Luksuslik elu. Jens Lapidus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja ämbrid ära. Jälgisid lihtsalt nädal aega mingi turvafirma rutiini, ja siis veel ühe nädala lisaks. Siis oli täpselt teada, kuidas nad sõidavad, kuhu nad sõidavad ja kuidas transporti kaitstakse. Enam nii ei lähe. Helikopterirööv oli ülihästi kavandatud. Ikka läks persse. Need jobud on õppinud.”

      Nad vestlesid natuke aega. Vaatasid üle Jorge värvatud tegelased. Mis on nimekirjas esimesel kohal. Soomlane jättis osa retsepti enda teada. Jagas teavet jupphaaval. Infot pidid nad koguma kohtades, mida Soomlane määras. Türa selline.

      Soomlane pidas loengut edasi: „Tuleb õigeid asju õigesti teha, selles on asi. Te peate tegema õigeid asju ja neid tuleb teha õigesti.”

      Tüüp rääkis korrast. Mitte kunagi ei tohi röövist rääkida telefonis. Telefon ei tohi kunagi isegi sees olla, kui asjast räägitakse. Kõnekaarti tuleb vahetada nii tihti kui võimalik. Asjast ei tohi rääkida kellegagi väljastpoolt, ka mitte oma naise, sõprade või prostituutidega.

      Jorge küsis: „Kas me siseringi meest ka kohtame?”

      Soomlane vastas: „Ei, muidugi mitte. Selles äris asi nii ei käi.”

      Jorge mõtles: see Soomlane on üks ülbe kurat. Okei, tüübil on kontakt siseringi mehega. Tal on ideed. Aga kes võtab riski? Kes musta töö ära teeb?

      J-boy peas: selge idee. Algus omaenese mõttele. Oma plaanile. Ta peab vaatama, et talle selle töö eest ekstra rohkem makstakse. Et temal sellest värgist rohkem kasu oleks kui Soomlasel.

      Ta kavatses endale rohkem näpistada. Soomlasele koti pähe tõmmata.

      Mingil moel.

      8

      Torsfjäll saatis Hägerströmi ühe endise serbia maffiamehe juurde siseinfot koguma. Ta oli varem jutuks tulnud, Mrado Slovovic nimeks. Sai 2000. aastate ühe suurima kokaiiniveo eest neliteist aastat.

      Mrado tahtis, et vabaks saades kustutatakse baasist tema DNA-andmed ja sõrmejäljed. Ta tahtis viiskümmend tuhat Rootsi krooni sulas, kümme tuhat eurot arvele Serbia Beogradska Bankas ja sama palju Küprose Savings Bank arvele. Ta tahtis aiaga maja Čačaki lähedal. Ja aias peavad olema ploomipuud. Ju Mrado tütrele meeldivad puuviljad.

      Torsfjäll ütles, et oli mehele lubanud maja ja poole rahast, kui ta Hägerströmiga räägib. Ploomipuid Torsfjäll ei lubanud.

      Mrado oli väärtuslik. Hägerström kohtus temaga Halli vangla külalistetoas kaks korda. Mrado rääkis üldiselt oma kunagise grupeeringu hierarhiast ja struktuurist. Puistas restoranide, kõrtside, firmade nimesid. Aga eelkõige puistas ta inimeste nimesid. Kõige keskmes oli kuningas, il padre: Radovan Kranjic.

      Jugoslaavlased polnud nagu motogängid või eeslinnade grupeeringud. Ei värve, ei veste. Ei nõmedaid nimesid ega tätoveeringuid.

      Mrado ütles: „Kõik ajalehed kirjutavad üheprotsendimeestest nagu mingist maffiast. Aga vaata, mis juhtub, kui neile vastu hakatakse. Bandidos, Hells Agnels, pole vahet. Paljud ei alla ei anna ja siis roomavad tagasi.”

      Jugoslaavlaste ühtekuuluvuse aluseks on palju sügavamad sidemed. Neid ühendavad Serbia, au ja austus. Nad räägivad sama keelt, neile kõigile meeldivad slivovits ja schlag. Nad on lähedased, mõnikord sugulased, ka abielu kaudu, neil on suvilad Rootsi rannikul samas kandis või Serbias Čačaki piirkonnas. Nad kõik respekteerivad mr R-i. Ta on kõigi Kum, nagu Mrado end väljendas. Kõigi ristiisa.

      Mees, keda Mrado ilmselgelt vihkas. Aga ka: mees, kes tegi Mradost selle, kes ta oli. Ja nüüd: mees, kelle keegi Globeni parkimismajas maha lasi.

      Hägerström ja Torsfjäll üritasid leida korrapära. Ühendusi firmade ja tegelike omanike vahel: neid, kes tankistide registreeritud nimede varjus firmade käekäiku kontrollisid. Videolaenutused, solaariumid ja kõrtsid: rahapesuasutused. Dokumentide eest hoolitseb MB Auditikonsultandid AB. Nad said nimekirjad restoranide ja kohvikutega, mis maksavad Radovani meestele nõndanimetatud tänavakindlustust. Kui midagi juhtub, on päris kindlustusseltsidele makstav omarisk ikkagi suurem kui see raha, mida jugoslaavlased katuse eest nõuavad, nii et enamik restorani- ja kohvikupidajaid valis tänavakindlustuse. Nüüd oli muidugi konkurentsi pakkumas paar uut grupeeringut, aga neile näidatakse varsti koht kätte. Jugoslaavlaste tegevus oli laiaulatuslik. Tubakapoed, mis ostavad Venemaalt salasigarette, kõrtsid, mis müüvad Absolut Vodka pudelisse villitud salaviina, samade kõrtside riidehoiud, mis ei taha oma sissetulekut deklareerida. Tegijad, kes vajavad kaitset, kui tulevad Rootsi mingit hämarat äri ajama, firmajuhid ja ametiühingujobud, kes tahavad oma üritustele naisi. Ja veel: terve hulk halli ala ettevõtjaid, kes ühel või teisel moel asjasse segatud on. Kui ametlik inkassofirma hätta jääb, vajavad abi võlgade sissenõudmisel. Kui masu peale hakkas. Vajavad kaitset, kui mingit vinguvat klienti alt veavad.

      Mrado jutus oli palju juba vanu tuntud asju – ta oli ikkagi juba viis aastat istunud ka. JW puhul oli asi veel kehvem. Mrado ei olnud JW-d selle aja jooksul kohanud. Aga ta on seda väikest kutsikat jälginud, nagu ta ütles.

      Mrado jutu järgi on kutt majandusgeenius, kellest oleks seaduslikus maailmas tulla midagi suurt. Aga läks persse.

*

      Kell oli kümme minutit üksteist läbi. Martin Hägerström keeras välisukse lahti. Vaatas läbi võreukse uksematile. Mati oli eritellimuse järgi teinud Liz Alpen Fay ja see oli ainueksemplar.

      Hägerström keeras võreukse lahti.

      Hägerströmile meeldis tema korter Banérgatanil.

      Hägerström võttis kingad jalast.

      Hägerström asetas jope seina ääres seisvale pingile, pistis jalga oma sametsussid – sokkis tema lihtsalt ei käi. Kui ta peaaegu kakskümmend aastat tagasi oma esimese korteri sai, siis oli isa külla tulnud ja öelnud: „Igas esikus peab olema pink.”

      Ja asetas põrandale Svenskt Tenni puupingi, millel Josef Franki kangaga kaetud padi. Pink oli ajatu väärtusega ja seisis endiselt Hägerströmi esikus.

      Mõte oli, et külalised – ja muidugi see, kes korteris ise elab –, saaksid välisjalatsite äravõtmiseks või jalgapanekuks istuda. Keegi ei pea ebaväärikal moel kummarduma, et lihtsalt kingad susside vastu vahetada. Pink lihtsustab esiku kõige tähtsamat funktsiooni, arvas isa. Aga Hägerström ei istunud sellele kunagi, ta viskas pingile hoopis oma sviitrid, kindad, kotid ja joped. Nii et natuke oli isal ka õigus olnud – pink lihtsustas esikuelu, aga mitte isa kava järgi.

      Seinal rippus David Bowie ruutmeetrisuurune kontsertfoto, saadud eelmisel aastal Sotheby oksjonilt. Milwaukee staadion, 1974. Bowie hoidis mikrit, peaaegu kramplikult. Teine käsi oli kõvasti rusikas. Ta nägi vinge välja.

      Esiku põrandat kattis Pärsia vaip. Seintel päranduseks saadud kristallist seinalambid. Hägerströmile meeldis tema isiklik segu vanast ja uuest. Sisekujundus oli tema ammune huviala. Juba ammu enne seda, kui tavakodanike kodud vallutas Martin Timelli8 ajastu. Kodused puutöömeistrid, võltssisekujundajad ja disainidiletandid vallutasid telekanalid ilma, et inimesi oleks hoiatatud, mida hea maitse tegelikult tähendab. Kõik arvavad, et see ongi seesama paljuräägitud Skandinaavia disain: Myrani toolid, Superellipsi lauad ja AJ Pendeli kuppellambid. Inimesed olid närvilised, seda näitas kõigi arvamus, et kõik peab välja nägema ühtemoodi.

      Ta võttis saabunud posti ja võttis köögis istet. Väikesel laual seisis vaas lilledega. Üks koristaja lisaülesannetest oli hoolitseda, et korteris oleksid alati värsked lõikelilled. Laua kohal seinal rippus vürst Gustaf Cronhielm СКАЧАТЬ