Kaksteist I. Justin Cronin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Kuidas ta seda siis tegi?

      (Paus)

      RC: Doktor Kyle?

      LK: Ma ei suutnud ennast liigutada. Loom lihtsalt … vaatas minu poole.

      RC: Keegi vaatas teie poole? Kas ruumis viibis veel keegi?

      LK: Ta kasutas suud. Nii ta seda tegigi.

      RC: Kas te tahate öelda, et härra Letourneau hammustas õde?

      (Paus.)

      LK: Loodetavasti te teate. Ma ootan last.

      RC: Seda ma näen, doktor Kyle. Ma tean, et see tekitab tugeva stressi.

      LK: Ma pean puhkama. Ma tahan koju minna.

      RC: Me püüame teid siit minema lasta nii kiiresti, kui saame. Lihtsalt selguse mõtt es: kas te väidate, et härra Letourneau hammustas õde?

      LK: Kas õde on terve?

      RC: Doktor Kyle, tal rebiti pea otsast. Kui me teid leidsime, siis te hoidsite surnukeha käte vahel. Kas te ei mäleta?

      LK: (ei ole kuuldav)

      RC: Kas te saaksite palun valjemini kõnelda?

      LK: Ma ei saa aru, mida te tahate. Miks te mulle neid küsimusi esitate?

      RC: Sest te olite seal. Te olete meie ainus tunnistaja. Te nägite täna öösel, kuidas sai surma üheksa inimest. Doktor Kyle, nad kisti tükkideks.

      LK: (ei ole kuuldav)

      RC: Doktor Kyle?

      LK: Need silmad. Sa otsekui vaataksid põrgusse. Kukusid igavesti pimedusse. Uurija, kas te usute põrgu olemasolusse?

      RC: Kelle silmad?

      LK: Ta ei olnud inimene. Ta ei saanud inimene olla.

      RC: Kas te kõnelete ikka veel härra Letourneaust?

      LK: Ma ei suuda sellele mõelda. Ma pean lapse peale mõtlema.

      RC: Mida te nägite? Rääkige mulle, mida te nägite.

      LK: Ma tahan koju minna. Ma ei taha sellest rohkem rääkida. Ärge sundige mind.

      RC: Doktor Kyle, mis need inimesed tappis?

      (Paus)

      RC: Doktor Kyle, kas te tunnete ennast hästi?

      (Paus)

      RC: Doktor Kyle?

      (Paus)

      RC: Doktor Kyle?

      4

      Et kätte on jõudnud lahkumisaeg, taipas maailmale Denveri Viimase Kaitseliini nime all tuntud Bernard Kittridge tol hommikul, kui kadus elekter.

      Ta pani imeks, miks sellega nii kaua läks. Linna elektrivõrku ei ole võimalik käigus hoida, kui pole inimesi, kes sellega töötaksid, ja nii palju kui Kittridge üheksateistkümnendalt korruselt nägi, ei olnud Denveri linna jäänud ainsatki inimhinge.

      See ei tähendanud, nagu oleks ta olnud üksinda.

      Tolle juunikuu esimese nädala hommiku esimesed tunnid, kui taevas oli ere ja pilvitu ning õhutemperatuur jäi kahekümne viie kraadi kanti, oli ta veetnud päevitades selle katusekorteri rõdul, milles ta oli elanud kriisi teisest nädalast saadik – kusjuures oli võimalik, et verdimevad koletised olid koiduhämaruses lähemale liikunud. See hiiglaslik paik meenutas lendavat paleed. Ainuüksi köök oli sama suur kui kogu Kittridge’i korter. Omaniku maitse kaldus range lihtsuse poole: saledad nahkpolstriga istmed, mis olid silmale paremad kui istumiseks, läikivad sillerdavast traventiinkivist põrandad, väikesed karvavaibad ja otsekui õhus hõljuvad klaaslauad. Siia oli olnud üllatavalt lihtne sisse murda. Kui Kittridge oli otsusele jõudnud, oli pool linna juba surnud, põgenenud või teadmata kadunuks jäänud. Politseinikud olid ammuaega läinud. Ta mõtles võimalusele barrikadeeruda mõnesse Cherry Creeki äärsesse suurde majja, kuid võttes arvesse seda, mida ta oli näinud, tahtis ta kõrgemal asuvat kohta.

      Ta tundis põgusalt katusekorteri omanikku, see mees oli kaupluse püsiklient. Tema nimi oli Warren Filo. Oli olnud õnn, et kogu selle jama vallapääsemisele eelnenud päeval käis Warren poes Alaska jahiretke jaoks varustust ostmas. Ta oli noor poiss, isegi liiga noor kogu selle raha tarbeks, mis talle kuulus – tegemist oli tõenäoliselt Wall Streetil või mõne kõrgtehnoloogiafirma aktsiate esmapakkumisel saadud rahaga. Maailm sumises tol päeval ümberringi lustakalt nagu ikka ja Kittridge aitas Warrenil oste autosse kanda. See oli muidugi Ferrari. Auto kõrval seistes mõtles Kittridge, miks ta ei võiks kätte võtta ja tellida endale erinumbrimärgi TÕUSIKULURU. Säärane küsimus oli ilmselt selgesti ta näole kirjutatud, sest Warren lõi piinlikkustundest punetama niipea, kui mõte oli Kittridge’i peast läbi vilksatanud. Ta ei kandnud oma tavalist ülikonda, vaid üksnes teksaseid ja T-särki, mille rinnale oli kirjutatud trükitähtedega SLOANI JUHTIMISKOOL. Ta oli silmanähtavalt tahtnud, et Kittridge näeks ta autot, aga kui see nüüd tehtud sai, taipas ta, kui tobe on edvistada säärase sõiduriistaga kaupluse Vabaõhumaailm müüja ees, kes teenib tõenäoliselt alla kuuekümne tuhande aastas. (Tegelikult nelikümmend kuus tuhat.) Kittridge naeris seepeale endamisi – on terve raamatutäis asju, mida see jõnglane ei tea – ja laskis hetkel venida, et iva pärale jõuaks. Ma tean, ma tean, tunnistas Warren üles. See on liiast. Ma ütlesin endale, et ma ei saa iial selliseks nagu need Ferrariga sõitvad persevestid. Aga jumala eest – sa peaksid kogema selle juhitavust.

      Warreni aadressi sai Kittridge tema arvelt. Sissekolimise ajal – Warren pesitses sellal eeldatavasti juba mõnusasti ning täie elu ja tervise juures Alaskas – oli lihtne otsida üles majahalduri võti, torgata see liftipilusse ja sõita kaheksateist korrust kõrgemale katusekorterisse. Ta laadis oma varustuse välja. Ratastel kohver, kolm relvalaegast, dünamotoitel raadio, ööbinokkel, signaaltõrvikud, esmaabikomplekt, valgendipudelid, kaarkeevitusseade liftiuste sulgemiseks, truu sülearvuti koos teisaldatava satelliiditaldrikuga, kastitäis raamatuid ning piisavalt palju toitu ja vett, et kuu aega vastu pidada. Vaade piki hoone läänekülge kulgevalt rõdult kujutas endast 25. osariikidevahelise maanteeni ja High Mile’i väljale ulatuvat 180-kraadist panoraami. Ta paigaldas rõdu mõlemasse nurka liikumisanduriga kaamerad – üks kattis tänavat, teine vaatas teisel pool avenüüd seisva hoone poole. Ta arvas, et saab küll niiviisi tubli portsu metraaži, kuid peavõiduks pidid ikkagi olema tegelikud surmamised. Selleks tööks välja valitud relv oli käsilukuga Remington 700P, kaliiber 338, mida iseloomustavad hea tasakaalustatus ja peatav toime, mis kustutab sihtmärgi kolmesaja jardi kaugusel. Püssi külge kinnitas ta digitaalse infrapunasihiku. Binokli abil määrab ta kindlaks sihtmärgi täpse asukoha. Ülejäänu teeb ära rõduservale kinnitatud jalgadele toetuv vintpüss.

      Esimesel tuuletul ja loojuvast kuuveerandikust valgustatud ööl laskis Kittridge neid maha seitse, kusjuures viis avenüül, ühe vastasmaja katusel ja veel ühe pangahoone esimesel korrusel. See viimane tegigi ta kuulsaks. Too elukas või vampiir või kes ta ka oli – ametlik termin oli „nakatatud isik” – vaatas otse läätsedesse, kui Kittridge tal kuuli läbi magusa koha kihutas. YouTube’i üles laaditud kujutis tegi maakerale mõne tunniga tiiru peale. Hommikuks olid selle üles noppinud kõik suuremad uudistevõrgud. Kõik tahtsid teada, kes see mees on. Kes on see kartmatu-hullumeelne-enesetapjast mees, kes on varjunud Denveri kõrghoonesse viimasele kaitseliinile?

      Ja СКАЧАТЬ