Luksuslik elu. Jens Lapidus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ align="center">

      7

      Esimene õnnestunud värbamine – Tom Lehtimäki oli muidugi nõus. Nutikas tüüp. Kaks-kolm milli sulas kätte või mis see tema osa nüüd võib tullagi: RPPP – Raha Puhtalt Peo Peale. Isegi tema ei suudaks nii lühikese ajaga sellist hunnikut kokku ajada, ükskõik kui palju ta ka ei skeemitaks.

      Järgmistel päevadel rääkis Jorge järgemööda Sergio, Roberti, Progati ja Javieriga.

      Kõigil sama suhtumine: Jorge Bernadotte, kuningas: sina oled Jeesus. Muidugi oleme kampas.

      MUIDUGI.

      Grupeering võttis kuju. Seltskond kasvas. Meeskond sai asutatud.

      Heat, Reservoir Dogs, Ocean’s Eleven – nüüd päriselt.

      Samas: Stockholmis toimus selle kümnendi suurim asi.

      Sajandi uudis. Faking aastatuhande kõrgpunkt – keegi üritas Radovani kustutada. Jugoslaavlaste boss Jorge jaoks: viha nii suur, et on tema sisse puurinud sügava augu. Ta oli varasemal ajal härra R-i huve rünnanud: Smådalarö haarang, tulistamine Hallonbergeni lõbumajas. Ja unistustes: üha uuesti. Ühe heal päeval pidi J-boy jugokunnile lõplikult otsa peale tegema. Niisiis: Radovani mõrv oli suur asi. Mitte ainult Jorge jaoks. Kogu allilma jaoks. Kõik rääkisid sellest, arutasid, oletasid. Arvasid. Käimas oli võimuvahetus, uus peremees teel tippu. Mitmel tegelasel võimalus territoorium üle võtta.

      Aga siiski: see pole asi, millele Jorge praegu keskenduda võiks. Praegu on tähtis maailma ajaloo nutikam rahaveoserööv. Jorge mõtles pealkirjadele ajalehtedes, mida ta pärast lugeda tahtis: Stockholmi sularahaautomaadid tühjad – röövlite osaks langes rekordsaak. See rööv ületab kõik senised. Suurim rahaveose rööv läbi aegade.

      Hilisem tulemus: kaks svenssonit.

      Soomlane oli kohe öelnud: „Teil läheb mõnda svenssonit ka vaja. Nad muretsevad vahendid, autod ja niuksed asjad. Kes ehitusevärki teist paremini teavad.”

      Jorge ei vaielnud vastu. Tom Lehtimäki andis mõne nime. Nad arutasid nii- ja teistpidi. Keda võiks usaldada. Keda kohe sada prossa.

      Jorge kohtus kummagiga isiklikult.

      Ühe nimi oli Jimmy. Plaatija, kel ametlik sissetulek puudus, kuid mustalt teenis küll, ja müüs netis ehitustehnikat. Kutt: ülipositiivne, überinnukas, kohe nõus.

      Teine tüüp: rahulikum. Rääkis nii, nagu teaks juba kõike. Siiski jättis hea mulje – ei paistnud loll. Pidas oma firmat. Tegeles autode ja paatidega. Ise sõitis kuuenda seeria BMW-ga. Tema nimi oli Viktor.

      Tom ütles, et Viktoril on hädasti käšši vaja. Tüübi firmal pidada kehvasti minema, ehkki ta ise väitis vastupidist. Ja oli kuni oma kitkutud kulmudeni võlgades. Jorge nägi võimalust: see on tüüp, kes teeb ära kõige mustema töö.

      Jorge tänas Tompat nõuande eest – nendest meestest on veel kasu.

      Soomlasega kohtusid Jorge ja Mahmud veel ühe korra.

      Nüüd: hoopis teises kandis. Tüüp: sitaks kaval – kui nad oleks tahtnud kitse panna, siis poleks nad jõudnud mentidele öelda, kus nad Soomlast trehvavad.

      Jorge ja Mahmud mõtlesid talle ise nimesid välja. Retseptiomanik, Planeerija, Aju.

      Nad sõitsid mööda Södra pikendust, läbi tunneli, Nacka suunas.

      Tavaline auto, pikap. Aga tahavaatepeegli külge oli Mahmud riputanud mingi rohelise asja moslemi kirjaga. Mahmud näitas näpuga: „See toob õnne.”

      Jorge muigas: „Te usute ka igasugu imelikke asju.”

      „Mida imelikku nüüd selles on Mis selles nüüd imelikku on?”

      Jorge tonksas kirjaga väikest plastitükki sõrmega. See pendeldas edasi-tagasi. „Mis õnne too jubin peaks tooma? Lugeda üldse oskad seda või?”

      „Lõpeta ära. Sa ei tea sittagi. See on usutunnistus. Kõige tähtsam asi meie usus. Ausalt, see on kõikidele kõige tähtsam asi siin ilmas. Walla.”

      „Ei, nojaa, muidugi…” oli Jorge irooniline. Mahmud ajab ju jama, pole ta rohkem usklik kui svenssonid.

      Mahmud hoidis pilgu teel.

      „Vasta siis. Oskad seda lugeda?”

      Väljas: tihe vihmasadu. Kojamehed tuuleklaasil töötasid ühtlases rütmis.

      Araablane ei öelnud midagi.

      „Oskad siis või?”

      Ikka vaikus.

      Lõpuks sõnas Mahmud: „Pole sinu asi.”

      Rannaäärne parkla oli täiesti tühi. Eemal: kinnine putka. Üksik ronimisredel. Putka taga: Ford Fokus. Kas see on Soomlase oma? Milline käula!

      Mahmud parkis otse Fordi kõrvale, ehkki ümberringi oli ruumi nii palju kui kulus.

      Ta lülitas mootori välja. Nad olid vait. Mikrosekundi jooksul: natuke-natuke närvis. Kõht natuke-natuke valutas. Nagu liigutaks keegi sees.

      Jorge avas ukse. Pilgutas Mahmudile silma. „Noh, sõber, nüüd lähme ujuma.”

      Nad astusid mere poole. Kevad oli jääkülm. Jorgel liiga vähe riideid seljas. Dressipüksid ja kapuutsiga pluus. Selle peal õhuke punane jope, seljal ja varrukatel Vormel-1 logod. Ta tõmbas kapuutsi pähe ja sikutas seda. Siis tõstis jope krae üles, nii et see jäi ümber kaela nagu toru. Paistsid ainult silmad ja nina.

      Liiv oli kõva, aga niiske. See krõbises nende jalge all.

      Mahmud oli rätiku kõrgelt ümber kaela kerinud. Nägi välja nagu mingi kivipallur. Näitas mere poole: „Kujuta ette, mõned svenssonid käivad siukse ilmaga ujumas.”

      Jorge raputas pead. „Sõber, õpi üks asi ära: los suecos pole inimesed, kellest aru võiks saada. Nad pole sellelt planeedilt.”

      Saja meetri kauguselt paistis keegi.

      Jorge taipas: ideaalne kohtumispaik. Täiesti kaitstud võõra pilgu eest. Merele ei paistnud, sest puud olid ees. Teisel pool düünid nii kõrged, et tee peale ka ei paistnud.

      Soomlane tuli lähemale.

      Ilmast hoolimata kandis ta täna päikeseprille, mütsi ja rätikut.

      Soomlane küsis: „Kuhu te auto jätsite?”

      Jorge vastas: „Ühe Ford Focuse kõrvale. Sinu oma või?”

      Soomlane ei vastanud, ütles ainult: „Kas keegi teine ka parklasse keeras?”

      „Ei. Peale Fordi polnud ühtegi autot.”

      „Tore. Nüüd tuleb aru saada, et see siin on nagu kaardimaja. Tuleb õigesti üles ehitada, otsa kohe planeerida, algusest peale. Iga tükk peab täpselt paigas olema. Kui alumises reas kasvõi ainult üks kaart viltu on, kukub kogu kupatus kokku. Mõistate? Piisab, kui tähelepanu ka ainult ühe sekundi mujal on.”

      Jorge ja Mahmud СКАЧАТЬ