Siinpool paradiisi. Peeter Urm

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ traumaosakonnas sidumistoas. Selles polnud midagi imelikku, linn võitles ja viimaste kursuste üliõpilased pidid imekähku õppima sedagi, mida ei jõudnud veel anda praktikumid ja loengud. Traumaosakond allus professor Vorobjovile. Professor konsulteeris haigeid ning tugeva praktiseeriva arstina võttis ise osa ka sidumistest. Ometi mitte üksnes see ei lähendanud neid. Kinnise, väärikas-jaheda professor Vorobjovi kõrval võisid töötada aastaid, ilma et enda olemasolugi tunneksid. Professori ja Tooma isiklikku suhtlemist ajendas üks õhtu, millele Toomas esialgu ei osanud tähendustki anda. See toimus hilissügisel, raskete lahingute kõrgpunktis. Linnahaiglad ning sõjaväehospidalid olid lõhkvel täis haavatuid. Kuidagi järsku olid kokku kuivanud niigi napid varud apteegiladudes. Haiglas valitses terav puudus sidumismaterjalist, desinfitseerimisvahenditest, ravimitest – ühesõnaga kõigest esmatähtsast. Toomas valvas sel õhtul põletuste osakonnas. Nad seisid kolmekesi ümber naise, kes oli oma last päästes saanud raskeid põletushaavu mõlemale käele. Laps oli surnud teel haiglasse. Naine lamas kahvatuna, pooleldi meelemärkuseta nende ees sidumislaual ja oigas vahetpidamata. Naist oli seotud juba kohapeal ning Toomas eemaldas määrdunud sidemed. Iga puudutuse ajal naine võpatas ning oiged tugevnesid karjeteks.

      „Valuvaigistit!” ütles professor Vorobjov lühidalt õele.

      „Morfiumi?”

      Professor Vorobjov noogutas ning kummardus naise käe kohale. Toomas tundis kõrbenud liha teravkibedat haisu. Akna taga pimenes kiirelt ning selgelt kostis lähedal asuva rinde kanonaad. Aga Toomas nägi ainult reflektorlambi teravas helgis liikumatut marmorkahvatut kätt, mida randme juurest alates katsid laiad, hallipõhjased, verepisarais servadega haavandid.

      „Nii, siia teeme Višnevski salviga sideme.” Nägu krimpsutades ajas Vorobjov end sirgu.

      „Višnevskit ei ole,” vastas õde, „armeehospidalist käisid eile siin, nad võtsid viimased purgid.”

      „Ja teie andsite kah kõik?”

      Professor vaatas etteheitvalt temast pool pead pikemat tugeva kondiga kasakatari, kes, lõpetanud süstimise, seisis liikumatult, süüdlaslikul, tusasel ilmel sidumislaua kõrval. See keskealine õde, nagu Toomas teadis, töötas juba aastaid Vorobjoviga koos ning professor kohtles teda alati erilise armastusväärsusega.

      „Nende arstil oli armeejuhataja luba … võtta kõik, mis on.” Õde ohkas.

      „Aga haigeid ei võtnud, neid inimesi siin, kes ka vajavad abi?”

      „Neil põles ära terve polgu jagu tanke …” Õde vaatas professorist mööda ja vaikis.

      Professorgi vaikis, siis sõnas kuivalt: „Hästi, andke siis vitadermi, meil oli …”

      „Meil pole seda olnud juba kaks nädalat …” Õe hääl oli etteheitev, kuid see pahameel oli pigem näiline. Professorit jälgivad tumedad silmad olid murelikud, täis kaastunnet.

      „Nii, nii … kolmanda astme põletus, desinfitseerime ja teeme sideme kalamaksaõliga. Võib ka nii …”

      Vorobjov oskas varjata oma ärritust. Praegugi, kus protseduuriõde ei kiirustanud riiulite ega ravimikappide juurde otsima nimetatud rohtu, vaid seisis paigal ja vaikis, kusjuures see vaikimine oli kõnekam mis tahes vastusest, ei muutnud professor Vorobjov hääletoonigi. Ainult tema pikk sooniline kael tõmbus pingule ja ebaloomulikult pisikese kolba kollaka, pärgamentõhukese naha all tegid sedasama lihased. Ühest küljest meenutas ta ussi, valvsat, ründevalmis ussi, kuid teisest näis seejuures hoopis kaitsetuna.

      „Mitte midagi ei ole,” pomises ikka veel liikumatult seisev protseduuriõde peaaegu sosinal, „neil põles terve polk tanke …”

      „Mitte kunagi ei anta viimast … õde, kel natukegi südametunnistust on, ei anna … te olete … kohutav …”

      Toomas polnud professorit sellisena näinud. Väike mees peaaegu hingeldas raevust, tema pisikesed kummikindais käed olid tõmbunud rusikasse. Näis, et kohe annab ta nendele voli.

      „Nad ütlesid, et saadavad tagasi … kohe hommikul, kui lennukid toovad … lubasid kindlasti … neil ei olnud mitte midagi ja sõdurid surid …”

      „Ja meil siin ei sure? Lubasid? Minge ja tooge sealt, silmapilk! Mina ei saa seda naist siin aidata … Lubasid … Kes sellises olukorras täidab lubadust? Nad lubasid teile, ha-ha-haa!”

      Vorobjov astus lauast eemale ning kiskus põlgliku raevukusega kummikindaid käest. Toomas nägi õe vabisevaid, kriitvalgeks tõmbunud huuli ja kuulis iseenese võõrana kõlavat häält:

      „Te peate … te ei tohi …”

      „Mina pean? öelge temale, temale seal …”

      Kui professor oma väikest pead järsult pöörates Toomale raevukalt otsa vaatas, tundis noormees kõrvetavat häbi. Aga Vorobjov ei läinudki ära. Teda näis taas haaravat raevukas tarm. Ta astus kappide juurde, otsis uksi paugutades riiulitel ning tõi ühe kapi sügavusest esile paar pooleldi täidetud ravimipurki. Uuris neid vastu lambivalgust.

      „Ei taibanud, midagi nad ei taipa … boorsalv … Korzev oskas seda möödunud sajandil suurepäraselt kasutada … Vismut, kah pole paha, hoiab haava kuiva … Pluševski ravis sellega muide väga edukalt. Võib palju teha ja mitte midagi teha. Seltsimees Pavolotski leiutas näiteks „avatud meetodi”, see on vägagi populaarne ning seisneb mitte-midagi-tegemises. Vaatad lihtsalt pealt … nii jah, aga meie teeme mähised …”

      Nad valmistasid sealsamas sidumistoas salvi ning sidusid sellega veel kuus põlenut. Toomas lasi kätel käia, tundes uut, senikogematut rahulolutunnet. Ja kui viimase sidumise järel professor naljatades ütles, et vähemalt see salv on homme igatahes olemas, vaatas ta Vorobjovile vaimustunult otsa ning sõnas kiirustades ja õhinaga: „Me ei anna seda mitte kellelegi, ma võtan ta ühiselamusse kaasa ja toon hommikul tagasi.”

      Vorobjov vaatas teda uudishimulikult, aga ei öelnud midagi ning lahkus, nagu poleks midagi juhtunud. Aga mõned päevad hiljem peatas ta lõppenud loengult teiste hulgas lahkuva Toomas Hinnovi ning otsis oma monogrammidega nahkportfellist mingi paksu raamatu.

      „Te vist tundsite huvi põletuste vastu? Selles raamatus on kõik, mida teatakse praegu põletuste ravi kohta. Palun hoidke seda, raamatukogus seda ilmselt pole.”

      Ta ulatas raamatu Toomale. Toomas võttis selle kõheldes vastu. Kallis köide ja võõras saksakeelne kiri tekitasid temas hirmu. Kas polnud parem kohe keelduda? Aga ta tundis endas ka midagi muud. Ja see trotsisegune iha sundiski pomisema midagi tänutaolist. Ta luges seda raamatut peaaegu kolmveerand aastat, sõnaraamat kõrval. Kui ta raamatut tagasi andes tunnistas kohmakalt oma raskusi, noogutas professor väga tõsiselt ning ei paistnud isegi märkavat kollakat rasvaplekki tiitellehel, mille eemaldamisega Toomas kurja vaeva oli näinud.

      „Kui te oleksite selle raamatu mulle paari kuu pärast tagasi andnud,” ütles professor ning tema kõhn kollakas nägu tõmbus korraga muigele, „oleksin teadnud, et te pole jagu saanud peatükistki.”

      Ei, see raamat polnudki teab kui palju tähendanud. Jahe viisakus püsis endiselt nende vahel. Professor lihtsalt unustas end tema juuresolekul mõnikord lobisema, läks teinekord isegi hoogu. Toomas märkas professor Vorobjovi juures üsna imelikku vastuolu. Kunagi tüsedavõitu professori füüsis käis küll pidevalt alla (sügisest alates kidus ta lausa katastroofilise kiirusega), ometi ei riivanud see mingil määral tema teotahet, vaimu. Vorobjov oli sel kevadel erksam ja teotahtelisem kui kunagi varem. Väsimatult sagis ta kateedri ning haigla vahet, sõitis konsultatsioonidele rindeväeosadesse. Tema keha hävis ja СКАЧАТЬ