Kaksteist I. Justin Cronin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ langes põrandale ja veeretas ennast eemale veel enne, kui olevus jõudis anda teise hoobi. Kui ta järgmist nuga käes hoides tõusis, oli viirusk läinud.

      Ah sa pask.

      Ta kahmas maast ammu, laadis selle uue noolega ja sööstis välja. Kus põrgus see elukas on? Kaks kiiret sammu ning Alicia viskus sara katusele, maandudes plekikolina saatel. Ta uuris kähku ümbritsevat maastikku. Mitte jälgegi.

      Ja siis oli viirusk tema selja taga. Alicia taipas, et see oli lõks. Viirusk oli ilmselt varjanud ennast katuse teisel poolel lebades. Kaks asja juhtus korraga: Alicia sooritas vaistlikult ammuga sihtides täispöörde ning katus andis puiduragina ja metallikärina saatel tema all järele.

      Ta kukkus näoli sarapõrandale ja viirusk prantsatas talle otsa. Amb oli kadunud. Alicia oleks noa välja tõmmanud, kuid tema mõlemad käed olid hõivatud viiruski endast käsivarre kaugusel hoidmisega, et säilitada patiseis. Olevus paiskas lõugu laksutades oma nägu vasakule, paremale ja siis jälle vasakule, püüdes tabada Alicia kurgukaart. Vastupandamatult tugev jõud kohtas oma teel liikumatut objekti – kui kaua see võis niiviisi jätkuda? Voodis lebavad lapsed, mõtles Alicia. See on seesama. Ta on läbi ukseava oma magavate laste poole vaatav naine. Mõtle lastele, käis läbi Alicia pea, ja siis ta ütles selle välja.

      „Mõtle lastele.”

      Viirusk tardus. Tema näole ilmus igatsev ilme. Nende pilgud kohtusid ja jäid üheks põgusaimaks hetkeks – mitte kauemaks kui pooleks sekundiks – hämaruses teineteise külge pidama. Mary, mõtles Alicia. Sinu nimi oli Mary. Tema käsi küünitas noa järele. Minu õde Mary, ma saadan su koju, mõtles Alicia. Ma vabastan su sinu olemasolu vanglast. Ja ta vajutas ülespoole suunatud torkega noatera kuni pidemeni sellesse pehmesse kohta.

      Alicia keeras laiba enda pealt maha. Teised lamasid seal, kuhu nad olid kukkunud. Ta tõi kahe esimese juurest ära noa ja noole, pühkis need puhtaks ja laskus siis viimase surnukeha juures põlvili. Harilikult ei tundnud Alicia pärast midagi peale ebamäärase tühjuse. Nüüd avastas ta üllatusega, et ta käed värisevad. Kuidas ta teadis? Seepärast et teadis. Teadis täiesti selgesti, et naise nimi on Mary.

      Ta sikutas noa välja ning puudutas sellega pead ja südant. Aitäh sulle, Mary, selle eest, et sa ei tapnud mind enne, kui ma oma tööga lõpule jõudsin. Ma loodan, et sa oled nüüd oma väiksekeste juures.

      Mary silmad olid pärani lahti ja põrnitsesid tühjusesse. Alicia sulges nad sõrmeotstega. Teda ei sobinud niisama siia jätta. Alicia vinnas surnukeha sülle ja kandis välja. Taevasse tõusnud kuusirp kallas maastiku oma kumaga üle ja muutis pimeduse läbipaistvaks. Kuid kuuvalgus ei olnud see, mida Mary vajas. Sajast aastast öötaevast piisab, mõtles Alicia, ja asetas naise katmata maalapile, kust päike ta hommikul leiab ja tema tuha tuulde heidab.

*

      Alicia oli hakanud ülespoole tõusma.

      Olid möödunud üks öö ja üks päev. Ta oli nüüd mägedes ja liikus ahtas mäekitsuses piki kuiva ojasängi kõrgemale. Viiruskite hõngus oli siin tugevam – ta oli millegi poole teel. Mary, mida sa püüad mulle öelda, mõtles ta.

      Kui ta mäeaheliku harjale jõudis, oli koit juba peaaegu saabunud ja silmapiir nihkus hüppeliselt kaugemale. All rullus tuulevihinat täis mustavas pimeduses lahti orupõhi ja tema ainsateks seltsilisteks olid taevatähed. Alicia teadis, et nende pealtnäha meelevaldsest asetusest on võimalik siiski eristada inimesi ja loomi meenutavaid tähtkujusid, kuid ta ei olnud õppinud seda tegema. Tema pilgule oli see juhuslik puistang, otsekui oleks tähti igal õhtul uutmoodi taevasse pillutatud.

      Siis ta aga nägi seda: kausikujulisest lohust algavat ammulisuist pimedusekuristikku. Selle sissepääs oli vähemalt sada jalga kõrge. Koopasuu juures kaardusid mäe kaljupalgest otsekui amfiteatrina välja tahutud pingid. Taeva taustal vilksatasid nahkhiired.

      See oli uks, mis viis põrgusse.

      Ah et sa oled seal all? mõtles Alicia ja muigas. Ma leidsin su üles, litapoeg.

      II

      PUUK

KEVADNULLAASTA

      Nüüd ongi just see öise lummu tund,

      mil haigutavad kalmistud ja põrgust

      maailma õhkub katku.

WILLIAM SHAKESPEARE,„Hamlet”1

      3

      Denveri Politseivalitsus

      Juhtumi 193874 toimik

      6. piirkond

      Lila Beatrice Kyle’i küsitlemise protokoll.

      Kelle lt: uurija Rita Chernow

      3. mai kell 4.17

      RC: Olgu protokollis talletatud, et isikule on täies ulatuses tutvustatud tema õigusi ja ta on loobunud võimalusest lasta advokaadil viibida küsitlemise juures. Küsitles Denveri Politseivalitsuse 6. piirkonna uurija Rita Chernow. Kell on neli seitseteist. Doktor Kyle, kas te ütleksite palun oma täieliku nime?

      LK: Lila Beatrice Kyle.

      RC: Ja kas vastab tõele, et te olete Denveri üldhaigla ortopeediakirurg?

      LK: Jah.

      RC: Ja kas te teate, miks te siin olete?

      LK: Haiglas juhtus midagi. Te tahtsite mulle küsimusi esitada. Mis ruum see on? Ma ei tunne seda.

      RC: Doktor Kyle, me viibime politseijaoskonnas.

      LK: Kas mul on pahandusi?

      RC: Kas te ei mäleta, et me kõnelesime sellest? Me püüame lihtsalt kindlaks teha, mis täna õhtul EMOs juhtus. Ma tean, et te olete endast väljas. Mul on teile kõigest mõned küsimused.

      LK: Ma olen verine. Miks ma verine olen?

      RC: Doktor Kyle, kas te mäletate, mis EMOs juhtus?

      LK: Ma olen nii väsinud. Miks ma nii väsinud olen?

      RC: Kas me toome teile midagi? Võib-olla kohvi?

      LK: Ma ei tohi kohvi juua. Ma olen rase.

      RC: Siis vett? Kas te vett tahaksite?

      LK: Olgu pealegi.

      (Vaheaeg)

      RC: Nii et alustame siis algusest. Te töötasite täna õhtul erakorralise meditsiini osakonnas, on ju nii?

      LK: Ei töötanud, ma olin ülakorrusel.

      RC: Aga te tulite alla EMOsse?

      LK: Jah.

      RC: Mis kell?

      LK: Ma ei ole kindel. Kella ühe paiku öösel. Mind kutsuti piipariga.

      RC: Miks teid piipariga kutsuti?

      LK: Ma olin valveortopeed. Neil oli üks randmemurruga patsient.

      RC: СКАЧАТЬ