Luksuslik elu. Jens Lapidus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ilma päranduseta ei suudaks ta ka kogu politseinikupalga eest advokaadile maksta.

      Pravati toa uks seisis lahti, ta hoidis ust alati avatuna – tahtis näha poisi mänguasju ja voodit.

      Viimases ümbrikus oli mingi loteriireklaam. Rämps.

      Ta vaatas ajakirja. Vanity Fair. Lehitses huvitult.

      Kell mikrolaineahjul näitas poolt kahtteist. Pikk tööpäev. Aga võibolla töötab ta viisteist tundi jutti ainult sellepärast, et unustada. Et tuimastada ahastust, et ta Pravatiga sagedamini koos olla ei saa. Et ilma liigse kannatuseta edasi minna.

      Ta sõi Nybrogatanil, Östermalmi Vorstispetsialistis. Bruno oli selle sakslase nimi, kes pakkus umbes kuue ruutmeetri peal üle kolmekümne sordi vorstikesi. Ungari kabanoss, Saksa zwiebelwurst, Tuneesia merguez, Argentiina chorizo, ütle-ainult-mis-sa-tahad-ja-Bruno-toob. Ja kõige maitsvam: zigeunerwurst – mustlaste vorst. Hägerström võttis kaks zigeunerwurst’i ja saia. Jalutas läbi halli õhtu koju. Nautis iga suutäit.

      Ema Lottie üritas lahutuse üle nalja heita. Ütles: „Anna on ju Norrlandist. Ja seal on ju kõigi nime lõpus ström, sellepärast te vist arvasitegi, et olete paar.”

      Aga siis peaks see ju ka ema kohta käima. Ema oli olnud Hägerström kauem kui Martin. Tegelikult ei andnud emale rahu, et ta sai endale tavalise talupojanime. Ema neiupõlvenimi oli olnud Cronhielm af Hakunge – seinal rippuv krahv Gustaf oli ema isapoolne vanaisa. Ema pärines vürstlikust suguvõsast, kuid rüütelkonna reeglite järgi paigutusid lapsed selles reas allapoole. Emal tuli elada teadmisega, et nad kuuluvad igavesti madalamasse klassi. Peale Tin-Tini muidugi: õde abiellub ju muidugi õigesse klassi tagasi.

      Ema isa oli sündinud Linköpingi lähedal Idingstadi mõisas, aga kolis kolmekümnendatel aastatel Stockholmi. Lottie sündis Narvavägenil. Ta kolis oma elus kolme koha vahet: vanematekodu, ema ja isa esimene korter Kommendörsgatanil ja siis praegune korter Ulrikagatanil. Kõige rohkem viiesajameetrine reis läbi elu. Nii et Norrlandile jõudis ema kõige lähemale arvatavasti Kommendörsgatanil.

      Hägerström mõtles Mrado jutule.

      Mrado-sugusele mehele oli neljateistaastane vanglakaristus räige, rõve, jäle – aga mitte midagi sellist, mida häbeneda. Sellega oli ta arvestanud. Vanglaots, võib-olla küll mitte nii pikk, oli midagi, millega kõik tema maailma mehed arvestasid. Aga JW elu langes kõige täiega kokku. Või õigemini: tema mõlemad elud.

      Ühelt poolt tavalise rootslase maailm, kust ta tegelikult pärit oli. Tema ema ei saanud aru. Tema gümnaasiumisõbrad Robertsforsist olid šokeeritud. Tema isa ei suutnud isegi andestada.

      Teiselt poolt tema uus maailm, ülemklass. Kriminaalhoolduse jutu järgi ei külastanud JW-d nende aastate jooksul ükski tema uutest sõpradest. Keegi neist, kellega sarnanemiseks ta oli andnud kõik, ei saatnud talle isegi kirja. Mitte keegi. Nii palju siis tõelisest sõprusest. Kuigi teisest küljest, Kriminaalhooldus ei osanud öelda, kes talle viimaste aastate jooksul helistanud on. Selle kohta nad arvet ei pea.

      Hägerströmile ei meeldinud, kui Mrado kasutas sõna „ülemklass”. Ta teadis, mida see tähendab – seda kasutavad need, kes tahavad Rootsit klassideks jaotada ja väita, et näiteks tema pere on midagi teistsugust. Ka Anna haaras sellest kinni, kui tal Martini vastu enam muid argumente polnud.

      Aga ta ei jää sellesse kinni. Tema pere ongi ju teistsugune. Vähemalt natuke.

      Mrado rääkis, et esimestel kuudel pärast kohtuotsust oli JW pooleldi apaatne. Aga siis tuli tasapisi tagasi. Ja paistis, et mingi plaaniga. Ta aktsepteeris oma saatust. Muretses uusi sõpru. Sõlmis uusi suhteid. JW-l oli ilmselt õnnestunud peita ära osa rahast, mida ta vanglast kontrollida sai. Ta hakkas inimestele väiksemaid summasid laenama. Ta sai Kriminaalhoolduselt õiguse kaugõppes ülikoolis õppida – see oli ainult paberil. Mrado jutu järgi haldas JW hoopis oma raha ja mõtles välja nutikaid nippe, kuidas aidata teisi samasuguste vajadustega inimesi.

      Mrado tundis inimesi, keda JW aidanud oli. Röövitud raha, narkoraha, bordelliraha, väljapressitud raha: kõike saab pesta, kui oled piisavalt täpne ja kannatlik.

      Aga nimesid Mrado anda ei tahtnud. See oli tagasilöök.

      Torsfjäll ütles, et ta ise oleks võinud enam-vähem arvata, mida Mrado räägib. Selge, et JW aitab inimestel vanglast väljas raha pesta. Küsimus oli, kui ulatuslik see kõik on. Kuidas ta infot sisse ja välja liigutas? Ja mis kõige tähtsam: kes on JW kliendid?

      Torsfjäll oli kursis ka ühe teise asjaga. JW-l oli saladus. Paar aastat enne tema süüdimõistmist toimunud traagiline mõistatus. JW õde Camilla Westlund oli Stockholmis. Käis läbi valede inimestega. Käis valedes kohtades. Aga midagi läks viltu. JW õde kadus ja paistis, et keegi ei tea, mis temaga juhtus – aga kõik teadsid, et midagi halba. JW otsis, uuris, ajas teda taga.

      Torsfjäll ei teadnud, mida JW teada sai. Aga midagi sai.

      Hägerström vaatas ajakirja. Katsus info kokku võtta. Ta peab JW-le pihta saama. Ta peab seda meest distantsilt tundma õppima. Temast aru saama. Sisse kaevuma, nagu psühholoog.

      Ta avas arvuti. Apple’i tunnusmeloodia, kui süsteem käima läks. Tegelikult peaks ta magama minema, tänaseks oli kõik läbi mõeldud. Aga oli üks asi, mille pidi enne ära tegema.

      Natuke aega hiljem: ekraanil avanes umbes kakskümmend eri kodulehtedelt leitud pilti. Erinevad rakursid: ülevalt, küljelt, alt. Ebamugavad asendid. Külm valgus. Lähedalt võetud pildid, millest õhkus frustratsiooni.

      Ta klõpsis ühelt pildilt teisele. Tegi suuremaks. Tegi väiksemaks.

      Mõnikord tundus, et krahv Gustaf jõllitab teda seinalt.

      Viisteist minutit hiljem lamas ta voodis. Riist kuivatatud. Hambad pestud. Toas kottpime. Ta ei mõelnud millelegi. Pani silmad kinni.

      Ta peab sellise elu ära lõpetama.

      Isa on nüüd surnud.

      Anna ja Pravat ei ela enam siin.

      Elul on tõuget vaja.

*

      Politseiniku tööleping lõpetatud väärkohtlemise tõttu.

      Riigi politseiameti personalitalitus lõpetas töölepingu ühe Stockholmis töötava politseinikuga pärast seda, kui tema kohta oli esitatud kaebus väärkohtlemise kohta. Käesoleval aastal on tööleping lõpetatud juba viie politseinikuga.

      Töölepingu lõpetamise asjus ei oldud talituses ühel nõul. Kolm liiget soovis juhtumi kõrvale jätta.

      Kriminaalinspektorina töötanud mees külastas pärast oma teenistuskorra lõppu hot dog’i-kioskit Stockholmis Nybrogatanil.

      Mehe sõnul oli ta tunnistajaks, kuidas kaks külastajat ahistasid nooremat naist. Politseinik proovis mitu korda teist külastajat keelata, kuid lõi lõpuks teda rusikaga näkku, nii et kannatanu kukkus maha.

      Nimetatud külastaja ja tema sõber väidavad muud.

      „Mina ei provotseerinud seda meest lööma ja ma ei saa aru, miks ta seda tegi. See on ju kurat teab mis, kui politseinikud vabal ajal ringi jooksevad ja taolisi asju teevad. Pealgi oli ta purjus.”

      TT intervjueeritud tunnistaja kinnitab külastaja antud ütlusi.

      TT

СКАЧАТЬ