Siinpool paradiisi. Peeter Urm

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ veel sinu lapsigi. Sinna heinamaale ta surigi. Keset tulipalavat tööd. Suri päikeselõõmas, ja verd, mida Aroni kurgust lahmates tuli, paistis jätkuvat lõpmatuseni. Toomas hoidis tema pead, inimesed seisid ümber ja vaikisid ning tee kohal püsis tolmupilv, milles tühjal vankril arsti järele kihutav Mihhail peksis sundides hobust. Toomas pühkis seljast kistud särgiga venna tuhkhalliks tõmbuvalt näolt higi ja mullaga segunevat verd ning töinas hirmust ja jõuetusest, et ei saa midagi muuta. Kuid ses jõuetus meeleheites turritas ka viha, leppimatus selle tundmatu vastu, mis oma halastamatuses näis tugevam kõigest. Hiljem oli tal veidi häbigi sellest, et oli tundnud ka viha.

      Külast eemal, Fjoši jõe kõrgel kaldal, seisab lõhutud kellatorniga puukirik. Seisab aastaid tühjana. Viimane papp, isa Jeremei, arreteeriti aasta peale sõja lõppu tšekistide poolt ning teati rääkida, et ta lastud linnavanglas maha. Uut pappi ei tulnudki. Pole tarviski, kinnitas piirkonnavolinik Volkov, kes kandis tollal veel punaarmeelasemundrit. „Raiped, üks kontra kõik,” deklareeris ta mahorkasegust süljelärakat maanteetolmu läkitades resoluutselt. „Jumalaga on nüüd läbi, revolutsioon keeras tal kaela kahekorra.” Talle noogutati kaasa, sest Volkovit pidi uskuma. Oli ju revolutsioon juba mõndagi imelikku korda saatnud, seades kas või sellesama külajoodikust kingsepa poja, vara isa jälgedes käima hakanud, lärmaka ja kaklushimulise Nikita Volkovi oma võimu alussambaks. Siiski, kahju oli loobuda harjunud kombest ning rahvas kogunes siia edaspidigi. Mõni salaja imesse uskudes ning uhke habemega Jeremeid viirukipanniga eest leida lootes, teised lihtsalt kohuse sunnil ning kolmandad igavusest. Siin võis lobiseda ning naaberküla rahva käest uudiseidki kuulda. Piirkonnavoliniku ähvardustele ei pööratud kaua tähelepanu. Igal pühapäeval venis see imelik protsessioon läbi küla. Töörõivad vahetatud puhaste vastu, eided mustas, mindi kiriku juurde, seisti ning arutati tõsisel moel oma asju ning mindi siis tagasi. Aga Volkov poleks olnud Volkov, kui ta asja oleks niisama jätnud. Ta kutsus endale abiks mingi asjamehe linnast. Keegi ei teadnud, millest Volkov linnamehega oli rääkinud, aga järgmisel pühapäeval seisid mõlemad kiriku juures. Linnamees pidas pika sütitava kõne, mille peale tema kõrval seisev, nagaanikabuuri näperdav piirkonnavolinik sageli veendunult pead noogutas. Linnamees oskas rääkida ning teda toetati üsna üksmeelselt. Seejärel roniti, triumfaalselt särav Volkov kõige ees, üles kirikutorni, monteeriti raske valatud malmkell oma tugedelt lahti ning kukutati kangide abil tornist alla. See kõik läks üsna lihtsalt, nagu oleks kellegi käsi kõik enne valmis seadnud. Ehk võis sedagi pidada jumala nõrkuse märgiks. Siiski, korraks hoiti hinge kinni. Ma rappus jalgade all, ning kui tolmupilv oli hajunud, vaadati jahmunult sajanditevanust raudmürakat, mis, pikk lõhe küljes, üsna ükskõikselt ja armetult lebas inimeste ees. Poolviltu kiilunud mulda, näis ta kui hirmunult haarduvat sellesse. Teravmeelitseti, paljud naersid, veidi pettunud oma kaduvate hirmude pärast. Volkov oli teinud vägiteo, pidid tunnistama nii esiridades seisvad juubeldajad kui ka taga rätiotstega silmi pühkivad naised. Volkov oli võitnud. Vanajumal ise polnud suutnud midagi nende piirkonnavoliniku vastu. Seepärast suhtuti nüüd ka üsna leplikult Volkovi käsusse lõpetada kiriku juures käimine. Mõni aeg peale seda hakkas kolhoos kasutama kirikut oma mitmesuguse liikumatu vara panipaigana. Suurte vihmadega aeti sinna vahel ka lambaid. Nii kuhjus sinna aegamisi harva tarvisminevat koli ja sõnnikut. Ainult kiriku taga olevat surnuaeda kasutati endiselt edasi. Ei saanud ju surnuid matta metsa. Ning selle vastu polnud ka piirkonnavolinikul midagi.

      Matusepäeval teadis Toomas juba kindlalt, et tahab ära linna. Kõik see oli alanud juba kevadel. Antonina Mihhailovna oli sellest rääkinud temaga viimasel koolipäeval. Kõik olid juba lahkunud. Nad seisid kahekesi klassiruumis. Antonina Mihhailovna korjas laualt vihikuid kokku ning vaatas aeg-ajalt Tooma poole, keda oli palunud oodata, Toomas seisis akna juures ning kippus kogu oma olekuga välja tänavale.

      „Ma sõidan ära,” ütles õpetaja järsku ning tühjendas kiirustades lauda edasi. Aga tema liigutused olid muutunud hajameelseks ning ta tegi seda pigem inertsist. Toomas ei vastanud. Ta vaatas läbi akna külatänavale, kus salguti ning lõbusalt käratsedes läksid vabanemisrõõmus tema klassikaaslased ja kus Saška Lenkin aia varjus paberossi tõmbas. Aga küllap oli tema näos ka üllatust, sest Antonina Mihhailovna rääkis kärmelt ja otsekui vabandades edasi.

      „See ei saa ju kesta igavesti, siin on väga toredad inimesed, aga lõpuks olen ma ju gümnaasiumiõpetaja … ja ma armastan väga seda linna. Nad saadavad siia teise õpetaja. Aga sina võiksid ka tulla, tuleksid ka minuga ühes …” Õpetaja vaikis hetke. Tema hääl oli muutunud, sellesse oli ilmunud mingi abitu süüdlaslikkus. „Sa võiksid seal edasi õppida, sa pole sugugi rumal poiss.”

      Õpetaja vaatas teda ning justkui ootas talt midagi. Aga ta ei näinud õpetaja nägu, kuigi teadis selle olevat alandliku oma imelikus kohmetuses. See nägu nagu pihtis talle midagi, millele Toomal ei olnud päriselt õigust. Kuid see kõik tundus poisile pigem ähmane ja kauge. Ta nägi halle, selgelt eristuvaid salke Antonina Mihhailovna tihedais juustes ning pööras pilgu kiirelt kõrvale.

      „Sa pole veel mõelnud, kes sust saama peaks?” Antonina Mihhailovna hääl oli veidi ebakindel.

      Ei, Toomas polnud oma viieteistkümne aastaga selles veel selgusele jõudnud. Ilmselt peegeldus vastus tema hämmeldunud vaikimises, sest õpetaja jätkas kiirustades, mõningase ärrituse ja meelepahaga, otsekui oleks kõiges midagi ebameeldivat.

      „Siin pole ju midagi, aga sina pead õppima. Seal on väga head koolid. Elaksid minu ja mu õe juures. Loomulikult räägin ma ka sinu vendadega.”

      Selline oli olnud jutuajamine ja õpetaja Antonina Mihhailovna polnud inimene, kes armastas midagi edasi lükata. Ta rääkis Mihhailiga juba järgmisel õhtul. Aga siin kohtas õpetaja ootamatult jäika vastupanu. Mihhail vaatas teda oma veidi pungitavate silmade raske pilguga ning sõnas õlgu kehitades järsult: „Mis vaja, õpib siingi, pole poisil sinna linna midagi asja.”

      Kõik jäigi nii. Õpetaja valmistus ärasõiduks. Toomas aga uitas poistega mööda ümberkaudseid metsi ja käis naaberküla külje all jões ujumas. See oli pikk kuum suvi põlde tolmutava põuaga. Õhtuti istusid vanad külatänava äärde õueaedade vilusse tõstetud rohmakatel pinkidel, noored aga kogunesid poe taha Moissejevi Senka bajaanimängu kuulama. Toomas sõelus nende hulgas, muretu ning pruunikspõlenud. Ometi oli seeme külvatud, oli teada antud võimalusest, valikust, ning see kõik ilmutas ennast sisemuses ajuti tormleva rahutuse läbi. Ja kui ta kohtas õpetajat külavahel äsja poest ostetud suure kohvriga, tajus ta tervitusele vastates ängistust, mis oli pigem hirm millestki ilmajäämise ees. Aroni matustel rääkis ta juba ise sellest. Nad seisid valmiskaevatud haua ümber ning lasid köitega alla külapuusepa tehtud rasket, valendavat, hööveldatud laudadest kirstu. Ta hoidis köiest kinni ja, ninas niiske mulla lõhn ning hinges tohutu tühjus, mõtles sellele, et mure polnud neid lähendanud. Mis saab edasi, küsis ta juba mitmendat korda eneselt, tajudes intuitiivselt millegi lõppu, kuid suutmata mõelda sellest edasi. Ta nägi üle Mattiase õla õpetaja rühikat, hallis kleidis kogu, nägi jäigalt ja uhkelt hoidvat pead ning luges sügavat valu kahvatust, kokkupigistatud huultega näost. Antonina Mihhailovna lükkas Aroni surma tõttu ärasõidu edasi ja seisis nüüd omaette naistesalga kõrval, koos ja eemal neist üheaegselt. Ja nii, õpetajat vaadates, teadis Toomas miskipärast väga kindlalt, et tahab ära sõita. Ja kui rätikunurgaga silmi pühkivad naised ja teisedki olid juba lahkunud ning nad seisid ainult kolmekesi kobedale mullakünkale tibutavas vihmas, rääkis ta sellest uuesti.

      „Mihhail, vahest peaksin ma siiski edasi õppima?” sõnas ta tasa.

      „Kipud ikka linna?”

      Aga see tusasel häälel antud vastus polnud kurjustav ega heakskiitev nagu niisama tusane pilkki, mis nooremat mõõtis. Rohkem ei öelnud Mihhail midagi, pööras ringi ja hakkas minema oma raskel lohiseval sammul. Surnuaia värava lähedal oli vihmast halliks pestud kodunev pink. Nad istusid sellele. Vanemad vennad suitsetasid. Mattias pistis käe oma vana kuue põue ning tõmbas välja pudeli. Ta avas selle ning ulatas vanemale vennale.

      „Pole СКАЧАТЬ