Ehatähe rüütel. Kaupo Pähkel

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Mitu suuremat suutäit kõrist alla punnitanud, tundis noormees juba, kuidas mõistus kiiresti ähmastuma hakkab. Polnud ka ime, sest kangevõitu rüübe avaldas oma mõju, eriti eelnenud kahepäevast paastumist arvestades. Ometi ei jätnud kinnivõtjad niisama lihtsalt järele, teda sunniti veel paar korralikku lonksu alla neelama, enne kui sosku suu juurest ära võeti, mees uuesti ringi pöörati ja vankripõhjale kõhuli lükati.

      „Vaata nüüd, et sa midagi välja ei ropsi,” ütles pealik talle. Ja lisas omade poole pöördudes: „Peaks see tal tagurpidi tagasi tulema, siis lasete tal kõik ilusasti puhtaks lakkuda ja kallate veel teist samapalju sisse. Aga nüüd kähku kaabet, enne kui tondikari välja ilmub!” Seda kuulis noormees juba nagu läbi mingi imeliku kumina. Siis vajusid ta silmad kinni ja kui vanker lõpuks ometi paigalt võttis, oli tal ümbritseva vastu vähimgi huvi kadunud.

* * *

      Õudne unenägu, mida veelgi võimendasid tühja kõhu peale sissekallatud vein, hirm eelseisva ees, ebaloomulik asend ja tugevasti kokkunööritud liikmed, haaras ta oma võimusse. Seesama koletu painaja, mis oli teda jälitanud kõik need aastad, langes uuesti ta peale ja taas elas ta läbi need hirmsad hetked, kui kogu turvaline maailm tema ümber mõne minutiga kokku varises.

      Aga nüüd läks kõik natuke teisiti. Kui ta taas kord oli meeltes läbi elanud oma õpetaja külmaverelise mõrvamise, kui tapjad teda taas kinni sidusid, siis näis, et neid pole mitte enam kaks, vaid terve kari. Kari kummalisi viirastusi, keda ta tajus ähmaselt nagu läbi udu ja kes koletu raskusega talle selga vajusid. Nende õõvastav naer pani vere soontes tarduma. Ta katsus rabelda, kuid liikmed ei kuulanud sõna; ta püüdis karjuda, kuid miski nööris ta kõri kokku. Justkui tinane mass vajus ränkraskelt ta peale, läbi kumina kõrvades kuulis ta kellegi võiduhüüdeid…

      Nool tuiskas läbi õhu, lõi tugeva plaksatusega millestki läbi ja tungis kuhugi sisse. Keegi hakkas valuliku häälega karjuma ning see hääl kostis ootamatult selgelt. Koletu raskus noormehe pealt kadus, ta püüdis end üles ajada, kuid ei saanud endiselt ei kätt ega jalga liigutada. Tume mass, mis teda silmapilk tagasi oma kaaluga lämmatada püüdis, heitles juba kusagil seal eemal udu sees kellegagi või millegagi ja meie kangelase kõrvu kostsid võitlushüüded ning valu- ja hirmukarjed.

      „Sa saadanas, ma ei näe teda,” röökis keegi. „Ta läheb ära, ma ei saa teda kinni hoida, ta on… Aaaah!” Karjatusele järgnes selge kukkumismürts ja meie kangelane, kes seda kõike passiivselt pealt vaatama oli sunnitud, täheldas rõõmsa ärevusega, et tume mass pärast karjatust ja mürtsu mõõtmetes oluliselt kokku tõmbus.

      „Ma ei saa talle pihta, ta läheb eest ära, kurat, ärge laske tal võssa kaduda! Ära löö, katsu torga… Aaaah!” Järgmine kukkumismürts, ja veelgi väiksemaks tõmbunud moodustis liikus temast eemale ja kadus uduloori taha, kust juba väga selgelt võis kuulda tapluskära. Noormees ei saanud enam aru, kas see kõik on unes või ilmsi, kuid ilmselt olid teda ahistavad pahalaste jõud sattunud mingitesse väga suurtesse raskustesse, mis käisid neile toimuva järgi otsustades üle jõu.

      Veel mitu karjatust ja kukkumismürtsu kostis eemalt udust, siis jäi kõik taas ootamatult vaikseks. Koguni rahutusttekitavalt vaikseks, võrreldes eelnenud mölluga, nii et meie kangelane, kes seni ainult passiivse kõrvaltvaataja rolliga leppima pidi, isegi teatavat kõhedust tundma hakkas. Siis kuulis ta hiilivaid samme. Talle lähenes aeglaselt keegi, see oli üldises hämaruses ainult ähmaselt tajutav tume, pikk ja luukerekõhn kogu. Koletu hirm haaras ta uuesti oma võimusse, ta püüdis rabelda, ent ta liikmeid kinni hoidvad kammitsad ei andnud vähimalgi määral järele.

      Kogu tuli otse tema poole, kaks põlevat silma temale suunatud, ning peatus umbes käe siruulatuse kaugusel. Kummardus üle meie kangelase ja küünitas tema suunas oma käe või kombitsa. „Sa ei saa mind, kurivaim, sa ei saa mind,” kähistas noormees läbi kokkupigistatud kõri ja proovis kogu kehaga vingerdades peletise haardest vabaneda.

      Ning ühtäkki lõdvenes see miski, mis ta käsi ja kõri nööris. „Haa, no tule nüüd,” karjus ta, jõuliselt ettepoole viskudes ja üritades ilmutist, kes oli teda tõenäoliselt õnneks võtma tulnud, oma kontemurdvasse haardesse kahmata. „Eks sa tule, kui julged!” Musklilised käed sulgusid üliohtlikku võttesse, millest ka tavalisest tugevamal mehel olnuks vähe lootust elusana väljuda, ent näis, et see keegi või miski, kes talle hetk tagasi nii suurt hirmu oli valmistanud, ei allu üldse tavamaailma seadustele. Kõikepurustav haare libises ainsatki pidepunkti leidmata kahjutult kõrvale, haaratav objekt vingerdas mingi kärme liigutusega teda krabanud käte vahelt välja ja läinud ta oligi. Noormees katsus püsti hüpata ja põgeneja järele kahmata, ent jalad takerdusid millegi taha ja meie kangelane kukkus hooga ettepoole. Osavalt kerra tõmbudes üritas ta langemist pehmendada, ent lõi sellest hoolimata pea valusasti ära. Kohe nii valusasti, et uuesti püsti hüppamisele ei tasunud mõeldagi. Ja isegi mõtlemisest endast ei tulnud midagi mõistlikku välja.

      Aegamööda ajas meie kangelane oma ränkrasked silmalaud pärani. Pea valutas vastikult ja sees keeras igasse kanti. „Õudus, õudus, õudus…” pomises ta, end istuli upitades ja valutavat kohta hõõrudes, kuid ei pomisemisest, istulitõusmisest ega valutava koha hõõrumisest ei läinud enesetunne sugugi paremaks.

      Öö oli käes, mustjassinises taevas rippuv kahvatu täiskuu jagas oma külma valgust ja lugematu täheprügi sekundeeris talle jõudumööda. Hiline jahedus värskendas ning seetõttu võis isegi valutada lõhkuva pea kuidagimoodi välja kannatada. Noormees vaatas mõistmatu pilguga enda ümber ja ootamatult tuli talle elu sisse. „No mida see siis veel tähendab,” röögatas ta ja kargas äkilise liigutusega vankrilt maha, selle kõrvale seisma jäädes ja võitlusasendit sisse võttes. Jalad põlvist kõverdatud, valmis hüppama. Ülakeha ettepoole kallutatud, valmis ootamatu rünnaku eest kõrvale põikama. Rusikas käed küünarnukkidest kõverdatult üles tõstetud, valmis hoopi andma. Kui nüüd oleks läheduses viibinud mõni nende seast, kes talle mõni tund tagasi kabeli ees kallale tungisid, oleks sellel kindla peale väga halvasti läinud ja tõenäoliselt olnuks peategelase raske rusikas jäänud tema viimaseks elamuseks selles maises maailmas.

      Aga keda polnud, olid just needsamad viis sõdurit. Vanker oli alles, hobune samuti, ohjad lähedal kasvava puu külge takerdunud. Puid kasvas siin üldse kahtlaselt palju, keegi oli vankri suure tee pealt metsa alla toonud. Kuid mis oli juhtunud? Kuhu olid kadunud teda kinni võtnud sõdurid? Kes oli ta lahti päästnud? Silmapilgu uskus meie kangelane isegi, et ta seda kõike vaid unes näeb, kuid nöörijäljed randmetel ja tugev peavalu tunnistasid toimunu ometi tõeks. „Mitte ei saa aru, kohe mitte kuraditki ei saa aru,” pomises ta, võttis kaitseasendist vabalt ja üritas mõelda. Veendus aga samas, et mõtlemine on üks äraütlemata vastik tegevus, kui selleks on kasutada ainult tugevate hoopide ja spiritus vini toimel valutada lõhkuv peakolu.

      Uskumatul ilmel põrnitses ta vankrit. Malakas oli alles, pistodad samuti. Olid ka katkilõigutud nöörijupid ja sõduritest jäänud paunad, kuid sõdureist endist ei kippu ega kõppu. Ta kobas pampe vankripõhjas, suutmata uskuda, et koletu oht mingi ime läbi kõrvale on juhitud. Päris tükk aega kobas, enne kui talle midagi pehmet näppu puutus. Leitu üles tõstnud, raputas ta seda esmalt ja manas tasast mulksumist kuuldes ette ülimalt rahuloleva näo, sest peaparandus kulus igati ära. Rüübe, mis mõne tunni eest tühja kõhu peale üsna vastikuna oli tundunud, parandas enesetunnet oluliselt. „Nüüd kuluks veel ämbritäis külma vett pähe,” mõtles noormees, „aga ülearu palju ei tasu vist ka tahta.” Ka ei leidunud vankris midagi söödavat, mis meie kangelast pisut kurvastas, kuid fakt jäi faktiks ja sellega tuli leppida.

      „Ei tea küll, millisele kõrgemale jõule ma peaksin tänulik olema selle kummalise pääsemise eest,” arutas ta, „kuid siia ootama ei tasu jääda, praegu tuleb kiiresti jalga lasta ja eks siis edaspidi võib ka oma saladuslikku päästjat otsida.” Oma kepi, pistodad ja pambu vankrist kokku korjanud, hakkas ta mööda vankrijälgi astuma. Kaua tal astuda ei tulnudki, kuid enne maanteed СКАЧАТЬ