Luksuslik elu. Jens Lapidus
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Luksuslik elu - Jens Lapidus страница 22

Название: Luksuslik elu

Автор: Jens Lapidus

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Современные детективы

Серия:

isbn: 9789985328866

isbn:

СКАЧАТЬ Hägerström politseist lahti.

      Mitteametlikult oli ta sisseimbuja.

      Ametlikult sai ta Salberga vanglasse kriminaalhooldajaks. Mitteametlikult oli tema ametinimetus väliagent.

      Tema ema Lottie ei öelnud asja kohta eriti midagi, aga Hägerström teadis, et emale tegi muret, et ta politseitöö sinnapaika jättis.

*

      Vanglaelust teadis Martin Hägerström juba palju. Ta oli Rootsi vanglaelu kohta lugenud raporteid ja juurdlustulemusi, Kriminaalhooldusameti analüüsi kinnipeetavate ootuste ja probleemide kohta, Torsfjälli enda aruandeid, mis sisaldasid siseinfot. Kuigi tegelikult olid olud teised. Teooriad ja kätteõpitud meetodid kadusid argipäeva tegelikkusesse. Tundus, et isegi Mrado Slavovici info ei klapi tegelikkusega.

      Tähtsaks muutusid inimesed, iga isik oli eraldi ülesanne, millega tegeleda. Iga olukord väike teatrietendus. Aga Hägerström oli professionaal, ta teadis seda. Oli selline tunne, et ta kogu aeg mängib kedagi.

      Üks kolleeg aitas tal sisse elada. Esmeralda – tüdruk, kel rippus kummaski kõrvas vähemalt kümme rõngast ja õlavarred olid rohkem musklis kui Madonnal – rääkis talle, kuidas asjad käivad. Iga kohvipausi ajal ta muudkui vatras, mida Hägerströmil tema meelest oli vaja teada. Ringi liikuvatest kuuldustest. Kinnipeetavate sisemine hierarhia. Mis tegelikult toimub, kui kongiuksed on suletud, keda peetakse kõvadeks meesteks, keda pehmeteks. Esmeralda oli lobamokk ja kasutas jalgpallitermineid sagedamini kui mõni spordikommentaator. Vangla personal peab oskama mängu lugeda, Esmeralda mängis nädalavahetusel kodumängu, mõned naismendid on täielikud kobad, ja nii edasi. Esmeralda oli jalgpallifanaatik ja vanglafetišist. Hägerström hindas ülemäärast infot. Sealt oli palju õppida.

      Salberga vangla oli suhteliselt uus ja seetõttu heas korras. Sees kõva kord, ehkki ei kuulunud riigi kõige rangema režiimiga vanglate hulka. Turvalisust oli arendatud ja lihvitud. Kontrast fassaadi ja tegelikkuse vahel kinnitas tõde veel kord: värvitud seinad ja elektroonilised superkaamerad ei muuda elu luku ja riivi taga. Lihtsalt mõned asjad on institutsiooni enda kui sellise sees.

      Vanglal puudus õu. Kinnipeetavad pääsesid päeval viiekaupa tunniks ajaks aiaga piiratud puhkeruudukesele. Nad valisid ise, kellega tahavad minna. Jaotus tekkis iseenesest: etniline kuuluvus, gängiliikmesus, kuriteotüüp. Mõned sobisid igale poole: motomehed, rootslastest röövlid, narkokunnid. Mõned käisid väljas üksi või kahekaupa: need, kes istusid seksuaalkuritegude või koduvägivallatsemise eest. Ja mõned istusid ööpäev läbi oma kambris, keegi ei tahtnud nende poole isegi vaadata: kitsed. Nende elu oli kõige ohtlikum.

      Sama rutiin iga päev: kui uus kinnipeetav saabus, tellis keegi koridorist kohtuotsuse. Saatis selle kambrist kambrisse. Kõik said lugeda, hinnata, süüdi mõista. Kitsed pidid kolm korda päevas plasttopsist kust jooma, neile pandi sitta toidukarpi, nad taoti soki sisse pandud piljardikuulidega veriseks. Kitsed: need, kes nõudsid vähem kui kahekümne nelja tunni jooksul koridorivahetust ja kahekümne kaheksa tunni möödudes tahtsid surra. Üks kord kits, alati kits, nii öeldi. Hägerström mõtles oma ülesandele. Kui ülesanne õnnestub täita, kuid ta paljastatakse, siis samahästi võib ta Rootsist igaveseks lahkuda.

      Ta õppis ära vangla kirjutamata reeglid. Kuidas hakkama saada provokatsioonidega, mille eest iga teine konstaabel oleks süüdlase siniseks, kollaseks ja roheliseks tagunud. Kuidas hakkama saada inimestega, kes joovad päevas neli liitrit vett – et uriini lahjendada ja testi jaoks narkojälgedest vabaneda – või kes ennast lõikusid ja kuse oma verega segasid, see oli teine moodus, kuidas varjata tarbitud aineid. Temast sai kinnipeetavate kambrite läbiotsimise ekspert. Teleka sisse kleebiti hambapasta abil soonkinnisega kotikesi hašišiga. Hägerström kruvis arvuteid lahti: kinnipeetavatel olid lubatud isiklikud sülearvutid, kuid mitte internet. Arvutid olid parim paik, kuhu peita väike nuga. Hägerström õppis läbivaatusi tegema kõige sujuvamal moel – vanglas oli see teisiti kui tänaval, siin ei olnud millegagi ähvardada, kui vangid vastu hakkasid. Mobiiltelefonid peideti enamasti alukate alla. Esmeralda ainult naeris: „Higine ja karvane jalgevahe on parim asi maailmas.”

      Paari päeva pärast sai Hägerström aru, mis vanglas tegelikult A ja O on. Rutiin. Et köögikäru iga päev samal ajal tuleks, et puhkeperioodid samaks jääksid, et toidukorrad oleksid samal kellaajal. Kaost oli nende meeste elus juba niigi küllalt. Ja paljud kinnipeetavad arvasid, et esimene pool aastat oli vanglas hea. Kui olid mitu kuud eeluurimises istunud, siis oli vanglaelu vabastav kogemus. Nad võisid koos süüa, lauamänge mängida, neil oli korralik päevakava koos asjadega, mida teha.

      Kui vangid tahtsid, võisid nad tööga tunnist üheksa Rootsi krooni teenida. Ümbrikke voltida, riidepuid või linnumaju meisterdada. Ühed kogusid raha vangla kontole, teised ostsid papi eest huuletubakat ja limonaadi. Mõned saatsid iga viimase kui krooni perele kodus Lõuna-Ameerikas, Rumeenias või Örebros. Üks vang nõudis, et kõik tema säästud, üle nelja tuhande Rootsi krooni, kantaks üle kaasavangi kontole. Vangla juhtkond kahtlustas mänguvõlga ja keelas ülekande ära. Mees pööras ära, ei tulnud kaks nädalat kambrist välja. Kolmandal nädalal hakkas väljaheitega seinu määrima. Mõnikord saab meeleheide võitu. Maksmata pokkerivõlg võib olla hullem kui kogu maailma sitt.

      Enamik vange ei viitsinud töötada. Hängisid hoopis päevad otsa koridoris. Mängisid kaarte või telekamänge. Pikutasid kambris ja vaatasid telekat. Mängisid pinksiruumis pinksi.

      Mõnikord läks terve koridor läbi kangialuste vangla spordisaali. Mängiti saalihokit või korvpalli. See lõppes peaaegu alati jamaga. Hakati platsil õiglust paika panema. Aga see oli ikka parem kui duširuumis teritatud hambaharja abil.

      Hägerströmi ülesanne oli saada mendiks, kes vangidele meeldib, saada räpaseks mendiks. Ülesanne oli seda raskem, et vangid teadsid, et ta oli olnud politseinik. Hea küll, ta sai kinga – aga ikkagi. FTP, ACAB. Kambrite soditud seinad rääkisid selget keelt: Fuck the Police. All Cops are Bastards. Nad peavad teda usaldama hakkama. Nad peavad arvama, et ta on piisavalt paindlik. Ei kutsu kunagi asjatult abiväge. Alati annab külalisteruumis pool tundi lisaaega, et vang saaks olla koos eesti naisega, kelle kohta kõik peale vangla juhtkonna teadsid, et ta on prostituut. Ei tee kära, kui kambriuksed on lahti ka veel pärast kaheksat õhtul. Ei tee kambrites üleliia läbiotsimisi. Ei kontrolli asjatult voodi ja seina vahet või rebenenud kohta Kriminaalhoolduse vangladiivanis.

*

      Ühel õhtul mõtles Hägerström just proovida JW-ga jutule saada, kui kuulis hääli. Suletud kambriuks, number seitse. Ta avas luugi ja vaatas sisse. Kambris tungles vähemalt viis kinnipeetavat. Kõvahäälsed. Maani täis. Rõõmsad. Ta koputas, enne kui sisse astus. Tahtis austust näidata. Sees jäädi vait. Ta avas ukse. Vangid olid pärmi ja rosinaid saanud ning põrandapesuämbrisse praskat teinud. Hägerström püüdis meestega ilusti rääkida. Arutleda ja panna nad mõistma: see ei ole hea mõte. Ma võin piirduda hoiatusega, aga minge nüüd siit minema.

      Ta võis vaid aimata, mida teised valvurid arvavad. Läbi sõrmede vaadates kannuseid ei teeni. Aga vangide hulgas peeti temast pärast vahejuhtumit kohe rohkem. Ta tundis seda niipea, kui teisi valvureid läheduses ei olnud. Ta hakkas vangidele meeldima.

      Aga, seal oli üks aga. Aega oli vähe. Paari kuu pärast läheb see kanal kinni. Ta peab enne JW-ga jutu peale saama.

      Nad olid mõne korra rääkinud. JW jättis viisaka, vastutuleliku mulje. Ei mingit jama. Ei mingit pläma. Ei mingit hala, miks just JW peaks saama ekstraportsu toitu, tohtima jääda kellegi teise kambrisse või midagi muud taolist, millest kogu aeg räägiti, mille suhtes peale käidi või mida nõuti. JW oli easy-going, selgelt väljenduv, positiivne. Osa valvurite arvates oli ta libe nagu luts, aga üldiselt peeti teda rahulikuks ja korralikuks.

      Hägerström püüdis inimeste käest ettevaatlikult uurida, kas kellelgi personalist on JW-ga head suhted, kas ta on kellegagi СКАЧАТЬ