Siinpool paradiisi. Peeter Urm

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mõtles ta äkki sellele, et õpetaja oli vist tahtnud temaga rääkida. Antonina Mihhailovna oli seisnud kauem kui teised, justkui midagi oodanud. Aga tema seisis vendade keskel ja siis oli õpetaja läinud.

      „Ma lähen kolhoosist ära,” ütles Mattias korraga. „MTJ-is õpetatakse traktoriste välja, seal teenib rohkem kui ainult tubaka jaoks.”

      „Muidugi, viina jaoks kah,” viskas Mihhail sapiselt, aga lisas samas oma tavalisel kaalutleval viisil: „Ehk see polegi paha mõte, olen ise kah silma visanud. Muidugi, ega see esimehele meeldi.”

      „Seal kraabitakse ränka raha kokku,” kinnitas Mattias vanema venna ootamatust toetusest nähtavalt rõõmustades. „Neil on seal suured õigused. Olla suure riikliku tähtsusega asi, võivad võtta igalt poolt.”

      „Sina võiksid kah meiega, kes neid linnaasju teab,” pöördus Mihhail noorima poole. „Ja millest sa seal elama hakkad?”

      „Õpetaja ütles, et nende juurde … Ma ei taha saada traktoristiks!” Ta pahvatas selle kärsituse ja solvumisega pooleks.

      Mihhail vaikis, jõi pudelist järjekordse lonksu, aga ei järgnenudki vihasööstu, mida Toomas juba pingule tõmbunult ootas.

      „Neid linnamehigi nähtud.” Mihhail noogutas põlglikult. „Elu on seal hirmus kallis. Õpid küll, jah, aga mis sa siis siin tegema hakkad?”

      Mõlemad vanemad vennad tunnistasid uudishimulikult noorimat. Aga Toomas kõhkles. Kindla peale oli elu linnas hirmus kallis ja uue, süveneva murega tajus ta oma värske plaani haprust. Ja muidugi, mis ta pärast siin …? Mihhail oli kindel, et ta tuleb tagasi. Ta peaks kohe midagi ütlema, midagi hästi veenvat. Võib-olla õpetajaks nagu Aron või Antonina Mihhailovna, siis saaks ka esimehelt palju kergemini loa? Aga ta pole ju kunagi tahtnud õpetajaks saada. Võib-olla siis arstiks? Talle meenus väike kiilaspäine arst rajoonist. Ka selle üle pole ta kunagi juurelnud. Siiski, seal heinamaal Aroni pead hoides ning oma jõuetusest nuttes, seal vist tahtis ta tõesti olla arst. Väga hea arst, selline, kes oleks suutnud Aroni päästa. Aga praegu polnud Toomas kindel selleski ja ta vaikis rusutult.

      „No näed,” ütles Mihhail, „utsitavad, keerutavad tolmu üles ja pagevad. Aga maa, tema ei peta, mitte kunagi kohe …”

      Ta ei tundnud end uues kohas kaua hästi. See kestis üle aasta, enne kui ta vähehaaval harjus. Tänavalabürintide eksitav segadus, lõputud inimhulgad, autode, troskade vool ning pöörangutel kolisevad trammid. Harjumuspärane, lähedane maagi oli siin peidetud külmraske tahutud graniidi alla. Rohkete sildade all loksus laisalt mustav vesi. Kõik see ängistas erke meeli. Ikka ja jälle põgenes ta tänavalt tollesse suurde kanaliäärsesse luksuselamusse, mida ta nüüd võis oma koduks nimetada. Luksuselamu oli maja praegu pigem küll oma ajaloo, itaalia stiili ning minevikuasukate tõttu. Lõvid ja jumalad tema seintel olid tuhmunud, pragunenud, saalid ja avarad toad olid vaheseinte abil ümber ehitatud riigikorteriteks. Õdusateks kammerkontsertideks sobivad seinad kajasid ülemajutatud üürnike tülpinud sõimust. Jah, raske oli kohaneda. Ta ei suutnud seda linna veel kaua armastada. Ometi oli ta saanud oma tahtmist. See oli olnud pikk reis. Nad rappusid Antonina Mihhailovnaga terve päeva logisevas talupojavankris. Sellele järgnes kaks päeva ja ööd täistuubitud halvalõhnalises vagunis. Lõpuks tuligi linn. Rong peatus käratsevast inimhulgast lõhkvel jaamas ning Antonina Mihhailovna sagis meeleheites näoga perroonil edasi-tagasi, et lõpuks rõõmust ohkides ning nuttes langeda jäigaseljalise, hallineva peaga daami sülelusse. Toomas seisis eemal ning vaatas nõutult pealt. Siis andis ta kätt ning kannatas ära pika jaheda pilgu, mida kõrvalseisva Antonina Mihhailovna sõbralik naeratus ebalevalt leevendada püüdis. Temast räägiti, aga ta ise jälgis huviga valges vormipluusis miilitsat, kes päevalilleseemneid müütava vanaeidega miskipärast pahandas. Võeti troska ja nad sõitsid mööda pikki kivisillutisega kaetud tänavaid, ületasid jõe, mis andis tõmbsoontena hargnevaid kanaleid, keerasid lõpuks kaldapealsele ja olidki kohal.

      Kahes suures toas valitses päevalgi mingi püsiv hämarus, mis laiadest akendest ning kellaaegadest sõltumata näis igavesti hõljuvat raskete, nikerdustega kappide, metall-lühtrite, diivanite ja tugitoolide kohal. Lugematud kujukesed, kullatud ornamentraamides pildid seintel ning nipsasjakesed ja albumid krahvinna Zosja Nikiforovna lauakesel uppusid sellesse hämarusse. Kõrgilt ja rahulolevalt liikus krahvinna oma asjade keskel. Kuna kuulumine sellesse perekonda lisas kahtlematult ka kohustusi, siis võttis igavlev Zosja Nikiforovna vanema õe loomuliku õigusega nooruki käekäigu enda hooleks. Rangelt ja resoluutselt jälgis ta poisi iga sammu, õpetas ja parandas. Toomale peeti pikki loenguid tuntud suguvõsade ajaloost. Ajaloos erinesid Zosja Nikiforovna vaated käibivatest üsna põhjalikult. Tema resoluutsus oli kõigutamatu. „Varem arvati nii” kõlas seejuures viimse argumendina vaidlust välistavalt. Antonina Mihhailovna vaidles vahel poolõele nõrgalt vastu. „Peab olema siiski õiglane, Zosja,” protesteeris ta leebelt, „paljud asjad, mis nad tahavad, polegi ju pahad, paljud elasid siis halvasti, nüüd on neil siiski kergem.” – „Aga sa ju tead, mis nad tegid siin oma revolutsiooni ajal, kas võib inimest sellepärast tappa, et ta paremini riides on ja vabrikus ei tööta?” tõrjus vanem õde leppimatult. „Ja kuidas võib saavutada head vägivalla ja ebaõiglusega?”

      Raske oli vaielda Zosja Nikiforovnaga.

      Peagi märkas Toomas õpetaja juures järjest enam ilmnevat muutust. Linna naasnud Antonina Mihhailovna oli justkui teine inimene. Kaotanud oma väärika ja iseteadva tarmu, allus ta kõiges vanemale õele. Zosja Nikiforovna nõudel rääkisid nad toas omavahel prantsuse keeles. Zosja Nikiforovna püüdis seda teha ühisköögiski, mida ta nimetas omavahel uue aja põrgulikuks sünnitiseks ning kus viibides ta kunagise ilu riismetes nägu võttis alati ränga ülekohtu all kannataja valus-tõrjuva ilme. Keeletunnid köögis lõppesid aga üsna kähku. Kogukas depoovalvurist naaber Mosja võttis nad läbi. „Vene keel neile ei sobi, inimese keel on neile prosta, vereimejad sihukesed,” kuulutas ta köögis. Teda, Mosjat, vihati, aga kardeti veelgi enam. Korra Toomaga kahekesi köögis olles astus ta poisi juurde ning tegi teda vidukil silmadega kavalalt vaadates juttu.

      „Tirisid su siia ennast orjama, mis? Pursuid mis pursuid, kus küll võimude silmad on? Keel kah pursuide oma. Aga sina ära lase endale liiga teha, ütle mulle ja mina poetan jälle seal sõnakese, kus vaja.”

      Kõik naabrid polnud Mosja-taolised. Tisler Fomin, kes oli ise maalt pärit ja töötas mööblivabrikus, kutsus Toomast vahel enda juurde teed jooma, et siis arutada külaasju. Veel liikus köögis maja endine kojamees Karpov, alailma purjus, kes vahel eriti hoos olles tikkus jultunult muiates naisi näpistama. Jah, naabreid oli mitmesuguseid. Kuid kõige paremini sai Toomas läbi Vitali Zoriniga. Too uje heledapäine noormees töötas kuskil kontoris, kuid paberitöö ei seganud sugugi tema meeletut kiindumust autodesse. Tal oli tõeline kogu väljalõigatud piltidest ning kuskilt hangitud kataloogidest, ta võis une pealt nimetada ükskõik mis automargi tehnilised andmed. Ükskord sügisel viis ta Tooma õuel olevasse vanasse kuuri, avas raske tabalukuga ukse ning näitas võidukal ilmel ridamisi vastu puuseina laotud terasplekivirna ning põrandale kuhjatud, roostest hoolikalt puhastatud, tuhmhallilt läiklevaid agregaate. Neist mahakantud ja ainult Zorinile teada olevate salanõksudega muretsetud autovrakiosadest pidi ehitatama uus, parimate tehniliste omadustega auto. Zorini sarnakas heasüdamlik nägu särasõnnest oma tulevikuplaanidest rääkides. Kord, jah, võib-olla üsna pea, saab siin kuuris midagi valmis ja Toomas on kahtlemata esimeste proovijate hulgas. Loomulikult tõotas Toomas igakülgset abi ning lubas läbi lugeda isegi mahuka, rebenenud lehtedega autoõpiku. See oli kevadel, tema teisel Leningradi-aastal, mil lehed ja raadio rääkisid Hispaanias kestvast sõjast ning tema oli lõpetamas kooli. Autoõpik jäigi kooli tõttu lugemata. Ta unustas selle nagu palju muudki uute sündmuste tulvas. Alles aastaid hiljem, neljakümne esimese aasta raskel sügisel, kui rindele ruttav, järsult vananenud näoga Vitali Zorin, kes oli vahepeal kolinud mujale, ta üles otsis ning õue vana kuuri juurde viis, meenus talle kõik. Jah, muidugi, ta hoiab silma peal ja valvab, СКАЧАТЬ