Siinpool paradiisi. Peeter Urm

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jõu. Enam ei otsinud ta kirja seltsis üksindust, ei hulkunud ümbrikut pihku pigistades piki kanaliäärseid tänavaid ega vaadanud sildadelt tusaselt vette. Ta luges nüüd kirjad oma laua taga läbi ning pani lihtsalt sahtlisse teiste kõrvale. Ta tundis ennast nüüd kindlalt. Tema hooleks oli endiselt kütta ahjud, aga koristas ta nüüd ainult oma tuba. Jaa, ta oli juba mõnda aega toaomanik. Antonina Mihhailovna oli kolinud lõplikult õe seltsi. Oli teinud seda Zosja hoiatustest hoolimata, kes torises, et nad nii lõpuks päriselt välja aetakse. Ainult õhtuti tavatses Antonina Mihhailovna seada end mugavalt tugitooli Tooma selja taha, veetes aega lugemise või heegeldustööga. Halle hõbeniite oli hulgaliselt juurde siginenud ning raske oli Antonina Mihhailovnat pidada nooremaks õest, kes oli temast ometi tervelt seitse aastat vanem.

      Esimene aasta koolis oli Toomal olnud üsna raske ning Antonina Mihhailovna abistas teda, istudes tihti tema kõrval südaööni. Need pikad õhtud olid omamoodi imelikult head, aga sellest ei räägitud kunagi. Õhtuti jõid nad Zosja Nikiforovna juures portselantassidest teed, sest Zosja Nikiforovna ei kavatsenud samuti taluda üksindust; miks oli ta siis lõppude lõpuks õe enda juurde kutsunud? Aeg oli korrastanud nende omavahelised suhted ning nad olid üksteisega juba üsnagi harjunud. Aga kolmekümne seitsmenda aasta suvi tundus pööravat kõik pea peale. Äkitselt tekkisid tülid, peeti omavahel vimma ning vaikiti päevade kaupa. Ja põhjust õieti ei olnudki. Igatahes näis see esmapilgul täiesti absurdsena. Toomas lõpetas kooli ning andis mingi tuhina ajel oma paberid sisse meditsiiniinstituuti. Ta tegi seda pikemalt kaalumata, kiirustades ja kellegagi nõu pidamata. Muidugi tahtis ta saada arstiks. Aga see veendumus polnud kestnud kuigi kaua, vaid oli väldanud niivõrd lühikest aega, et õekesedki midagi aimata ei osanud. Esialgu ta sellele isegi ei mõelnud. Ta astus rahulolevalt alla instituudi laiast kivitrepist ning uitas tundide kaupa mööda päikesest kõrbevaid tänavaid. Hing pakitses ülemeelikust uhkusest. Muidugi oli ta teinud võrratu teo, oma parima valiku. Ta korjas tänavalt kivikesi ning hüpitas neid peopesal, vilistas pähetulnud meloodiaid ning püüdis naljakaid samme tehes üle hüpata oma varjust. Aga juba kodu poole sammudes sigines hinge kõhklus koos ebamäärase süütundega.

      „Oli siis sellega tõesti nii kiire?” päris Antonina Mihhailovna talle võileibade kõrvale teed kallates. Istus siis ise kuidagi väsinult talle vastu. Toomas tajus õpetaja hääles etteheidet ning kummardus sügavamale laua kohale – varjamaks näole siginenud õhetust. Muidugi oli tal aega. Järjest selgemini tajus ta, et oli teinud mingi vea.

      „Kunas sisseastumiseksamid hakkavad?” tahtis Antonina Mihhailovna teada. Õpetaja näo kunagised peened jooned olid kadumas lõtvade kurdude alla. Ta istus, veidi vimmas, toolil. Sügav sametpruun silmades oli luitunud, pleekinud liivakarvaliseks. Jah, alatasa tursunud laugude alt vaatasid Toomast tuhmid ja nukrad vanainiimesesilmad. Aga praegu peegeldus neis solvumus.

      „Sisseastumiseksamid?” Toomas kõhkles hetke, aga tunnistas siis ausalt: „Augusti esimesel nädalal.”

      „No näed, terve kuu veel …”

      Antonina Mihhailovna ohkas ning vangutas pead.

      „Aga sinna tuuakse iga päev avaldusi,” püüdis Toomas end kohmakalt kaitsta. Tal oli millegipärast praegu raske vaadata oma endist õpetajat. Milleski oli see naine talle lähedaseks saanud. Lähedasemaks kui lihased vennad. Aga viimasel ajal oli sellesse tundesse segunenud ka ängistust. Õpetaja kiire vananemine kohutas teda.

      „Aga mina lootsin ikka, et tahad õpetajaks,” sõnas Antonina Mihhailovna tasa ning tema alandlikus, juba leppinud hääles väljendus pettumus. „Sinu vend oli väga hea õpetaja.”

      Jah, Antonina Mihhailovna oli pettunud. Ta oli andnud suure tüki oma elust selle pooleldi veel poisikese tarvis. Annaks veelgi, rohkemgi, kõhklemata hetkegi. Ent kui me toetame elu, olgu tema viljades ka veidi meie unistusi. Muidugi on ka arsti kutse midagi. Aga kas saab olla õilsamat tööd kui see, mis kujundab inimese hinge? Selles poisis on liigset tormakust ning tas näib puuduvat venna sügav andumus, kuid siiski …

      Eluvõõras, aastate vältel oma unistusi hellitanud Antonina Mihhailovna tundis end paljaksröövituna. Lootuste soojendav lehekuhi ta pealt oli elusügise tuultest järsku minema kantud ning lähenev vanadus sosistas kõrva, et see, mis tuleb, on hirmsam. Ta kaitses end jäiga mõistmatusega, mis kohmakas esituses näis peaaegu vaenulikkusena. Ja ometi, kui Antonina Mihhailovna suutis peita oma keerukad tunded suures osas iseenesesse, siis vanem õde Zosja Nikiforovna ei raisanud selleks kübetki jõudu. Tema kõhnas kehas paistsid veel edukalt püsivat tugevad kired. Ta tuhises raevukalt korteris ringi, näis täitvat üheaegselt mõlemat tuba.

      „Arstiks,” kordas ta põlglikult, „see härra siin tahab saada arstiks? Kas kuulsid, Antonina Mihhailovna? Ma olen kindel, et sina sellest midagi ei teadnud.”

      Zosja Nikiforovna hallid lokid vabisesid võidukalt. Ta oskas irooniliselt naeratada, kitsad huuled kokku surutud, ning tegi seda väga mõjukalt.

      „Tema teeb siin mis tahab ja meie ei loe talle mitte põrmugi! Varsti pole meid üldsegi siia tarvis. Varsti oleme, kaks vanamutti, talle lihtsalt tüliks …”

      „Jäta, Zosja, palun sind … väga hea, et arstiks.”

      Antonina Mihhailovna vaatas paluvalt üle laua Tooma suunas ning naeratas vabandavalt. See naeratus hävitas noormehes pead tõstnud tõrksuse ning jäi ainult häbi. Aga selles häbis oli ka mingi hämmingu maik.

      Ühiselamus on hea, isegi põnev. Selja taga viis korratult ülestehtud raudvoodit, istub Toomas noaga kriibitud laua taga, millel vedelevad pesemata teeklaasid, ning kirjutab kirja. Ta käib siin nüüd sageli. Genrihh Levin, kellega ta oli teinud eksamiärevusest sumisevas koridoris oma esimest suitsu, kutsus ta kaasa ning ta tunneb end siin hästi. Enam ei häiri siin-seal vedelevad kingad ning higilõhnalised sokid, ei häiri määrdunud voodipesu, rasvaplekkidega õpikud ega see räpane laudki. Selles minnalaskmises on tema jaoks eelkõige vabaduse hõngu. Tule vaata, kuidas elab valgust nõudlev proletariaat, oli Levin teda kutsunud ja tema oli tulnud selle tõmmu laiaõlgse noormehe järel, kelle säravvalgete hammaste naeratav optimism näis läbi murdvat kõikjalt. Siin tuldi ja mindi, söödi, magati ja õpiti teistest välja tegemata, aga ometi kuidagi koos. Kellelgi polnud kellegagi asja, aga ometi oldi läbilõhki seltsimehed.

      … Viimane eksam läks kah hästi, seega olen nüüd esimese kursuse üliõpilane. Kõik ütlevad, et Leningradi I Meditsiiniinstituut ongi kõige parem …

      Ta lisab veel midagi ja siis võib lõpetada. Mudides sulepead, kogub ta mõtteid. Tema selja taga pakib tütarlapselikult õrnvalge naha ja punakate turris juustega noormees oma kohvrit. Noormeest kutsutakse Grišaks. Ta on pärit Pihkvast. Teisel eksamil kukkus ta läbi ja valmistub nüüd ära sõitma. Tal on tublisti raamatuid ning need teevad talle muret. Ta tõstab need pungil kohvrist välja ning asetab kõhklevalt voodile. Milleks viia neid tagasi, milleks talle enam need raamatud?

      „Kuule, ehk ostad ära, mis?” pöördub ta korraga seinaäärsel voodil kõhuli õppiva madrusesärgis noormehe poole. Ta silitab käega justkui kahjutundes tüsedaid köiteid ning tema pehmete joontega näkku ilmub ärev ootus.

      „Asja mul raha raisata.”

      Madrusesärgis noormees heidab segajale murelikult kokkuveetud tihedate kulmude alt tõrjuva pilgu ning loeb keskendunult edasi. Madrus on omamoodi kuulus nende hulgas. Tal on juba austav hüüdnimigi – Kirurg. Ta tahabki saada kirurgiks nagu Toomaski. Küllap ta närib end neist raamatutest läbi ja peagi hakkab meremehebušlati asemel katma ta õlgu valge arstikittel.

      Nad olid ühel õhtul kolmekesi pikalt rääkinud, ja ühtmoodi kergesti nii ägestuv kui ka rõõmustav Stefan jutustas õhinal, kuidas ta taskunoa abil oli eemaldanud sõbral õlast mürsukillu:

      „… СКАЧАТЬ