Kaksteist I. Justin Cronin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli kakskümmend seitse aastat vana, viis jalga ja seitse tolli pikk, toekate õlgade ja puusadega ning peanaha lähedalt pügatud punaste juustega. Tema kunagi sinised olnud silmad hõõgusid nüüd oranžilt nagu kaks söetükki. Ta rändas ringi lihtsalt ja ilma millegi ülearuseta. Vulkaniseeritud kummist taldadega presentsandaalidesse kängitsetud jalad, põlvede ja istmiku kohalt viledaks kulunud teksariidest püksid ning kiireid liigutusi võimaldav lühikeseks lõigatud varrukatega puuvillane pluus. Risti üle ülakeha kandis ta kaht nahast relvavööd, mille tuppedes oli varjul tema kaubamärk kuue terasnoa näol. Seljal rippus tüseda kanepinööri otsas amb. Puusakabuuris oli viimase hädaabinõuna käiku laskmiseks mõeldud üheksa padrunit mahutava salvega püstol Browning 45.

      „Kaheksa ja üks,” kõlas see ütlus. Kaheksa viiruskitele, üks iseendale. Kaheksa ja üks ja tehtud.

      Selle linna nimi oli Carlsbad. Aastad olid oma töö teinud ja temast otsekui hiidluuaga üle käinud. Mõned rajatised – majade tühjad kestad ja roostetanud laohooned – olid aja kulgemise liikumatute ja varemeis asitõenditena siiski alles. Selle päeva oli ta saatnud mööda puhates tankla varjus, mille metallist varikatus kuidagiviisi ikka veel paigal püsis, eha saabudes aga ärganud, et jahile minna. Ta võttis ammuga sihikule ühe jänese, surmas looma ainsa kõri läbinud noolega, nülgis talt naha ja küpsetas jänest prosoopisepuu okstest lõkkel, näppides praksuva tule kohal tema kintsudelt kiulist liha.

      Tal ei olnud kuhugi kiiret.

      Ta oli reegleid ja rituaale järgiv naine. Ta ei tapnud viiruskeid magamise pealt. Ta ei kasutanud püstolit, kui see polnud just paratamatu. Püstolid on selliseks tööks lärmakad, räpakad ja vääritud. Tema tappis nad kärmelt noaga või siis ammuga – puhtalt ja ilma kahetsustundeta ning alati armurikka õnnistusega oma südames. Ta ütles: „Minu vennad ja õed, ma saadan teid koju ja vabastan teid teie olemasolu vanglast.” Ning kui tapatöö oli tehtud ja ta oli oma surmatoovasse koju jõudnud relva välja tõmmanud, puudutas ta noapidemega esmalt omaenda laupa ja seejärel rinda – pead ja südant –, õnnistades niiviisi nende olevuste õigesse paika jõudmist lootuses, et kui too päev peaks kord saabuma, ei vea vaprus teda alt ja ka tema jõuab õigesse paika.

      Ta ootas, kuni öö langes maale, kustutas lõkketule leegid ja asus teele.

      Ta oli päevade viisi liikunud mööda lauskmaavõsa laia laama. Lõuna- ja läänekaares kerkisid kõrgemale varjurohked mäed, mis olid nagu orupõhjast ülespoole kehituvad õlad. Kui Alicia oleks oma elus merd näinud, siis oleks ta võinud mõelda: „See koht siin ongi ju meri.” On suure siseookeani põhi ning need koobastest rõugearmilised ja pikapeale liikumatuks tardunud mäed on hiidrahu ajast, kui maal ja merelainetes uitasid ringi kujuteldamatud koletised.

      Kus te täna õhtul olete? mõtles ta. Kus te ennast varjate, mu verevennad ja õed?

      Ta oli naine, kel oli kolm elu: kaks eelmist ja üks tulevane. Esimeses eelmises elus oli ta olnud kõigest pisike tüdruk. Maailm koosnes taaruvatest inimkujudest ja vilkuvatest tuledest, liikus temast läbi nagu tuuleõhk juustest ega öelnud talle midagi. Ta oli kaheksa aastat vana, kui kolonel viis ta Koloonia müüride taha ja jättiski sinna, ilma et tal oleks olnud midagi, isegi mitte nuga. Ta istus puu alla maha ja nuttis öö läbi ning kui hommikupäike ta üles leidis, siis oli ta teistsugune ja muutunud – seda tüdrukut, kes ta oli varem olnud, ei olnud enam. „Kas sa mõistad?” küsis kolonel tema ette põlvili laskudes, kui ta seal tolmus istus. Kolonel ei hakanud teda lohutavalt embama, vaid vaatas talle ausalt silma nagu sõdur. „Kas sa saad nüüd aru?” Ja ta sai. Sai aru. Tema elu, see ebaoluline vahejuhtum tema olemasolu näol, ei tähendanud midagi. Ta oli sellest loobunud. Ta oli tol päeval vande andnud.

      Aga see leidis aset palju aega tagasi. Ta oli olnud laps ja siis naine ja siis – kes? Kolmas Alicia, see Uus Asi, kes ei olnud ei viirusk ega inimene, vaid miskitpidi mõlemat. On ühendus, liitaine, osadest koosnev olend. Ta rändas viiruskite keskel nähtamatuna ringi, olles ja ühtaegu mitte olles osa nendest ehk olles otsekui nende viirastuste viirastus. Tema soontes oli viirus, kuid seda tasakaalustas teine viirus, mis oli võetud Amylt, Tüdrukult Eikusagilt. Viirus oli pärit ühest Colorado laboratooriumi kaheteistkümnest pudelikesest – ülejäänud pudelid hävitas Amy ise, heites need tulle. Amy veri päästis tema elu, aga mõnes mõttes ka ei päästnud. See tegi temast, leitnant Alicia Donadiost, lähetusüksuse täpsusküti, ja temasuguseid olendeid oli maailmas ainult üks.

      Kogu selle aja jooksul oli tulnud ette palju-palju kordi, kui ka Alicia ise poleks osanud täpselt öelda, kes ta ikkagi on.

      Ta jõudis ühe varjualuseni. See oli poolenisti liiva sisse mattunud ja längus katusega, täkkeid ja mõlke täis ehitis.

      Ta … tundis midagi.

      See oli kummaline ja midagi sellesarnast ei olnud varem veel juhtunud. Viiruselt ei olnud ta säärast väge saanud – see oli ainuüksi Amy oma. Alicia oli Amy yin’i yang, kes oli varustatud viiruskite kehalise jõu ja kiirusega, kuid lahutatud nähtamatust võrgust, mis neid mõtteid mõtetega ühendades kokku köitis.

      Ja kas ta ikkagi tundis? Tundis midagi? Tundis neid? Kõdi kuklas ja meele vaikset sahinat vaevukuuldavate sõnadena:

      Kes ma olen? Kes ma olen kes ma olen kes ma olen kes ma …?

      Neid oli kolm. Nad kõik olid kunagi olnud naised. Ja lisaks sellele tajus Alicia – kuidas see küll võimalik oli? – veel midagi, seda, et neis kõikides on olemas üks mälestuste tuumake. Akent sulgev käsi ja vihmasajuga kaasnev heli. Puuris laulev eredavärviline lind. Vaade ukselt pimedaks tehtud tuppa ning oma voodis magavad väike poiss ja tüdruk. Alicia võttis kõik need nägemused vastu nii, nagu oleksid nad tema enda omad, ning need piltidest ja helidest, lõhnadest ja tunnetest koosnevad purupuhta olemasolu killusegud olid otsekui kolm tillukest lõkketuld, mis tema sees lõõmavad. Ta jäi viivuks tummas aukartuses nende kadunud maailma mälestuste kütke. Enne olnud Aja maailma kütke.

      Aga oli veel midagi. Kõik need mälestused oli endasse mähkinud ääretu ja halastamatu pimeduse surilina. See pani Alicia lausa üdini värisema. Alicia oleks tahtnud teada, mis see võiks küll olla, kuid siis ta taipas: see oli tolle Martínezi-nimelise mälestus. Kaheteistkümne Kümnenda, Texase osariigist El Pasost pärit Julio Martínezi mälestus, ta oli mõistetud surma korrakaitsetöötaja tahtliku tapmise eest. Sellesama mehe oma, keda Alicia oligi otsima tulnud.

      Martínez vägistas oma mälestuses igavesti Louise’i nime kandvat naist – nimi oli kaarjalt kirjutatud naise pluusitaskule – ja kägistas teda samal ajal elektrijuhtmega.

      Varjualuse uks rippus nurkapidi roostetanud hingedel. Siin oli kitsas ja Alicia oleks eelistanud rohkem ruumi, iseäranis kolmega tegelemiseks. Ta hiilis ambu enda ees hoides edasi ja sisenes tasakesi varjualusesse.

      Kaks viiruskit rippusid pea allapoole sarikate küljes, kolmas kükitas nurgas ja järas imemishelisid kuuldavale tuues lihakamakat. Nad oli äsja täitnud kõhtu antiloobiga, kelle kuivanud jäänused lebasid üksikute karva-, luu-, ja nahalatakatena põrandal. Söömaajast uimased viiruskid ei pannud tema sisenemist tähele.

      „Tere õhtust, mu daamid.”

      Esimese võttis ta sarikatelt maha ammuga. Mütsatus ja järsult sumbunud vingatus ning laip potsatas põrandale. Kaks ülejäänut olid nüüd virgumas. Üks laskis sarikast lahti, surus põlved vastu rinda ning keeras ennast laskudes nii, et maandus küünistega varustatud jalgadele, nägu kõrvale pööratud. Alicia viskas ammu maha, tõmbas välja ühe noa ja saatis selle ainsa sujuva liigutusega pööreldes kolmandasse, kes oli tõusnud ja seisis näoga tema poole.

      Kaks käes, kolmas veel jäänud.

      See СКАЧАТЬ