Rolling Stones. Philip Norman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ette. Ilma et ta oleks osanud mängida ühtki nooti, sai Andrew’st tegelikult bändi liige.

      Kui Giorgio Gomelsky jõudis mai algul Šveitsist tagasi, avastas ta, et Rolling Stones oli sõlminud Andrew Loog Oldhami ja Eric Eastoniga lepingu. Giorgiole rääkis seda Brian Jones, kes kinnitas miskipärast, et Oldham on ta vana kooliaegne sõber. Tegelikult oli Brian sõlminud lepingu kogu Rolling Stonesi nimel ja leppinud Eastoniga veel eraldi kokku, et ta saab nädalas viis naela rohkem kui teised.

      1962. aastal oli Briti popmuusika suurim ebaõnnerüütel Decca plaadikompanii Dick Rowe – mees, kes ütles Beatlesile ära. Seejuures ei olnud vähimatki vajadust meenutada – nagu Rowe ise seda pidevalt tegi –, et omal ajal oli tema otsus paistnud kõigiti loogiline. Liverpoolis ja Londonis korraldatud kahel proovikuulamisel olid need lapsemeelsed veiderdajad esitanud näiteks selliseid laule nagu „Besame Mucho” ja „Your Feet Too Big”, mis mõjusid valitsevat teismeliste maitset arvestades totruseni kohatuina, ning kokkuvõttes ei olnud nende esinemine mitte millegi poolest meeldejääv. Niisiis loobus Dick Rowe 1962. aasta jaanuaris Beatlesist ja sõlmis nende asemel lepingu bändiga, millel oli märksa külgetõmbavam ja kaubanduslikum nimi: Brian Poole and the Tremeloes.

      Kümme kuud hiljem vajutas see saatuselöök oma pitseri Dick Rowe igale tööpäevale. Biitlitest oli saanud teismeliste meelelahutusmaailma suurim nähtus pärast Elvis Presleyt. Dick Rowe oli lasknud neil peost pudeneda, ja otse Decca igipõlise võistleja EMI näljaste lõugade vahele.

      Need kaks kompaniid olid valitsenud Briti levimuusikat kakskümmend aastat, andes loendamatute tütarfirmade kaudu välja 95 protsenti kõikidest plaatidest, aga ka tootes raadioid ja plaadimängijaid – ning isegi grammofoninõelu –, et oma toodangut paremini müüa. Neist kahest oli just Decca kogu südamega pühendunud meelelahutusele. Decca plaadikompanii sinine ja Wimbledonis asuva tehase valge olid olnud grammofoni massilise leviku ajastu tunnusvärvid. Sel ajal kui Decca võttis esimesena Suurbritannias kasutusele kauamängiva plaadi, oli EMI ikka veel esmajoones elektriseadmete valmistaja, kes tootis televiisoreid ja raadioaparaate ning toonasele sõjaministeeriumile ka relvasüsteeme.

      Decca looja ning suuromanik oli Sir Edward Lewis, vibalik valgepäine mees, keda oli isegi ta parimail päevil nähtud väga harva naeratamas. Sir Edwardile oli plaadimuusika pelk tarbekaup, mis ei erine suuremat seebist või haaknõelast, ja see oli tõesti hääles üksnes siis, kui tegi tublit tulemust börsil, Sir Edward Lewise armastatuimas kohas. „Tean ainult üht inimest, kes on suutnud ta kunagi naerma panna,” on Dick Rowe hiljem meenutanud. „See oli Tommy Cooper. Kui Sir Edward juhtus mõnikord kontorist varem lahkuma, siis võis kindel olla, et õhtul on televisioonis Tommy Cooperi saade.”

      Decca valitsusaeg plaadikompaniina sai läbi 1954. aastal, kui EMI etteotsa asus endine edukas jahutootja Sir Joseph Lockwood. Lockwood peatas otsekohe EMI allakäigu, lõpetas raadiotootmise ja investeeris uude plaaditehasesse just täpselt õigel ajal enne esimest popmuusikabuumi. Sir Edward võttis Lockwoodi edu isikliku solvanguna ja rääkis temast üksnes kõige halvustavamal moel. Pisut lohutust leidis ta tõigas, et erinevalt temast endast ei kuulunud Lockwood ettevõtte suuromanike sekka, vaid oli „kõigest töövõtja”.

      Ja nüüd oli Lockwood saanud Dick Rowe tõttu loto peavõidu. Paistis, et EMI ei ole kahmanud oma kõhu alla mitte ainult biitleid, vaid kõik ülejäänudki Põhja-Inglismaalt pärit pundid ja nende rahakõlalise muusika. Pärast Decca värbamisjuhi uskumatut äpardust ei tahtnud keegi selle firmaga tegemist teha. „Asjad olid nii halvad,” räägib üks endine Decca töötaja, „et kui meie Alberti kaldapealsel asuvast kontorist jalutas mööda mõni noor kitarriga poiss, siis tormas kogu värbamisrahvas välja, et temaga leping sõlmida.”

      Rowe ainus lohutus oli see, et mitte ükski bänd, olgu ta nii populaarne kui tahes, ei suuda köita Briti teismelisi üle poole aasta. Ta võis olla kaotanud küll Beatlesi, aga tal oli tiivustav võimalus leida järgmine Beatles. Just selle eesmärgi nimel nüüd kogu Rowe värbamisosakond nii meeletult rabeleski. Nagu kõik teised plaadifirmad oli ka Decca saatnud oma talendikütid Liverpooli kammima Merseyside’i klubisid ja tantsusaale. Värbamisrahva ülekuumenenud aru suunas tugevasti ka tõsiasi, et biitlite kodulinn on meresadam. Sestap laiendati uue Beatlesi otsingut teistelegi meresadamatele: Cardiffisse, Bristolisse ja Southamptonisse.

      Dick Rowe ise tundis ikka veel kahjatsevat tõmmet sädeleva Liverpooli poole. Ta lootis leida sealt uue Beatlesi jälle 1963. aasta maikuu esimesel nädalal, kui osales linna kontserdisaalis peetud lauluvõistluse žüriis. Et asi oleks veelgi piinlikum, istus tema kõrval üks biitlitest, George Harrison. Rowe mainis Harrisonile vapra muretusega, et ta kirub ennast siiamaani. Ehkki John Lennon olevat kunagi lausunud, et loodetavasti neab see Decca mees ennast surnuks, ei paistnud George kauna kandvat. „Tegelikult,” kõneleb Dick Rowe, „rääkis ta mulle, et mul oli olnud õigus neile ära ütelda, sest nende proovimängimine oli olnud täiesti kohutav.”

      Kui lauluvõistlus oli jõudnud poole peale, ei olnud uut Beatlesit ikka veel näha. George Harrison mainis Dick Rowe’le, et ta võiks kaaluda lepingut ühe Londoni pundiga, kelle nimi on Rolling Stones ja kes mängib igal pühapäeval Richmondi jaamahotellis … Kui George pööras end vestluspartneri poole, avastas ta, et räägib iseendaga. Rowe tool oli tühi.

      Rowe meenutas, et kui ta sõitis pärast tulistvalu Liverpoolist lahkumist Richmondi poole, oli päike, punane ja soe justkui mõni lunastuse ettekuulutaja, silmapiirile laskumas. „Päike oli nii ere, et kui ma astusin klubisse, ei näinud ma peagu mitte kui midagi. Ainult hulk poisse, ühtki tüdrukut ma ei silmanud. Hulk poisse, kes tõusid ja langesid päkkadel.” Kuna teda ei tuntud ära – õieti teda Crawdaddy pühapäevaõhtuses rüsimas ei märgatudki –, seisis ja vaatas Dick Rowe nüüd neid viit kuju, kes pidid ta maine päästma. Ise küll väga elevil, sundis ta end järgima väljakujunenud värbamistavasid. „Ma ei rääkinud mitte kunagi otse bändiga, kes mulle huvi pakkus. Rääkisin alati nende agendi või mänedžeriga. Ma ei suutnud leida klubis kedagi, kes võiks olla Rolling Stonesi mänedžer. Järgmisel hommikul olin juba kell kaheksa oma kontoris ja helistasin kõikidele suurematele agentuuridele. Mitte ükski, kellega ma rääkisin, ei paistnud olevat kuulnudki midagi Rolling Stonesist. Viimaks ütles keegi: „Äkki Eric Easton teab midagi.” Loomulikult tundsin ma Ericut. Ja kui ma siis olin temaga rääkinud, saime mõne päeva jooksul kokkuleppele.”

      Ent enne kui Rolling Stones sai Deccaga lepingu sõlmida, tuli üle saada ühest väiksest tõkkest. Lint, mille nad olid salvestanud IBC stuudios Glyn Johnsi juhtimisel, oli ikka veel IBC käes ning seda võis tõlgendada kui varasemat lepingulubadust. Eric Easton soovitas rollingutel endil pöörduda IBC-sse ja rääkida, et nad on laiali läinud ning tahaksid lindi suveniiriks tagasi osta. IBC, kes ei osanud midagi kahtlustada, oli nõus andma selle ära stuudios tehtud kulude ehk 109 naela eest.

      Ei kulunud nädalatki, kui Easton ja Dick Rowe olid juba lõpusirgel kontrahtiga, mis pidi Decca värbamisjuhi arvates tähendama lihtsat ja kindlat kaheaastast lepingut. Rowe uskus, et see annab tunnistust Decca suuremeelsusest. Kui Brian Epstein sõlmis EMI nimel biitlitega lepingu, oli ta sundinud nad pärast korduvat äraütlemist leppima armetu ühepennise tasuga plaadi pealt. Seetõttu pidas Rowe peagu auasjaks pakkuda Rolling Stonesile – nii tundmatu ja ennustamatu tulevikuga kui see bänd oligi – tavapärast plaaditulude taksi: viis protsenti iga müüdud plaadi pealt.

      Seni oli Dick Rowe rääkinud läbi meeldiva ja kuuleka eakaaslase Eric Eastoniga. Selle väljakujunenud ja turvalise asjaajamise viisi, kus tehinguid tehti üle kogenematute poisikeste peade, ajas nüüd sassi Eastoni üheksateistaastane partner. Enne kui Andrew Loog Oldham jõudis Decca kontorisse sisse astuda, oli ta kujutlenud ennast jälle uude rolli. „Otsustasin, et olen väike vastik tõusiklik rahajõmmist sitapea.” Ta ilmuski, ilma et teda oleks kutsutud, Decca tegevjuhi Bill Townsley juurde kokku lepitud kohtumisele ning sissejuhatuseks asetas jalad jultunult tolle lauale.

      Dick Rowe jõllitas pulkas silmi seda СКАЧАТЬ