Harry Augusti esimesed viisteist elu. Claire North

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lõpuks, „te teate tulevikku.”

      Ma asetasin lusika hoolikalt kausi kõrvale, pühkisin suu puhtaks, panin käed risti ja naaldusin tooli seljatoele.

      Phearson ei vaadanud minu poole, tema pilk oli ajalehele naelutatud.

      „Ei,” vastasin ma. „See oli psühhootiline episood.”

      „Mingi hoog.”

      „Ma olin haige. Ma vajan abi.”

      „Jaa-jah,” venitas Phearson ja tõmbas ajalehe reipa randmenõksuga sirgu. „See on mö-ga.” See sõna meeldis talle nii väga, et see tõi tema suunurkadesse naeratuseväreluse, paistis peaaegu, et ta kaalub, kas öelda seda veel kord, lihtsalt mõnu pärast.

      „Kes te olete?” küsisin ma uuesti.

      „Franklin Phearson. Ma ju ütlesin.”

      „Keda te esindate?”

      „Miks ma ei võiks esindada iseennast?”

      „Aga ei esinda ju.”

      „Ma esindan tervet hulka asjasthuvitatud agentuure, organisatsioone, riike, osapooli – kuidas tahes te soovite neid nimetada. Põhimõtteliselt võib öelda, et häid. Te ju tahate heade poolt aidata?”

      „Ja kuidas ma aitaksin, kui see oleks võimalik?”

      „Nagu ma ütlesin, doktor August – te teate tulevikku.”

      Meie vahele hõljus vaikus nagu ämblikuvõrk hämaras majas. Phearson ei teeselnud enam, et loeb ajalehte, ja mina uurisin häbenematult tema nägu. Viimaks laususin ma: „Ma pean arusaadavalt esitama mõned küsimused. Ma kahtlustan, et tean vastuseid, aga kuna me oleme teineteisega nii avameelsed…”

      „Loomulikult. Meie suhe peaks olema aus.”

      „Kui ma prooviksin lahkuda, kas mul lastaks seda teha?”

      Phearson muigas laialt. „Ah, see on huvitav küsimus! Lubage vastata omapoolse küsimusega: kui te lahkuksite, kuhu pagana kohta teil enda meelest minna oleks?”

      Ma tõmbasin keelega üle suu sisemuse, tundsin paranevaid arme ja värskeid rebendeid põskede ja huulte pehmes nahas. Seejärel: „Kui ma tõesti teaksin tulevikku – aga ei tea –, mis see teile annaks?”

      „See sõltub natuke sellest, mida te täpselt teate. Kui te ütlete mulle, et Lääs tuleb sellest konfliktist võidukalt välja, et head võidavad ja pahad langevad õiglaste mõõga all, siis… pagan võtku, ma olen esimene mees, kes teeb teile teie enda valitud restoranis pudeli šampust ja uhke pidusöögi välja. Kui te aga peaksite juhtumisi teadma tapatööde, sõdade ja lahingute kuupäevi, peaksite teadma tapetud inimestest ja toimepandud kuritegudest, siis, kallis härra – ma ei saa teile valetada –, tuleb meil võib-olla pisut pikemalt juttu ajada.”

      „Paistab, et teie olete väga valmis uskuma, et ma tean midagi tulevikust, samas kui kõik teised – minu naine kaasa arvatud – usuvad, et see on meelepete.”

      Phearson ohkas, voltis oma ajalehe täiesti kokku ja pani ära, justkui ei huvitaks teesklemisvõimalus teda enam vähimalgi määral. „Doktor August,” lausus ta, kummardus mulle üle laua lähemale ja toetas lõua kätele, „lubage ma küsin teilt midagi meie vaba ja avameelse jutuajamise vaimus. Kas te olete mõnel oma reisidest – oma paljudest-paljudest reisidest – kuulnud midagi Chronose klubist?”

      „Ei,” vastasin ma ausalt. „Ei ole. Mis see on?”

      „Müüt. Üks nendest tobedatest märkustest, milliseid akadeemikud panevad eriti igavate lõikude alla, et neid elavdada, selline „mõned ütlevad nii ja eks see ole pentsik” muinaslugu, mis topitakse väikeses kirjas mõne köite tahaotsa.”

      „Ja mida see väike kiri siis ütleb?”

      „See ütleb…” vastas Phearson ja ohkas vaikselt, väsinud alistumusega, nagu peaks seda lugu kogu aeg jutustama. „See ütleb, et meie hulgas elavad inimesed, kes ei sure. See ütleb, et nad sünnivad ja elavad ja surevad ja siis elavad jälle, sedasama elu, tuhat korda. Ja need inimesed, kes on tänu sellele lõputult vanad ja lõputult targad, saavad mõnikord kokku – keegi ei tea täpselt, kus – ja… Noh, see, mida nad teevad, sõltub sellest, kust seda väikest kirja loetakse. Mõned ütlevad, et need meenutavad vandeseltslaste kohtumisi, neil on valged rüüd seljas, teised pakuvad, et need on orgiad, kus pannakse alus nendesuguste järgmisele põlvkonnale. Mina ei usu kumbagi varianti, sest Ku Klux Klani tegevuse tõttu Lõunas on valged rüüd üsna moest läinud ja orgiaid kahtlustavad kõik esimesena.”

      „Ja selle nimi on Chronose klubi?”

      „Jah, härra doktor,” vastas Phearson rõõmsalt. „Nad on nagu illuminaadid, aga ilma nende glamuurita, või nagu vabamüürlased ilma temaatiliste mansetinööpideta – nad on lõputute ja ajatute inimeste kogukond, mis hoiab end ise käigus ja ulatub üle ajastute. Ma pidin seda teemat uurima, sest mõned ütlesid, et venelased uurivad neid, ja niipalju, kui mina aru saan, on see mõne väga igavleva mõistuse loodud fantaasia, kuid siis… siis tuleb keegi teiesugune, doktor August, ja pöörab kõik pea peale.”

      „Te usute, et minu pettekujutelmade taga on midagi, kuna need klapivad mingi külajutuga?”

      „Jumal hoidku, kaugel sellest! Ma usun, et teie pettekujutelmade taga on midagi, kuna need vastavad tõele. Ja just sellepärast” – ta naaldus jälle tooli seljatoele ja üle tema näo vilksas naeratus – „me siin olemegi.”

      Aeg ei anna tarkust, tarkus ei tähenda arukust. Mind on siiamaani võimalik rabada. Phearson rabas mind.

      „Kas ma tohiksin selle üle natuke järele mõelda?” küsisin ma.

      „Selge see. Hommik on õhtust targem. Andke mulle homme hommikul teada, mida te asjast arvate, doktor August. Kas te kroketit mängite?”

      „Ei.”

      „Kui te tahate proovida, siis siin on suurepärane plats.”

      11. PEATÜKK

      Võtame hetke aega ja mõtleme mälu peale.

      Kalatšakrad, uroborid4, need meie hulgast, kes teevad lõputult läbi ühtesid ja samu ajaloolisi sündmusi, kuigi meie elud nende sündmuste keskel võivad muutuda – lühidalt öeldes, Chronose klubi liikmed – unustavad. Mõned peavad sellist unustamist kingituseks, võimaluseks avastada uuesti asju, mida on juba kogetud, säilitada võime maailmast vaimustuda. Kõige vanemaid klubiliikmeid kummitab déjà vu, nad teavad, et on kõike seda juba näinud, kuid ei suuda meenutada, kus täpselt. Teiste jaoks on meiesuguste ebatäiuslik mälu tõestuseks, et me oleme kõigest hoolimata siiski inimesed. Meie keha vananeb ja tunneb valu nagu inimestel ja kui me sureme, võivad järgmised põlvkonnad tulla, leida koha, kuhu me oleme maetud, kaevata meie laguneva laiba üles ja öelda: jah, siin on Harry Augusti lahkunud ihu, kuigi seda, kuhu tema hing on põgenenud, ei oska keegi öelda. Selle ilmutusliku avastuse mõjud on liiga arvukad, et neid siin arutama hakata, kuid ikka ja alati jõuame tagasi mõistuse juurde – mõistus on see, mis rändab läbi aja tagasi, kui keha lagunema jääb. Me pole rohkemat ega vähemat kui mõistused ning inimmõistusele on omane ebatäiuslikkus ja unustamine. Seepärast ei mäleta keegi, kes Chronose klubi asutas, kuigi selles mängisid oma osa kõik meie seast: võib-olla esimesed uroborid, СКАЧАТЬ