Luksuslik elu. Jens Lapidus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mõtted, ringidena kulgev lein, rahutud mälestused.

      Natalie ei käinud kodust väljas. Ta ei tohtinud kodust välja minna. Enamasti istus emaga köögis, aeg-ajalt rääkis telefonis Viktoriga ja vaatas YouTube’i-klippe, et mõtteid mujale saada. Enamasti lamas ta voodis ja vahtis lage.

      Hommikul jõi ta tassi teed ja proovis lõunaks süüa praetud muna. See oli kõik. Ema käis peale, et ta peaks rohkem sööma – tegi salatit ja tellis koju tervislikku toitu. Aga Natalie ei saanud, paljalt tomatite vaatamisest hakkas lõunaks söödud muna kõhust välja kippuma.

      Öösiti nägi ta ikka ja jälle sama stseeni. Parkimismaja: vereloik, mis üha laieneb isa all. Liigutused isa ümber. Inimesed, kes maha viskuvad, väljapääsude poole tormavad, suurte autode taha varjuvad. Ta kuulis karjeid ja lõugamist. Stefanovic, kes serbia keeles käsklusi jagas. Goran, kes kisas. Mõni sekund hiljem rahunes kõik tema ümber maha. Natalie teadis, kuidas seda nimetatakse: tormisilm.

      Goran tõukas ta ühte autosse. Surus ta tagaistme juures põrandale.

      Natalie tahtis välja. Goran hoidis teda all.

      „Ei, Natalie. Võib-olla lastakse veel. Sa pead siin olema, isa pärast.”

      Natalie ulgus. Karjus.

      „Kas ta on elus? Goran? Vasta!”

      Aga Goran ei saanud vastata. Lihtsalt hoidis temast kinni. Kindel haare Natalie ülakeha ja käte ümber. Natalie proovis üles tema poole vaadata. Nägi Gorani silmadesse. Need olid pärani. Vahtisid. Pinges. Nüüd, pärast, teadis Natalie, et ta tundis veel midagi: Gorani käed ja käsivarred rappusid. Nagu värisesid.

      Nad ootasid. Ühe minuti. Võib-olla kaks minutit. Natalie tõusis püsti. Tal õnnestus auto ukseaknast välja vaadata.

      Stefanovic põlvitas isa juures maas. Paistis, nagu püüaks ta midagi uurida. Ta kummardus alla. Haavad. Käed verised. Isa lamas vaikselt nagu nukk.

      Kaks minutit.

      Aeg on kõik, mis neil on. Miks see praegu paigal seisab? Miks keegi appi ei tule?!

      Ta kiskus end jälle ukse poole. Gorani käed olid nüüd kindlamad. Natalie puskles vastu. Goran tõmbas ta tagasi.

      Natalie peab isa juurde saama.

      Lõpuks jõudis kohale kiirabiauto.

      Kaks päästetöötajat hüppasid välja ja hakkasid tööle. Nad tõstsid isa kanderaamile.

      Goran lõdvendas haaret. Natalie kiskus ukse lahti ja tormas välja. Isa kanderaamil. Oranž tekk peal. Nägu terve. Nägi puhas välja. Vaikne.

      Natalie kergitas tekki. Igal pool veri. Otsis isa käe. Goran tihedalt kannul, tema käsi Natalie õlal.

      Natalie kummardus. Isa habemetüügas vastu Natalie põske. Natalie kuulatas. Kuulis isa hingamist. Nõrka. Ragisevat. Korrapäratut.

      Ta elas.

      Isa elas.

      Nüüd sai Natalie teada, et isa on kuskil Stockholmi haiglas. Ei tema ega ema võinud isa külastada. Stefanovic ütles, et see või need, kes Radovani taga ajavad, võivad ka neil silma peal hoida. Nii et on kõige parem, kui nad isegi ei tea, kus isa on. Stefanovic nimetas kogu aeg samu sõnu: tundlik olukord, uus aeg organisatsioonis, agressiivsed konkurendid. Aga ei midagi täpsemat, ta ei selgitanud kunagi, mida ta mõtles. Ema ainult noogutas, paistis, et on kõigega nõus. Ja Natalie ei suutnud mõelda ilmsele küsimusele: mis tegelikult toimub?

      Stefanovic ütles, et üks kuul oli kinni jäänud isa kuulivesti. Jumal tänatud, et see isal seljas oli. Teine kuul läbistas isa reie. Kolmas haavas põlve, päriselt ei purustanud, aga piisavalt, et ta paar nädalat lonkab. Kõige hullem oli neljas kuul – see tabas isa õlga, täpselt kohta, kus vest rinna peal ära lõpeb ja algab kaitsmata ala. Purustas sidekoe, lihased ja närvilõpmed. Arst ei teadnud, kui kaua käe taastumine võib aega võtta. Aga Stefanovici sõnul ütleb arst, et isaga saab kõik korda.

      Natalie istus koos iPhone’iga voodisse. Vaatas paari uudisäppi.

      Oli selja taha ladunud väikesi patju, mis tavaliselt lebasid tugitooli peal. Natalie kandis oma roosast veluurist Juicy Couturi komplekti. Näoraamatusse täna ei viitsinud vaadata. Ei tahtnud, et ta oleks sunnitud tšättima sõpradega, keda ta sinna isegi ei tahtnud. Ei tahtnud näha mingeid uusi sissekandeid – väikesi kokkuluuletatud blogijutukesi, millel on ainult üks eesmärk: demonstreerida oma õnnelikku, meeldivat, vastikut pisikest elu. Ta ei tahtnud, et ta peaks nägema veel Lollo ja Tove viimaseid pilte klubiõhtust või tüdrukute õhtusöögist. Natalie tahtis vältida kõiki nõmedaid seinadialooge.

      Aga teisest küljest: mure hakkas muutuma millekski muuks, kõrvetavateks mõteteks. Kes iganes isa tulistas, nad peavad ta üles leidma. Kes iganes see oli, karistada peab ta saama. Nataliel oli laskudele mõeldes meeles vaid üks sõna. Kättemaks.

      Ema oli nagu transis. Oli närvis, ütles, et nii palju on teha. Natalie mõtles, kas ema ei tunnegi samamoodi nagu ta ise.

      Stefanovic käis neil. Päeviti saatis siia töömehed, kes paigaldasid uue turvasüsteemi, vahetasid tavalised aknaklaasid vastupidavama materjali vastu, lisasid välisustele sissepoole uued metallväravad ning panid sissesõiduteele, garaaži, ümberringi katuse alla, peaukse ja köögiukse juurde üles uusi ja rohkem kaameraid. Nad paigaldasid kaamerad isegi muru sisse väikeste postide otsa. Siis vaatas Stefanovic viimaste päevade töö üle. Ta ise pani paika portatiivsed häirekarbid, mis pidid olema igas toas, sellised väikesed turvapuldid. Ta kontrollis laes olevaid liikumisandureid, mida võis sisse lülitada ka siis, kui Natalie ja ema kodus on. Ta vaatas üle akende küljes olevad väikesed magnetkontaktid, välis- ja sisehäiresignaalid, mis on otseühenduses erinevate turvafirmadega. Ja tema endaga. Siin Rootsidemokraatiariigis politseid usaldada ei saa.

      Lühidalt öeldes: Stefanovic oli igal pool, kogu aeg. Alati mingi tähtsa ülesandega.

      Ta isegi magas kabinetis, see tähendab, isa tööruumis. Tal oli kaasas vaid välivoodi ning kott riiete ja asjadega. Igaks juhtumiks, nagu ta ütles.

      Mõte oli, et nad tunneksid end turvaliselt. Aga paar päeva hiljem tulid uued töömehed, kes hakkasid uut tuba ehitama. Varasem puhketuba jagati metallraamiga ümbritsetud seinaga pooleks, nii lakke kui ka seintele löödi suured talad. Veeti uued torud, paigaldati elektri- ja turvasüsteem, seinad ja põrand kaeti metallpaneelidega.

      Stefanovic selgitas Nataliele ja emale: „See on turvaruum, panic room. Aknad ja välisuksed on kogu majas nüüd kindlad, nii et abi peaks siia jõudma. Aga kui keegi meile tõsiselt halba tahab, kui aknad ei pea, siis tulete siia uude tuppa. See peab kõvasti vastu, see on parem kui tank.”

      Iseenesest oli täiesti haige, et neile koju paanikatuba ehitatakse. Aga oli ka üks teine asi: Stefanovic oli öelnud „meile” – nagu oleks ta osa perekonnast. Nagu oleks ta uueks isaks hakanud.

      Mõni päev hiljem kolis Stefanovic välja ja asemele tuli teine mees, Patrik nimeks. Natalie oli teda varem paaril korral kohanud. Patrik ei olnud serblane – ta oli ultrasvensson, nägi välja nagu ülekasvanud jalgpallihuligaan: mööda kaela ja turja üles vonklevad pleekinud viikingimotiivide ja ruunikirjadega tätoveeringud. Patrik kandis särke, millele oli kirjad Hackett ja Fred Perry, aditosse, puuvillaseid pükse ja küljeseitlit.

      Tavaliselt: Natalie poleks sellist rassistlikku siga ühe minuti jagu ka usaldanud. Aga Patrik oli töötanud isa firmas ja tema eest vangis СКАЧАТЬ