Siinpool paradiisi. Peeter Urm

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tugev süda sees ja hea nuga kah. Mul oli sihuke soome puss, nikerdasin neile malendeid välja. Nojah, aga malendid on üks asi, sõbra käsi ikka sõbra käsi. Vingerdasin, mis jõudsin, ei tee ja kõik, pattu hingele ei võta. Aga kui tulime öösel, käisid kõik juba peale. Kapten, kontra, kutsus siis hommikul oma juurde ja ütles, olgu olla. Oli meil sihuke imelik vana, ütles, et see pole midagi, olla ise kah sünnituse vastu võtnud. Nojah, aga eided on teine leem, teevad seda ju ise, muudkui passi ainult peale. Vingerdasin, et nii ja naa, aga lõpp. Vana käratas peale. Ta ise tuli ka, käskis, et kuum vesi ja kõik olgu olla. Niikui sünnituseks sättis, roostes ankrukett sihuke. Tuligi võtta. Kaks hoidsid kinni, surusin hambad kokku ja tegin ära. Hiljem, kui vana oli nõudnud velskri peale, tuldi ikka minu juurde. Mõtlesingi siis, et kui sõelapõhjaks ei lasta ja maha saan, põrutan otse kirurgiks …”

      Muidugi oli madrus Stefan neist kõige andekam, aga esimesel eksamil pidi ta äärepealt läbi kukkuma. Kukkuski juba läbi, aga ei läinud välja. Oli vahtinud kogu komisjoniga tõtt, endal ilme nii ähvardav, et mõni komisjoniliige hakanudki ebalema.

      „Kahju küll, noormees, aga selliste teadmistega on teid võimatu vastu võtta,” oli komisjoni esimees, kuulus professor, talle kuivalt teatanud, et asja lõpetada. Aga Stefan istus nagu naelutatult ja ütles, et tema tuli siia kirurgiks saama ning õppida jõuab ta küll. Ta ei kavatsevat enne magadagi, kuni kõik peas, mis tarvis. Võib olla viis ööd järjest üleval ja ei midagi. Tulgu professor ja kontrolligu ise. Professor vangutanud küll pead, aga küsinud lõpuks siiski edasi, ja lõpuks saigi Stefan läbi. Mitmed olid näinud seda pealt ja lugu lisas Stefanile veelgi kuulsust juurde. Nii tulebki neile panna, kiitles Stefan teiste ees. Professorid on teadagi mis tõust, aga proletariaat oma teele jalga ette panna ei lase.

      Seevastu Levin tegi kõik eksamid komistamata ära. Meil on see perekonna asi, seletas ta teistele enesekindlalt. Vana oli Samaaras arst, tegi põrandaalustega kaastööd ja saadeti Baikali taha, on praegugi seal kõva käsi …

      Toomas tunneb uhkust oma valiku üle. Ja vennadki peavad osa saama. Kulme kibrutades kummardub ta uuesti kirja kohale.

      … Paljud töötavad siin juba õpinguajal haiglates. Mulle lubati ka. Ehk saab siis kuidagi hakkama. Ja see on hea, et Mattias enam ei joo nii palju. Hiljuti oli Aroni sünnipäev. Mina ja Antonina Mihhailovna mõtleme sageli tema peale. On tema haud ikka korras? …

      Nii, nüüd peaks aitama. Toomas on rahul. Ta murrab kirja kokku ja topib ümbrikusse. Samal hetkel paiskub uks prahvatades lahti. Õlg ees, astub sisse Levin. Kaenla all hoiab ta mingit pulstunud karvaga kutsikat. Ta astub toa keskele, vaatab muiates enda ümber ja laseb kutsika põrandale. Annab siis loomale jalaninaga julgustava müksu.

      „Niuksus sillal sellise enesetapja näoga, viskasin ühe baranka, kugistas alla ja maha ei jäänud. Andke talle süüa.”

      Ning juba uue murega uurib Levin kella randmel.

      „Aitab logelemisest, puupead!” käratab ta lärmaka sõbralikkusega. „Kes tuleb vutti vaatama? „Trud” ja Moskva „Dünamo” omavahel. Madin on kindel. Viiendast lähevad kõik.”

      Madrus võitleb endaga, virutab siis raamatu kinni ning tõuseb ägedalt. End juba valmis seades vaatab ta kõhklevalt raamatut.

      „Ega see kaua kesta?” pärib ta murelikult.

      „Paar tühipaljast tunnikest. Mis sa muretsed, Kirurg, nad on endale juba selgeks teinud, et sind ei saa instituudist puksiirigagi välja. Need vennikesed seal komisjonis teavad väga hästi, mis asi on klassiviha.”

      Levin räägib vahel nii, et temast on raske aru saada, mõtleb ta tõsiselt või heidab lihtsalt nalja. Kuid samas ei lase tema nakkav rõõmsameelsus ühelgi solvumisel kesta kuigi kaua.

      „Toomas, tule kah, ja sina, Griša, küll jõuad pakkida! Nüüd aega küll, instituut juba seljataga.”

      Levin naerab laginal oma nalja. Griša ajab end kohvri kohal sirgu ning temagi nägu kisub püüdlikult irvele.

      „Tühja kah, lähen sõjakooli, vanal on tutvusi laialt.”

      Ta haarab uuesti voodilt raamatuid ning näitab neid teistele. „Jumala eest, kes tahab? Annan imeodavalt. Sihukesi kuskilt ei saa. Vana ostis ühelt juudilt, maksis ränka hinda.”

      Levin astub lõbusalt voodi juurde.

      „Näita siis oma aardeid.” Ta uurib asjalikult raamatuid, noogutab tunnustavalt peaga. „Ohoo, Pirogovi „Välikirurgia”, Hirschi „Anatoomia” kah. Su vana on targa juudiga kokku juhtunud. Ja hirmus häda pidi sel juudil ka käes olema, sellistest raamatutest ei loobuta kergelt.”

      „Neid rojusid pigistati meie kandis üsna kõvasti, aga minu vana on seal kõva ülemus. Aga muidugi ta maksis ka. Vana ütleb, et ei võta neilt raiskadelt midagi ilma, mis sest, et nagunii kokku varastatud.” Griša kihistab naerda. „Minu vana ajab raudset joont.”

      „Kujutan ette seda „raudset joont” ja maksmist kah. Tegelikult on see vanakraam, meil seisavad sihukesed ammuilma kodus riiulil.”

      Levin kehitab põlglikult õlgu, kükitab maha ning sasib sõrmedega kutsikal kuklakarvu. Aga madrus Stefan ja Toomaski astuvad nüüd voodile lähemale. Küllap Levin juba teab. Nad pööravad läikivaid, operatsioonitehnikat illustreerivaid lehti ning Toomas tajub kõrvalseisva Stefani ärevat hingamist.

      „Palju tahad, ah?” pärib madrus veidi kähiseva häälega.

      Griša rahumeelsele albiinonäole ilmub kaval naeratus. „Paps maksis ränka hinda … pistab lärmama nagunii, kui ma ära annan.”

      „Anna niisama,” soovitab Levin ning uurib uuesti kella. „Mis sul neist enam, lähed nagunii oma tehasesse tagasi. Tehke ruttu!”

      „Sina, Levin, tahad, jah, kõike ilma …” Griša kollakad silmad püsivad valvsalt madruse ning Tooma pihku rännanud raamatuil. „Noh, saja eest võiks küll,” arvab ta kõheldes, „saja eest annan kõik, jah.”

      „Sada rubla?” Endise madruse ilmesse sigineb põlgus ja umbusk. „Kust ma võtan sada rubla, neetud pursui sihuke?” Ta paneb raamatu vastumeelselt voodile tagasi. „Et nad sul kõri kinni kiiluks … lähme … kuradile, vereimeja sihuke …”

      „Toomas, tule kah,” kutsub Levin sõpra.

      Toomaski on pannud raamatud tagasi. Temalgi pole seda raha, pole kunagi olnud. Aga silmad püsivad visalt voodil. Ta raputab pead, ikka veel mõeldes. Neid raamatuid tahaks ta iga hinna eest.

      „Noh, võtad?” pärib uuesti murelikuks tõmbunud Griša. Asi paistab nurjuvat. Nad on jäänud tuppa kahekesi. Äsja suleti uks kahe jalgpallihaige taga. „Olgu, kaheksakümmend,” laseb Griša suuremeelselt alla.

      „Mul pole seda raha,” tunnistab Toomas täis siirast kahjutunnet.

      Aga Griša ei taha kuidagi loobuda oma ettevõtmisest. Kollased kavalad silmad takseerivad hindavalt teise võimalusi ning peatuvad lõpuks hõbehallil käekellal. Kell ongi hõbedast kapsliga, mitte küll enam päris uus, aga hästi hoitud, väärtuslik oma Šveitsi päritolu tõttu.

      „Näita, ma vaatan …”

      Toomas ulatab vastumeelselt kella. See on õekeste ühine kingitus kooli lõpetamise puhul. Kindlasti ei tohiks ta seda anda.

      „Noh, kui just selle vastu …” arutleb teine teeseldud ükskõiksusega. „Olgu, olen nõus …” Ning varjamata СКАЧАТЬ