Luksuslik elu. Jens Lapidus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Nad panid sinna korraliku riidekapi, kuhu Patrik riputas oma polosärgid, ja lukus relvakapi. Patrik riputas aknale väikese lipu, ühel pool AIKi embleem ja teisel pool AIKi särgis rott.

      Stefanovic konstateeris: „Patrikust on teil kasu, kuni kõik maha rahuneb. Ta on täitsa tore poiss, ma arvan, et ta hakkab sulle meeldima.”

      Paar päeva hiljem. Montöörid, paigaldajad, turvakonsultandid ei jooksnud enam mööda maja ringi. Selle asemel ümbritses neid nüüd elektroonika ja turvaklaas. Nii kaua kui Natalie mäletas, oli neil alati olnud kodune turvasüsteem, nii et selles polnud midagi uut, aga kõik uued koodid, hääletuvastussüsteemid ja kaamerad ajasid ta vihale. Nagu oleks Stefanovic neile punkri ümber ehitanud.

      Aga see-eest käis Natalie nüüd jälle päriselt internetis, Facebookis. Seda kohta ei saa ju igavesti vältida.

      Mingis mõttes oli hea tagasi olla: kõik oli sama. Lollost šampanjaklaasiga oli ikka samapalju pilte kui tavaliselt. Tove postitused ikka sama idiootlikud, nagu tavaliselt.

      Lollo kirjutas privas: „Natalie! Pole sind siin 1000 aastat näinud!”

      Natalie vastas tasakaalukamalt: „Sa ju tead, kuidas asjad on.”

      „Jah :) aga kuidas sa end tunned?”

      „Paremini.”

      Lollo kirjutas: „Oled kutsutud Jetset-Carli juures toimuvale peole; – ) Teadsid seda?”

      Natalie ei viitsinud päriselt kaasa elada. Lollo paistis mõnikord arvavat, et kõik on nagu tavaliselt.

      Hiljem samal õhtul tuli Patrik kööki ja peatus ukseavas. Natalie jõi smuutit, mille ta ise kokku segas, isu oli paranenud.

      Patrik ootas, et Natalie pilgu tõstaks. „Praegu tuleb Viktor, ta paneb auto tänavale ära.”

      Natalie noogutas. Mõtles: tundub, et Stefanovicsi kaamerad töötavad korralikult. Kuigi Natalie ju teadis juba, et Viktor tuleb. Viktor saatis tekstisõnumi ja küsis, kas ta võib tulla.

      Natalie tõusis, läks halli. Seinal rippus Põhja-Euroopa vana raamitud kaart, mis nägi vana välja. Piirid olid võrreldes tänapäevaga teistsugused, umbes nagu enne esimest maailmasõda.

      Välisuks oli uus, metallist. Varem oli nende uksel olnud ruudukujuline aken. Nüüd seisis ukse kõrval lame ekraan. Sellelt nägi Natalie, et all avab Viktor värava. Natalie oli talle tekstisõnumiga saatnud koodi. Viktor tuli maja poole. Kandis oma Italia sviitrit ja lapitud stiilis teksasid. Peatus paariks sekundiks. Sirutas selga. Vaatas otse ette. Helistas uksekella.

      Uued lukud olid keerulised. Natalie avas.

      Nad kallistasid. Viktor andis Nataliele suule musi. Ta küsis, kuidas Nataliel on. Siis peatus. Natalie vaatas teda. Viktor pilk liikus temast mööda, majja sisse.

      Natalie pöördus ringi.

      Kaugemal seisis Patrik. Jälgis. Kontrollis. Valvas.

      Natalie ütles: „Ära tee tast välja. Ta elab nüüd siin, pärast seda, mis juhtus, tead küll.”

      Hiljem. Nad olid vaadanud Viktori iPadist „The Blind Side’i”. Umbes: Sandra Bullock oli kena ja aitas Ameerika jalgpalli kangelasel end üles töötada. Muidugi nii armas film – elu on päriselt ka ju selline. Not.

      Nad lamasid Natalie üheinimesevoodil. Tundus kitsas võrreldes Viktori topeltlaiaga. Imelik tunne oli koos siin magada.

      Enamasti olid nad Viktori juures, Östermalmil tema kahetoalises üürikas. Viktor maksis üürilepingu eest vahendajale kallist raha, aga korteri päriseksostmiseks tal raha polnud.

      Viktor palja ülakehaga. See oli kena. Aga kui film läbi sai, astus noormees peegli ette ja hindas oma tätoveeringuid. Paremal pool ulatus üle biitsepsi ja selja mingi tribal-asi – pikad mustad teravad leegid, mis üksteise ümber kaela poole põimusid. Vasakul käsivarrel kunstipärases šriftis numbrid 850524-0371 – Viktori isikukood – ja kaks musta viisnurka. Piki vasakut käsivart seisis gooti gangstastiilis: Born to be King, nagu LA lõunapoolse osa õigel latiinogängsteril. Vähemalt Viktori meelest.

      Natalie vaatas teda. Viktori tätoveeringud võrreldes isa ärituttavate ja sõprade käsivartel olevatega nii nõmedad. Gorani pooleldi pleekinud tätoveering: kahe peaga kotkas ja neli kirillitsa tähte CCCC – Krajina Serblaste Vabariigi vapp. Miloradi indiaanisuled: koledad, kaheksakümnendate stiilis, ühevärvilised. Või Stefanovici paljas ülakeha ükskord, kui Natalie oli väike ja Stefanovic teda ujulas valvas. Natalie mäletas igavesti tätoveeringut, mis ulatus üle mehe südame: krutsifiksi ümber keerdunud madu. Viktor meeldis Nataliele. Aga kas ta on talle ka õige?

      Natalie toa ühes nurgas seisis sametiga kaetud lugemistugitool, mis oli kuulunud Natalie Belgradi vanaemale. Kui Natalie sündis, laskis isa selle ära osta. Laes rippus tülliga kaetud valge lamp. Ühe seina ääres seisis riiulil natuke kirjandust: Camilla Läckbergi kriminullid, Marian Keyesi pehmes köites naistekad, Zadie Smithi romaanid ja kaks tolle advokaadist kirjaniku raamatut. Riiulil seisid ka raamitud fotod keelereisidelt Prantsusmaale ja Inglismaale: Lollo särav naeratus, plaatinablondid juuksed ja ebanormaalsed tissid. Tove päikesepruunid käsivarred Moët & Chandon’ pudelit tõstmas. Veel pilte Nataliest eri kohtadest Pariisis: baarides La Sociétél, tantsuplats Batofar’is. Kaks fotot Richiest, Natalie chihuahua’st, kes suri kolm aastat tagasi.

      Ta oli oma walk-in-garderoobist võtnud paar paari lemmikkingi ja pannud alumisele riiulile – nägi välja nagu installatsioon. Jimmy Choo mustast nahkvõrgust kontsakingad, punasest lakknahast Guccid, hullud Manolo Blahnikud, suled jalarihma küljes. Kingi tuhandete eurode eest. Hea, et isal raha on.

      Nataliele meeldis tema tuba. Siiski: ta tundis seda selgelt – varsti on aeg kolida.

      Nad kustutasid tule. Peaaegu kottpime. Viktor näppis oma kella lahti. Tõstis selle nende silme ette. Kell helendas pimedas.

      „Ma ostsin uue. Kuidas meeldib?”

      Natalie kissitas silmi. „Ei paista väga hästi.”

      „Okei, aga seda on ikka näha, kui kõvasti helendab, vaata kahtteist ja kuute. Need paistavad kõige paremini. See on Panerai Luminor Regatta. Päris kõva sõna, ma ise arvan. Peaaegu kaks sentimeetrit paks, Itaalia õhuväel olid vanasti sellised.”

      Viktor pani Nataliele käe ümber.

      Natalie sõnas: „Ma arvan, et ma lähen sügisest juurasse.”

      „Lahe. Mis nii kaua teed?”

      „Varsti tuleb suvi, kiiret pole. Sa ju tead, kuidas praegu on.”

      „Muidugi, arusaadav. Aga kuidas sulle minu uus kell meeldib?”

      Natalie mõtles. Huvitav, kust Viktor sellise kella ostmiseks raha võtab? Aga võib-olla varsti hakkab raha tulema, Viktor ise vähemalt ütleb nii. Viimasel ajal tundus, et ta on kuidagi eemal, hoolis ainult endast ja oma töös. Rääkis, et kohe-kohe tuleb väga suur tehing ja siis hakkab pappi tulema.

      Võib-olla pole aeg ainult kodust välja kolida. Võib-olla on aeg ka see kutt maha jätta.

      Natalie märkas, et on ärkvel. Ta keeras end küljele. Padi oli jahe. Ta pigistas varbad kokku. Sirutas käe välja. Otsis Viktorit.

      Ei saanud teda kätte. Viktorit polnud. Ta avas silmad.

СКАЧАТЬ