Harry Augusti esimesed viisteist elu. Claire North

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teravalt, et see pole mitte niivõrd mälestus kui uuesti läbielamine. Ka praegu, mil ma sulle seda jutustan, mäletan ma, kuidas päike küngaste taha loojus, mäletan, kuidas akna taga siseõuel istuv Phearson vaatas puutumatut kroketiplatsi, piibust tõusmas pruunikat suitsu. Ma ei suuda oma mõtete kuju täpselt taastada, sest seal polnud sõnu, selget ülesehitust, millest kinni haarata, kuid ma tean, millisel hetkel jõudsin ma otsuseni; ma tean, kus ma sel hetkel istusin ja mida nägin. Ma istusin voodil ja nägin pilti maalilistest rohelistest ja hallidest talumajadest, mille ees haukus spanjel, hüpates kohmakalt õhku nagu jänes.

      Ma ütlesin: „Ma olen nõus, aga mul on üks tingimus.”

      „Mida te sooviksite?”

      „Ma tahan teada Chronose klubi kohta kõike, mida teate teie.”

      Phearson mõtles ainult hetke. Seejärel: „Olgu.”

      Nii algas minu esimene – ja peaaegu ainus – sekkumine ajaloosündmustesse. Ma alustasin üldistest asjadest, laiade pintslitõmmetega. Phearsonil oli väga hea meel kuulda Nõukogude Liidu lagunemisest, kuid tema heameelde oli segatud kahtlust, nagu ei suudaks ta päris uskuda, et ma ei mõtle seda kõike tema lihtsalt aimatavate salasoovide rahuldamiseks välja. Ta nõudis üksikasju – üksikasju! – ja kui ma jutustasin talle perestroikast ja glasnostist, Berliini müüri langemisest, Austria piiride avanemisest, Ceauşescu surmast, ulatas ta pidevalt oma assistentidele paberilehekesi, et minu nimetatud nimesid kontrollida, uurida järele, kas Kremlis on tõepoolest keegi Gorbatšov ja kas temast võib tõesti saada nii võimas liitlane tema enda riigi hiilguse hävitamisel.

      Phearsoni huvi ei piirdunud ainult poliitikaga. Pärastlõunati tõmbasid teadus ja majandus tema tähelepanu sellelt kõrvale, need olid justkui kergeks meelelahutuseks tõsiste poliitiliste ülekuulamiste vahel. Kuid minu huvidest ei olnud talle abi. Ma teadsin, et mingil ajal tuleb mobiiltelefon ja salapärane interneti-nimeline jõud tõstab pead, kuid ma ei osanud öelda, kuidas või kelle poolt need leiutatakse, sest ma polnud selliste asjade vastu kunagi suuremat huvi tundnud. Sisepoliitika ei pakkunud Phearsonile peaaegu üldse huvi, kuid tema küsimused kohandusid minu vastuste järgi ja muutusid aina spetsiifilisemaks, kuigi mina üritasin hoida meie jutuajamise nii üldsõnalise kui võimalik. Pärast algset umbusku, kas tulevik saab ikka olla nii roosiline, hakkas ta innukalt täpsemaid üksikasju ahmima, pinnis välja ajalehepealkirju, mida oli kunagi silmanurgast reklaamplakatil märgatud, või mälestusi Kyoto rongisõidust 1981. aastal.

      „Püha taevas, härra doktor!” hüüatas ta. „Te kas olete maailma parim valetaja või on teil pagana hea mälu!”

      „Minu mälu,” vastasin ma, „on ideaalne. Ma mäletan kõike alates sellest ajast, kui mulle tekkis teadvus ja ma mõistsin, et need on mälestused. Ma ei mäleta, kuidas ma sündisin – võib-olla ei ole aju selleks ajaks lihtsalt piisavalt arenenud, et seda mõista. Kuid ma mäletan oma surma. Ma mäletan hetke, mil elu lõpeb.”

      „Mis tunne see on?” küsis Phearson, silmad hõõgumas innukusest, mida ma tööalaste teemade puhul ei olnud märganud.

      „Lõpul pole viga midagi. Siis ei ole midagi. Ongi lõpp. Vaevaline on sinna jõudmine.”

      „Kas te nägite midagi?”

      „Ei.”

      „Mitte midagi?”

      „Oli ainult kustuva teadvuse loomulik tegevus, ei midagi enamat ega vähemat.”

      „Võib-olla see siis teie kohta ei käi?”

      „”Ei käi”? Kas te arvate, et minu surm ei ole…” Ma sain end kontrolli alla ja pöörasin pilgu ära. „On muidugi tõsi, et mul pole seda millegagi võrrelda.” Ma ei lisanud, et seda pole millegagi võrrelda ka temal.

      Ma ei valetanud kordagi, kuid Phearson ei jäänud siiski päris rahule.

      „Aga kuidas sissetung Afganistani toimub? Seal pole ju kellegagi sõdida!”

      Ta teadis minevikust peaaegu sama vähe kui tulevikust, kuid selles osas oli tal vähemalt võimalus saada erapooletut tõestust. Ma ütlesin talle, et ta uuriks Ida ja Lääne rivaalitsemist piirkonnas, tutvuks puštudega, vaataks kaarti. Ma ütlesin, et mina saan öelda kuupäevad ja kohad, kuid mõista… seda tuleb tal endal.

      Ja vabal ajal õppisin ma ka ise. Paistis, et Phearson peab sõna. Ma lugesin Chronose klubi kohta.

      Nende kohta oli infot tõesti vähe. Kui ma poleks selle teemaga ise nii lähedalt kokku puutunud, oleksin ma arvanud, et see kõik on üksainus jamps. Ateenast, 56. aastast meie aja järgi pärines viide mingile ühingule, mis oli kuulus oma õpetatud vestluste ja eksklusiivsuse poolest. Neid ümbritseva salapära tõttu kihutati nad neli aastat hiljem linnast välja, kuid kroonik tähendas, et nad läksid tähelepanuväärselt hea meelega ja muretult, selle aja sündmused ei häirinud neid. Kaks aastat enne Rooma rüüstamist märgiti kellegi päevikus, et tänavanurgal asuv Chronose kultuse maja on tühjaks jäänud, seal koos käinud väga peente riietega emandad ja isandad lahkusid ning hoiatasid, et peagi ei tasu kellelgi linna jääda – ja ennäe, varsti tulidki barbarid. Indias lõikas endal kõri läbi mees, keda süüdistati mõrvas ja kes eitas selle toimepanemist, ning enne surma ütles ta, et see on kole tüütu, kuid nagu madu neelab ta oma saba alla ja sünnib uuesti. Üks salatsemise poolest kuulus grupp inimesi lahkus 1935. aastal Nanjingist ja üks nende hulgast, rikkuse poolest tuntud naisterahvas – keegi ei teadnud, kuidas ta oli selle rikkuse saanud –, hoiatas oma lemmikteenijatüdrukut, et see lahkuks linnast ja viiks ka oma pere kaugele, andis talle selle teostamiseks raha ja ennustas sõda, milles kõik hävib. Mõned nimetasid neid prohvetiteks, ebausklikumad nimetasid neid aga deemoniteks. Kes tahes nad ka ei olnud, paistis, et Chronose klubil on kõikjal, kus neist kuulda oli, eriline anne hoiduda ohtudest ja püsida märkamatu.

      Mingis mõttes sai Phearsoni toimik Chronose klubi kohta talle hukatuseks. Sest just seda lugedes hakkasin ma esmakordselt juurdlema aja üle.

      12. PEATÜKK

      Ma olen juba rääkinud mõnedest etappidest, mida me läbi teeme, kui üritame mõista, kes me oleme. Teises elus ilmutasin ma üsna klišeelikku suhtumist ja tapsin ennast, et see hullumeelsus lõpeks, kolmandas aga otsisin vastuseid Jumalast.

      Ma ütlesin juba, et nägin omajagu vaeva, et leida endale Teise maailmasõja ajaks väga igavaid ja ohutuid ametikohti. Maininud pole ma aga seda, et sõda pakkus ühtlasi võimaluse saada teada, kui piiratud olid mu senised teadmised. Nii kuulsin ma näiteks ühelt jamaikalasest tehnikult, kellel oli kahtlane nimi Friday Boy, surnute hingedest ja väga vihastest vaimudest, kes jäävad siia maailma, kui neid ei austata. Ühelt väga ausalt ameerika ohvitserilt, kelle nimi oli Walter S. Brody, tulid baptismi, anabaptismi, mormoonluse ja luteriusu saladused, mis võeti kokku sõnadega: „Minu mamps kuulus mingil ajal kõigisse nendesse kogudustesse ja teada sai ta ainult seda, et kõige parem on Jumalaga rääkida omaette.”

      Üks sudaani sõdur, kes oli Tuneesias Rommeli taganevate tankide jaoks moona vedanud, enne kui põgenema pääses – või vangi võeti, see ei tulnudki välja –, juhatas mulle teed muhamediusu juurde. Ta õpetas, kuidas on õige lugeda sõnu ”Mina tunnistan, et ei ole teist jumalat peale Allahi ja Muhamed on tema sõnumitooja”, kõigepealt inglise keeles, siis viletsas araabia keeles ja lõpuks atšoli keeles, millesarnast keelt teist ei ole, kuulutas ta uhkelt, nii nagu ei olevat ka temasarnast meest, kuna tema on ühtaegu moslem ja atšoli. Viimases keeles lugesin ma neid sõnu päris mitu korda, et intonatsiooni õigeks saada, ja kui ta rahule jäi, laksas ta mulle käega turjale ja hüüdis: „Niimoodi! Võib-olla sa ei peagi põrgutules põlema!”

      Ma СКАЧАТЬ