Harry Augusti esimesed viisteist elu. Claire North

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ üritama oma sümptomeid jälgida, niisiis keerasin ma end ringi, et kella näha, ja jätsin meelde, mida see näitas. Kümne minuti pärast tundsin ma kerget peapööritust, kuid see läks mööda. Viieteistkümne minuti pärast märkasin ma, et minu jalad on maailma teises otsas. Keegi oli mu pooleks saaginud, kuid närvid olid ikkagi minu küljes, kuigi luud olid katki ja minu jalad kuulusid nüüd kellelegi teisele. Ma teadsin, et see pole võimalik, kuid alistumusega, mis ei julgenud minu olukorra lihtsale tõele vastu hakata, leppisin ma faktiga, et see täiesti selgelt ikkagi on nii.

      Tõmblus tuli, seisis minu kohale ja küsis:

      „Misa teed?”

      Ma arvasin, et ta ei taha vastust, niisiis ma ei vastanudki.

      Mööda minu põske voolas alla sülg. See oli päris mõnus tunne, külm sülg palava naha peal.

      „Misa teed misa teed misa teed?” kriiskas Tõmblus ja mina mõistatasin, kas Northumberlandis ollakse adrenergilistest agonistidest juba kuuldud või need rohud alles tulevad mingil ajal.

      Ta raputas mind ja läks minema, kuid ilmselt jäi temast midagi maha, sest ma värisesin edasi, pea vastu põrandat kolksumas, ja ma teadsin, et ma olen püksi teinud, aga sellest polnud samuti lugu, see oli huvitav ja teistmoodi kui sülg, see oli täpselt sama temperatuuriga kui mina ise, kuni kuivas ära ja hakkas kipitama, pealegi toimus see kõik kusagil kaugel, ja siis oli Inetu Bill seal ja tema nägu oli hävitatud. See oli löödud vastu lage minu kohal puruks nagu küps tomat, pealuu oli sisse löödud, nii et vere ja aju tilkuvate jäänuste vahel olid alles ainult nina, kaks silma ja vastikult irvitav suu, ja kui ta minu kohale kummardus, voolasid tema väikeaju tükid mööda tema põske alla, veeresid suunurka ja moodustasid hallikasroosast ollusest tilga, mis rippus tema alahuule küljes ja siis langes nagu lapse lusika küljest pudenev õunapüree otse minu näo peale, ja ma karjusin ja karjusin ja karjusin, kuni ta hakkas mind kägistama ja ma ei karjunud enam.

      Loomulikult olin ma selleks ajaks ajataju kaotanud ja nii jäi selle ettevõtmise diagnostiline väärtus üsnagi tagaplaanile.

      8. PEATÜKK

      Jenny käis mind vaatamas.

      Selleks ajaks, kui ta tuli, seoti mind voodi külge ja süstiti rahustit täis.

      Ma üritasin midagi öelda, rääkida talle, mida minuga tehakse, aga ei suutnud.

      Jenny nuttis.

      Ta pesi mu näo puhtaks, hoidis mu kätt ja nuttis.

      Laulatussõrmus oli tal endiselt sõrmes.

      Juba uksel rääkis ta doktor Abeliga, kes ütles, et minu seisundi halvenemine teeb talle muret ja ta kaalub uue rohu kasutuselevõttu.

      Ma hüüdsin Jennyt, kuid minu suust ei pääsenud ühtki heli.

      Jenny oli seljaga minu poole, kuni uks lukku pandi.

      Siis istus doktor Abel mulle liiga lähedal, sulepea ots alahuulele toetatud, ja ütles: „Räägi veel kord, Harry.”

      Tema hääl oli tungiv, selles oli midagi enamat kui elevus enda rakendatud ravi tulemuste pärast.

      „Naftaembargo lõpp,” kuulsin ma kedagi vastamas. „Nelgirevolutsioon Portugalis, valitsus kukutatakse. Hiinas avastatakse terrakotasõdalased. India teeb endale aatompommi. Lääne-Saksamaa võidab maailmakarika.”

*

      Inetu Bill istus oranžis udus. Ta ütles: „Nüüd sa pole enam nii ennast täis ennast täis pole ennast täis ennast täis oled pead ennast nii kole targaks kole targaks aga siin pole sa midagi tark midagi tark eriti tark sittagi sest tarkusest kasu mina olen tark olen tark mina olen siin tark…”

      Ta kummardus mulle lähedale ja tema ila tilkus mu näole. Ma hammustasin nii kõvasti tema nina, et kuulsin, kuidas kõhr raksatas, ja see oli minu meelest väga-väga naljakas.

      Siis kostis aga uus hääl, võõras hääl, haritud ja kerge Ameerika aktsendiga.

      „Ei-ei-ei-ei-ei,” lausus ta. „Nii ei lähe kohe mitte.”

      9. PEATÜKK

      Jenny.

      Tal oli Glasgow aktsent, mida tema ema oli üritanud haridusega välja rookida, kuid ebaõnnestunult. Tema ema uskus, et tuleb üritada läbi saada, tema isa uskus, et ei tohi ära minna, ja selle tulemusel jäid nad mõlemad paigale kuni päevani, mis järgnes Jenny kaheksateistkümnendale sünnipäevale – siis läksid nad viimaks lahku ega näinud teineteist enam kunagi.

      Seitsmendas elus sattusin ma Jennyga uuesti kokku.

      Ma olin Edinburghis mingil teaduskonverentsil. Minu nimesilt kuulutas „Professor H. August, Londoni Ülikool” ja tema oma „Dr J. Munroe, kirurg”. Ma istusin terve uskumatult igava ettekande, mille teemaks oli kaltsiumiioonide mõju perifeersele närvisüsteemile, temast kolm rida tagapool ja vahtisin lummatult tema kukalt. Ma ei olnud tema nägu veel näinud ega saanud kindel olla, et see on tema, aga ma teadsin. Õhtul pakuti napsi, liiga kaua küpsetatud kana ja kartuliputru ligaste hernestega. Ansambel mängis mitte 50-ndate parimaid palu, vaid keskmisi känkaraid. Ma ootasin, kuni kaks meest, kellega Jenny koos oli, jäid nii purju, et läksid tantsima ja jätsid ta mustade taldrikute ja kortsus laudlina seltsi üksi. Ma istusin tema kõrvale ja sirutasin käe.

      „Harry,” tutvustasin ma end.

      „Professor August?” parandas Jenny minu nimesilti lugedes.

      „Doktor Munroe,” vastasin mina. „Me oleme kohtunud.”

      „Kas tõesti? Mulle ei tule nagu…”

      „Te õppisite Edinburghi ülikoolis arstiteadust ja elasite esimesel ülikooliaastal väikeses majas Stockbridge’is koos nelja poisiga, kes kõik kartsid teid nagu tuld. Te hoidsite oma naabri kaksikuid, et paar penni lisa teenida ja otsustasite, et peate kirurgiks saama, kui olite näinud operatsioonilaual südant, mis ikka veel lõi.”

      „Täpselt nii,” pomises ta, keeras end natuke rohkem minu poole ja vaatas mulle otsa. „Aga kahjuks ei meenu mulle ikka veel, kus me oleme kohtunud.”

      „Pole midagi,” vastasin ma. „Ma olin üks neist paljudest poistest, kes ei julgenud teiega rääkida. Kas te tantsite?”

      „Mida?”

      „Kas te tuleksite minuga tantsima?”

      „Ma… Jumal küll, kas te üritate mind ära rääkida? Kas sellepärast te tulitegi?”

      „Ma olen õnnelikus abielus,” valetasin ma, „minu pere on Londonis ja mul ei ole teie suhtes mingeid kurje kavatsusi. Ma imetlen teie tööd ja mulle ei meeldi näha, et naisterahvas üksi jäetakse. Kui teile nii rohkem meeldib, võime tantsides arutada viimaseid samme diagnoositehnoloogia vallas ja seda, kas neuronsidemete arenemist lapseeas ja varases teismeeas mõjutab rohkem geneetiline soodumus või sensoorsed stiimulid. Kas tulete tantsima?”

      Jenny kõhkles. Ta keerutas sõrmes laulatussõrmust – kolm briljanti kuldraamis, edevam kui see, mille mina ostsin talle ühes eelmises elus, elus, mis oli ammu lõppenud. Ta vaatas tantsupõranda poole, nägi turvalist inimhulka ja kuulis, kuidas ansambel alustas uut lugu, mis nägi ette rangelt sündsuse piiresse jäämist.

      „Olgu siis,” СКАЧАТЬ