Harry Augusti esimesed viisteist elu. Claire North

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sõprusest eemale.”

      Ma küsisin, mis õnneküpsise seest ta selle mõttetera leidis, tema oli hämmeldunud ja küsis, mis asi on õnneküpsis ja kas neid tehakse ingveriga.

      „Tahan, tahan nokut!” karjus Tõmblus.

      „Me ei jõua kuhugi,” pomises doktor Abel väriseva häälega ning sel hetkel tõmbas Lucy oma kitliserva üles, näitas meile oma hiiglasuuri aluspükse ja hakkas tantsima, nii et Simon, kes oli parajasti oma bipolaarse maania alumises punktis, puhkes nutma, selle peale hakkas Margaret end kõigutama ja selle peale omakorda tormas tuppa Inetu Bill, kepp ja hullusärk käes valmis, doktor Abel aga sibas minema, kõrvaotsad hõõgumas nagu pidurituled.

      Kord kuus lubati külastusi, aga kedagi ei tulnud.

      Simon ütles, et nii ongi parem; et ta ei taha, et teda sellisena nähtaks; et tal on häbi.

      Margaret karjus ja kraapis seinu, kuni küüned läksid verele, nii et ta tuli viia tema tuppa ja talle rahustit süstida.

      Lucy, sülg mööda nägu voolamas, ütles, et mitte meie ei peaks häbenema, vaid nemad. Ta ei öelnud, kes need nemad on, aga seda polnud ka vaja, sest tal oli lihtsalt õigus.

      Kahe kuu järel olin ma valmis lahkuma.

      „Ma mõistan nüüd,” laususin ma doktor Abeli laua ees istudes rahulikult, „et mul oli närvivapustus. Loomulikult on mul vaja veel nõustamist, kuid teile saan ma ilmutada ainult sügavat tänulikkust selle eest, et te aitasite mul sellest probleemist üle saada.”

      „Doktor August,” vastas doktor Abel ja seadis sulepea märkmikuga kohakuti, „ma arvan, et teil oli midagi sootuks tõsisemat kui lihtsalt närvivapustus. Teid valdasid pettekujutlused, mis, nagu mina usun, osutavad keerulisematele psühholoogilistele probleemidele.”

      Ma vaatasin doktor Abelit uue pilguga ja arutlesin, mis võiks tema jaoks olla õnnestumise märgiks. Nähtavasti ei tarvitse selleks olla patsiendi tervenemine, jõudsin ma järeldusele, peaasi, et ravi on huvitav. „Mida teie siis välja pakute?” uurisin ma.

      „Ma tahaksin teid veel natuke aega siin hoida,” vastas ta. „Praegu on tulemas väga põnevad ravimid, mis minu arvates oleksid täpselt need, mida teil vaja…”

      „Ravimid?”

      „Fenotiasiiniga on tehtud väga paljutõotavaid edusamme…”

      „See on putukamürk.”

      „Ei… ei, doktor August, ei. Arstina ma mõistan teie muret, aga ma kinnitan teile, et fenotiasiinist rääkides pean ma silmas selle derivaate…”

      „Ma tahaksin vist ka mõne teise meediku arvamust, doktor Abel.”

      Ta kõhkles hetke ja ma nägin, kuidas võimaliku konflikti ootuses lahvatas tema sees uhkus. „Ma olen kvalifitseeritud psühhiaater, doktor August.”

      „Sellisel juhul teie kui kvalifitseeritud psühhiaater teate, kui oluline on, et patsient usaldaks kasutatavaid ravimeetodeid.”

      „Jah,” tunnistas ta vastumeelselt. „Kuid mina olen siin osakonnas ainus kvalifitseeritud arst…”

      „See pole tõsi. Ka minul on vajalik kvalifikatsioon.”

      „Doktor August,” sõnas ta väreleva muigega, „teie olete haige. Teie seisund ei võimalda teil meedikutööd teha, kõige vähem veel enda kohta hinnangut anda.”

      „Ma tahan oma naisele helistada,” vastasin ma kindlalt. „Tal on seaduse järgi õigus selles kaasa rääkida, mida te minuga teete. Ma keeldun fenotiasiini võtmast ja kui te sunnite mind seda võtma, peate enne saama loa mõnelt minu lähedaselt. Tema on minu lähedane.”

      „Nagu ma aru saan, doktor August, on teie raviletoomise eest vastutav osalt just tema.”

      „Ta teeb vahet, millised on head ja millised halvad rohud,” parandasin ma. „Helistage talle.”

      „Ma mõtlen sellele.”

      „Ärge mõelge, doktor Abel,” ütlesin ma. „Lihtsalt helistage.”

      Ma ei tea tänase päevani, kas doktor Abel helistas Jennyle või mitte.

      Mina isiklikult kahtlen selles.

      Esimesel korral üritasid nad anda mulle seda rohtu märkamatult. Nad saatsid Clara Watkinsi, kes oli nii süütu näoga ja tundis oma tööst nii õelat mõnu. Tal oli käes kandik tablettidega nagu ikka – tabletid peitsin ma salaja pihku ja viskasin ära – ja süstal.

      „No kuule, Harry,” tõreles ta, kui minu ilmet nägi. „See on sinu tervisele kasulik.”

      „Mis on kasulik?” küsisin ma juba kahtlustavalt.

      „See rohi!” lõõritas Clara Watkins rõõmsalt. „Sulle meeldib ju hirmsasti rohtusid võtta.”

      Inetu Bill oli toa teises otsas ja seiras mind. Billi kohalolu kinnitas minu kahtlusi – ta ootas juba, millal rünnata. Ma ütlesin: „Ma nõuan, et saaksin näha seaduslikku nõusolekukinnitust, millel on mõne minu lähedase allkiri.”

      „Nõua aga pealegi,” ühmas Clara ja haaras mul varrukast. Ma tõmbasin oma varruka lahti.

      „Ma nõuan advokaati, seaduslikku esindajat!”

      „Meil pole ju vangla, Harry!” vastas Clara lõbusalt ja lõngutas Inetu Billi poole kulme. „Siin advokaate ei ole.”

      „Mul on õigus saada teise arsti arvamus!”

      „Doktor Abel teeb nii, nagu on sulle parem. Milleks vastu puiklema hakata? Niisiis, Harry…”

      Nende sõnade juures haaras Inetu Bill mind selja tagant karukallistusse ja mina mõistatasin ning mitte esimest korda, miks ma polnud rohkem kui kahesaja aasta jooksul leidnud aega, et õppida mõnda võitluskunsti. Bill oli endine vang, kelle jaoks vaimuhaiglas sanitarina töötamine meenutas üsnagi türmis istumist, kuid oli veel parem. Ta tegi haigla aias iga päev tund aega trenni ja võttis steroide, mis panid tema otsaesise pidevalt higist läikima ja, nagu ma kahtlustasin, kahandasid tema munandeid, nii et ta pidi seda kompenseerima, tehes veel rohkem trenni ja neelates loomulikult ka veel rohkem steroide. Ükskõik, milline oli tema sugunäärmete seisund, kuid tema käsivarred olid jämedamad kui minu reied ning nüüd keerati need minu keha ümber ja mind tõmmati toolilt maha, jalad tulutult õhus vehkimas.

      „Ei!” anusin ma. „Palun ärge tehke, palun, palun ärge…”

      Clara plaksutas sõrmedega vastu minu käsivart, nii et nahk hakkas õhetama, ja torkas seejärel süstla veenist kaugelt mööda. Ma põtkisin jalgadega ja Inetu Bill pigistas tugevamini, nii et minu silmadesse tõusis kuumus ja aju täitus justkui vatiga. Ma tundsin, kuidas süstal tungis käsivarde, kuid seda, kuidas see välja tuli, ma enam ei tundnud, siis lasti mul põrandale kukkuda ja öeldi, et ma ei oleks

      „Nii tobe, Harry! Miks sa pead alati nii tobedalt käituma, kui sulle head tahetakse?”

      Mind jäeti sinna istuma, põlved laiali, ja ootama, millal rohu mõju kohale jõuab. Minu peas kihutasid mõtted, ma üritasin mõelda välja mõnda lihtsalt kättesaadavat vastumürki sellele mürgile, mis läbi minu keha voolas, kuid ma olin olnud arst ainult ühes elus СКАЧАТЬ