Siinpool paradiisi. Peeter Urm

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei kirjuta sugugi sageli. Nüüd peab tema, Antonina Mihhailovna, kiiresti sinna sõitma. Nad peavad päästma osakesegi armsast kodust. Muidugi oli ta kirja lugedes nördinud ning asus kohe kirjutama vastust. Ta noomis leebelt õde. Esiteks pole kohene ärasõit sugugi nii lihtne. Tal on ju kool, mida ei saa paugupealt jätta või unustada nagu muhvi või vihmavarju trammi. Teiseks, kuidas võis õde rääkida temast sellist kohutavat asja, mis pole üldsegi võimalik, mis ei tule mingil juhul kõne alla … Uuesti naeratab ta omaette. Aga nüüd on see naeratus pigem irooniline kui kurb. Õde ei paista vist endiselt aega märkavat. See aeg – nagu muugi aeg nende jaoks – on ju päästmatult möödas. Selle kaduva aja eest oligi ta siia pakku jooksnud. Oli end petnud, mänginud peitust ajaga, lootes rumalalt seda peatada. Või kas siiski ainult sellepärast? Kas polnud see tarve temas inimese tarve, kes segaduses, kaoses, kaduvate väärtuste tohutus lasus otsib jalale tuge? Kes katkevate, kunagi tugevaiks peetud, aga ometi nii hapraiks osutunud tuhandete niitide asemele söandab meeleheites punuda uusi. Ta pole oma tegu kunagi tõsiselt kahetsenud. Kõik, mis sinna jäi, kadus otsekui hämarusse. Muidugi, sedagi siin pole ta pidanud miskiks jäävaks. See mahajäetud tarest kohendatud kool, mille katkist ahjugi külanõukogu parandada ei suuda, ja need igavust tundvad, maailmast teadmatusega äralõigatud lapsed ei saa ju olla rahuldust pakkuvaks, vilja lubavaks põlluks endisele pealinna gümnaasiumiõpetajale. Ja ometi oli seegi midagi. Ning see vaikiv ja nohisev poiss, kelle vargsipilke ta endal tunneb, on samuti midagi. On isegi üsna palju, nii et käsi tikub vahel iseenesest tõusma, et silitades maha suruda neid heledaid turris juukseid. Aga muidugi on õel õigus. Isakodu tuleb säilitada. Kahtlemata läheb ta õele appi, kuigi jah, pole nad ju teineteist kunagi eriti armastanud, nad on ju nii erinevad. Aga kergem on teha seda koos. Õpetaja ohkab korraga, otsekui oleks uue koorma oma õlgadele võtnud.

      Nad seisavad teineteise vastas, higised ja lõõtsutavad, rusikad väsimusest vajunud alla. Poiss Tooma vastas on pikem ja kogukas, ümara roosatava näoga ning jultunud silmadega.

      „Loll oled, kõik nägid, seisis poe juures ja müüs … Anissimovide Fedka ostis pudeli ja saigi mütsi endale … tõesõna …”

      „Valetad … kaotas ja Fedka vehkis sisse … valetad, raisk …”

      Toomas lõkendab näost. Tema vihased ärevad silmad ei näe ainult Borkat enda vastas, vaid ka teisi, nende ümber põnevil nägudega kogunenud poisse ning eemal sama pinevil seisvaid tüdrukuid.

      „Valetad …” kordab ta raevukalt, tagasi hoides silmanurka kippuvaid pisaraid, ning teab samas, et keegi teda ei usu.

      „Ja Fedka ei andnudki talle täit pudelit, ise võttis ka …” kinnitab Borka teadva inimese rahuloluga. Tema kavalad, jultunult vaatavad silmad näevad kõiges pigem nalja.

      „Valetad, raisk!”

      „Tõesõna!”

      Alandus pigistab tombuna kõris. Ta ju teab, teab isegi, aga häbi matab end meeleldi raevu. Kramplikult rusikasse surutud sõrmed lõikuvad küüntega peopessa. Ta ägestub kergesti ja oma vihas on ta tagasihoidmatu. Tormab kaklusse ka tugevama vastu, ei hooli endast ega teisest. Uuesti vehklevad rusikad. Nad rebivad teineteist riietest, rähklevad, tõuklevad maadeldes pinkide vahel. Borkagi pole vilets kakleja. Jõult on ta tugevamgi. Teise raevu ja väleduse teeb ta tasa meelerahu ning põhjaliku inimese kaalutletusega.

      „Toomas, ära jäta … vaata, jalga taha panema … Borka, näita talle … anna pihta … anna …” Innukad hüüded kommenteerivad siit ja sealt.

      „Saate õpetaja käest, kohe tuleb …” ähvardavad tüdrukud eemalt, aga nende hääled on üsna nõrgad tagantsundiva sumina kõrval. Pooled tunnid on läbi, vahetundki peaks lõppema, aga õpetaja viibib miskipärast. Seda kasutabki nende vabadusjanune energia. Vanad logisevad, halvasti parandatud tsaariaegsed pingid on nihutatud kohalt, kotid vedelevad nende vahel. Nad on üleriietes, sest hingeaur on klassis päevalgi nähtav. Aga külm neil pole, teolustist imbub särgi alla higi ja need, kes kaklevad, ähivad nagu saunas. Kõik see ei kesta siiski kaua. Ukse juurest kostab valvaja hoiatav hääl. Arglik verevaene Kolja Priškin peab seal vabatahtlikult valvet.

      „Tuleb … siva!”

      Kolistades, robinal tormatakse kohtadele. Kaklejadki peatuvad, kohendavad kiiruga riideid ning järgivad üldist eeskuju.

      Vildid naksuvad lumel. Toomas astub tee kõrvale ning laseb mööda heinakoorma. Kolhoosi tallimees Fjodor Nikititš astub ree kõrval, ohjad käes, popsib piipu ning vaatab vastu päikest silmi kissitades Toomast.

      „Tahad, tõstan koorma otsa, poju, teeme sõitu?” küsib Fjodor Nikititš ning naeratab kavalalt. Hobunegi vaatab pead pöörates poissi, vehib sabaga ning puistab teele kuumi auravaid pabulaid. Seegi nõuab vaeva, lahjad küljed pingulduvad ning roietel ripnev pulstunud nahk lõõtsub ägedalt. Fjodor Nikititš jälgib piibuvart suunurka nihutades kaastundlikult looma vaeva. Toomas ei taha sõita. Pealegi pole need kellegi heinad, vaid pooleldi mädanenud katuseõled. Ja oleks sedagi külluses, mis sest, et selline toit kisub loomadel seljad looka ja piimagi udaratest, pigem närvutab kui toidab. Samas riivab poisi pilk tahtmatult tallimehe mütsi. Nad on üsna ühte karva, hobu, Fjodor Nikititši rebasenahkne kõrvik ja mehe ruskepruunikas habegi. Mattiase müts oli tumepruunist kohevast tuhkrunahast. Mihhail otsis möödunud talvel kolhoosi kanalat rünnanud tuhkrupesakonna jälgipidi üles ja sai kolm korralikku nahka. Kas Mattias tõesti seal poe juures …? Kui Mihhail sellest kuuleb, on ta kindla peale väga vihane.

      Uuesti vantsib ta tusaselt edasi. Üle õla vihisevat lumepalli ei pane ta tähelegi. Alles teine, õlga riivav, sunnib teda tagasi vaatama. Saša Lenkin, Tooma sõber, annab märku. Toomas peatub ning ootabki, kuigi ka Saša Lenkinit ei tahaks praegu enda kõrvale. Nii hea on minna päris üksi vastu päikest, kui tuul toob väljadelt algava sula sooja rõskust.

      „Sa ära Borkat usu,” kinnitab Saša Lenkin kärmelt, heitnud Toomale uuriva pilgu. „Borka luiskab, nii et suu suitseb. Tahab olla kõige kõvem ja noribki.”

      Saša Lenkini lamedal nurgelisevõitu näol püsib pidevalt mingi range tõsidus. See mehelik, järeleandmatu tõsidus muudab tähtsusetuks kahvatul nahal oleva vistrikuparve. Rääkides vaatab ta enda ette maha ning hoidub sellepärast juba kergelt vimma. Aga õlad on tal tugevad ning ettevajunult tunduvad nad veelgi laiemad.

      „Tahad, anname talle kahekesi naha peale?” pakub Lenkin, süljelärakat osavalt teeserva sihtides. „Talle kulub see ära, ärgu laiutagu.”

      Toomas tajub teise hääles kaastunnet ning uuesti liigutab hinges solvumistunne, haarates endasse nii tänasest vaenlaste hulka kuuluva Borka Mahhovi, tuhkrunahkse mütsi kui ka raiskumineva venna. Isegi vana sõpra Saška Lenkinit riivab selle hävitav serv. Toomas ei oska teistmoodi, ei oska sisetundeid arupidavalt kerides, kõik toimub tal prahvatades, põuavälguna januselt.

      „Poisid lähevad täna suuskadega Rebasekünkale,” teeb Saša Lenkin muust juttu, häiritud teise vimmas, omaette ilmest. Saša Lenkin on jõudnud oma maja kohale ja peatub nüüd kõheldes. Kui Toomas kutsuks, läheks ta temaga meeleldi kaasa. Aga sõber vaikib.

      „Tule kindlasti,” kordab Saša Lenkin venitades ning pöörab veidi tusaselt oma õue.

      Kolhoosi laudast möödudes näeb Toomas Mihhaili. Vend seisab lauda teepoolse otsa juures, vana pihtkasuka hõlmad ripakil, ning seletab midagi talitaja Varvarale. Küllap pahandab. Mihhail on brigadir ja peabki pahandama, sest tööd tehakse viletsasti ja kolhoosi asjad lähevad aina allamäge. Ja küllap kuulab muidu kange Varvara sellepärast nii allaheitlikult, et on tabatud jälle söödavarguse pealt. Ja eks ta kinnita nüüd vastu, et oma loomgi peab sööma. Vähestel on praegu loomi kodus, võimgi ei vaata seda hea pilguga, ja pidada saab neid ainult vargusega pooleks. Kunagi varem pole СКАЧАТЬ