Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas. Aet Annist

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ universalistlikku evolutsionismi, mis oli siiani olnud antropoloogilise teooria keskmes.

      Olgugi tihedalt seotud kolonialismipraktika ja – mentaliteediga, on arenguküsimuste uurimine antropoloogias märksa hilisem nähtus, mis kujunes alles postkolonialismi tingimustes. Esimesed, ehkki esialgu veel üsna vähesed näited arenguantropoloogilisest uurimusest pärinevad 1960ndatest. Ühest küljest pidasid antropoloogid arenguteemalisi sekkumisi „oma” külades harva uurimisväärseks nähtuseks ja jätsid need kõrvale, et tõsta paremini esile kohaliku kultuuri iseärasusi. See oli miski, mida antropoloogialt on tugitoolist tõusmisest peale – Torrese ekspeditsiooni ja Malinowski mõjutusel – oodatud. Et teha seda efektiivsemalt, tuli lääne mõju analüütiliselt isoleerida. Säärast koloniaalkonteksti kirjeldamise vältimist võime näha eriti selgelt antropoloogia klassikute tekstides (nt Malinowski, Evans Pritchard jt); muutuma hakkas niisugune suhtumine Manchesteri koolkonna ja Max Gluckmani töödega 1950–60ndatel, mil hakatakse pöörama detailset tähelepanu uuritavate subjektide elukonteksti komplekssusele. Talal Asad (2002: 136–137) on juhtinud tähelepanu nendes töödes peituvale muutusele progressiivsetes vastandustes: primitiivselt ja tsiviliseeritult hõimuühiskondlikuks ja tööstuslikuks. Varasema vastanduse silmatorkav hinnangulisus on siin pealtnäha vähenenud, ometi on ka sellistes jaotustes selgelt näha moderniseerumise paratamatust ja universaalsust ja võimetust analüüsida muutuse sügavust koloniseeritud ühiskondades (Asad 2002: 138).

      Teisalt töötas rida varaseid antropolooge arenguorganisatsioonide heaks, nende kirjutatu pole aga saanud antropoloogilise teooria ajaloo osaks, vaid on jäänud nende organisatsioonide dokumentatsiooni hulka varjule. Antropoloogiliste vahenditega on püütud hinnata lääne valitsuste katseid tõsta elatustaset, hävitada kommunismi ja edendada vastastikku kasulikku majanduskasvu ja kaubandust välisabiprogrammidega. Sel otstarbel palgati juba 1950ndatel antropolooge appi Kolmandas Maailmas lääne institutsioonide levitatavaid tehnoloogiaid juurutama. Palju antropolooge osales tollastes arengupingutustes, kirjutades juhtnööre kogukonnaarenguprogrammidele.

      Mõne autori arvates jaotus antropoloogia juba varakult prestiižseks akadeemiliseks ja madala staatusega praktiliseks rakendusantropoloogiaks, mida omakorda läbis soolise ja akadeemilise ebavõrdsuse dimensioon, kus naiste ja noorte kolleegide kanda jäi uurimuste rakenduslik pool, samal ajal kui auväärsed (meessoost) tipud riisusid teoreetilise koore (Baba 2005). Juba 1950ndatel on näha, et akadeemiline antropoloogia oli nn rakendusantropoloogide5 vastu varjamatult põlglik. Teise ilmasõja järgne Briti akadeemiline antropoloogia ei lubanud rakendusantropolooge koguni sellisesse olulisse organisatsiooni nagu Sotsiaalantropoloogide Liit. See tõke tähendas arenguorganisatsioonides töötavatele antropoloogidele akadeemilise karjääri takerdumist (Wright 2006).

      1960ndatel jäi antropolooge arenguprojektides tunduvalt vähemaks, näiteks Ühendriikides lahkusid peaaegu kõik antropoloogid sellisest organisatsioonist nagu Rahvusvaheline Arenguagentuur (USAID), mis oli üks suuremaid arenguprojektide administreerijaid. Selleks oli muidugi rida põhjuseid: ideoloogilistest vastuoludest tähtsam oli arvatavasti see, et majandusteadlaste uued majandusarenguteooriad rõhutasid pigem investeeringuid linnastunud tööstussektoris ja mehhaniseeritud põllumajanduses kui maaelu arengut. Sellistes projektides ei tundunud antropoloogidest erilist kasu olevat ja Eisenhoweri valitsus kaotas nende kohad. Aga küllap kaotasid antropoloogid ka ise illusioonid Ameerika välispoliitika suhtes. Eriala esindajate osalus näiteks Tšiili, Tai ja Vietnami revolutsioonivastases tegevuses tähendas sisuliselt osalust uuritavate ohustamises või otseselt hukkumises. Samuti hakkasid marksistlikud antropoloogid ja sõltuvusteoreetikud tollal osutama, et lääne abiprogrammid ja kapitalism võivad olla pigem nende maade hädade põhjus, mitte väljapääs.

      Sõltuvusteooria

      Sellistest seisukohtadest saigi 1970ndatel moderniseerumisideoloogia võimsaim alternatiiv. Selle olemuselt substantivistliku teooria keskmes on majanduslik, sotsiaalne ja poliitiline muutus ja see püüab seletada jätkuvat vaesust, sotsiaalset deprivatsiooni ja poliitilist ebastabiilsust paljudes vaestes riikides rikaste ja võimsate riikide domineerimisega. Esmalt arendati neid teooriaid Ladina-Ameerikas 1950ndail vastusena valitsevale unilineaarse arengu ideoloogiale. Ladina-Ameerika riigid olid nautinud iseseisvust juba poolteist sajandit, jõudmata siiski lääneliku arenguni. Püüdes mõista, mis takistab seda piirkonda arenemast, väitsid ÜRO Ladina-Ameerika majanduskomisjoni liikmed, et üks põhjus on ebavõrdne vahetus arenenud ja arengumaade vahel (nt Cardoso ja Faletto 1979). Selline analüüs osutas globaalse majanduse industrialiseerunud keskuse ja alaarenenud perifeeria ebavõrdsele võimujaotusele ning sobitus pead tõstvate marksistlike ja maailmasüsteemi analüüsivate teooriatega (nt Wallerstein 1976).

      Tuntuimaks sõltuvusteoreetikuks kujunes – peamiselt seetõttu, et erinevalt varasematest sõltuvusteoreetikutest kirjutas ta inglise keeles – Andre Gunder Frank, kes väidab 1967. aastal avaldatud teoses „Capitalism and Underdevelopment in Latin America”, et endised kolooniad on alaarenenud, sest lääs on nende inim- ja materiaalsed ressursid kolonialismi abiga omastanud. Ta vaidlustab arvamuse, et kapitalism võiks perifeeriale hüvesid tuua. Vastupidi, kapitalism on maailmasüsteem, mis perifeerseid riike süsteemselt ekspluateerib. Just Euroopa ja USA koloniaalne ja kaubandusvõim lõid probleemid, millega „alaarenenud” maailm tänini maadleb, 20. sajandil maitsevadki need riigid „alaarendamise” kibedaid vilju (Frank 1969: 98), samal ajal kui lääne arenguedu on struktuuriliselt seotud ülejäänud maailma alaarenguga. Vaeste riikide majandust kujundas rikaste vajadus põllumajandustoodangu ja mineraalide järele ning teisalt ka rikaste riikide vajadus turustada oma tööstustoodangut. Kolooniad ja endised kolooniad pidid majanduslikult domineerivate riikidega kauplema ja sõlmima muid seoseid, et võimaldada oma majandustel areneda. Majanduslik ülejääk voolas kolooniatest välja kasumi repatrieerumise abiga ja ebavõrdsete vahendustingimuste tõttu, mis muutis sealsed ekspordihinnad tööstusliku impordiga võrreldes märksa madalamaks. Nii panustasid vaesed riigid Euroopa ja USA majanduskasvu ja industrialiseerimisse, samal ajal kui nende enda majanduslikud ja sotsiaal-poliitilised struktuurid kujunesid viisil, mis muutis industrialiseerimise raskeks või isegi võimatuks. Vaesed riigid ei saa korrata rikaste maade rikastumiskogemusi, kuna nende alustamismoment erineb. Franki sõnastuses on need maad mitte arenemata, vaid läänest lähtuvate protsesside tõttu alaarendatud.

      Frank pöörab moderniseerumisteooria pea peale: tema järgi on needsamad sidemed läänega, millest moderniseerumisteoreetikute arvates saab alguse areng, põhjus, miks endised koloniaalriigid normaalselt areneda ei saa. Ta seab kahtluse alla ka veendumuse, et areng on lineaarne protsess, mis seisneb pidevas olude paranemises, osutades, et Ladina-Ameerikas oli arenguprotsess allakäiguspiraal ja et nüüdsed välisinvesteeringud on olemuselt koloniaalsuhete imperialistlikud ja neoimperialistlikud edasiarendused (Frank 1969: ptk V). Esitades kõiki ühiskondi samal lineaarsel arenguteel, jätavad moderniseerumisteoreetikud tähelepanuta ajaloolised ja poliitilised faktorid, mis aga muudavad mängumaa võrdsusest väga kaugeks. Arenguideoloogia on 20. sajandil toiminud kui mehhanism põhjapoolkera koloniaalseks ja uuskoloniaalseks domineerimiseks lõuna üle. Areng on kapitalistliku arengu protsess, kapitalistliku tootmisviisi globaalne laienemine muude arvel. Niisuguse definitsiooni puhul võib areng tähendada ka seda, et elu muutub märksa halvemaks, mitte paremaks. Lõuna ühiskonnad pole mitte arenematud, vaid neid on imperiaalse ja postimperiaalse ekspluateerimise käigus aktiivselt alaarendatud. Niisiis on areng olemuselt poliitiline protsess ja alaareng viitab globaalselt ebavõrdsetele võimusuhetele.

      1960ndate lõpul, väidab Frank, on see seos endiselt olemas. Kuid nüüd peidab ta end rohkem majanduslikus kui militaarses invasioonis. Nii näiteks panevad kohvi hinna maailmaturul paika rikkad riigid Londonis, New Yorgis ja Tokyos ning vaesed riigid on sunnitud oma tooteid müüma just selle hinna eest. Vaeste maade vaeseimad – elatuspõllumehed, maata talupojad, informaalsest majandusest oma veeringud kokku kraapivad inimesed linnades – jäävad majandusekspansioonis hammasrataste vahele. Kolonialism on kujundanud sõltuvusliku maailmasüsteemi, kus eksisteerivad perifeersed ja keskusriigid. Siit ilmneb ka sõltuvusteooria seos maailmasüsteemi teooriatega, millest kuulsaim СКАЧАТЬ