimese vara või elu järele. Kuid suur tükk ajab suu lõhki, võtkem õppust tema kurvast saatusest ning parandagem meelt. Sest Issanda arm on lõpmatu СКАЧАТЬ