Harry Augusti esimesed viisteist elu. Claire North

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Jenny hakkas naerma ja ütles, et ainult lollpead hindavad teda selle järgi, et ta on naine – ja tema hindab neid lollpeadeks. „Selle plussiks on,” seletas ta, „et mina saan olla naine ja samaaegselt kuradi hea kirurg, aga nemad jäävad alati ainult lollpeadeks.”

      Ma küsisin, kas ta tunneb end üksildasena.

      „Ei,” vastas ta hetke pärast. Ta ei ole üksildane. Tal on kaaslased, kes talle meeldivad, kolleegid, keda ta austab, pere ja sõbrad.

      Tal on kaks last.

      Jenny tahtis alati lapsi.

      Ma tundsin huvi, kas ta tahaks minuga armulugu alustada.

      Jenny küsis, millal mul kadus hirm tema ees, et ma tantsupõrandal nii jultunult suud pruugin.

      Ma ütlesin, et sellest on möödas juba terve eluaeg, aga tema on ikkagi ilus ja ma tean kõiki tema saladusi.

      „Kas te ei kuulnud, kui ma ütlesin, et mul on sõbrad, kolleegid, pere ja lapsed?”

      Jah, ma kuulsin seda kõike ja see rõhub mu meeltes, see hüüab, et ma läheksin minema, jätaksin ta rahule, sest tema elus on kõik olemas ja seda pole vaja keeruliseks ajada. See ju näitabki, ütlesin ma, kui suurt tõmmet ma tema poole tunnen, et ma tean kõike seda ja sosistan ikkagi talle kõrva mesiseid peibutussõnu.

      „Peibutussõnu? Kas teie nimetate neid nii?”

      Põgene minuga, ütlesin ma, ainult tänaseks ööks. Maailm pöörleb, kõik lõpeb kunagi ja inimesed unustavad.

      Hetkeks tundus, et tal on kiusatus nõustuda, kuid siis tuli tema abikaasa, võttis tal käest, ja tema abikaasa oli ustav ja armastav ja täiesti terve mõistusega ja täpselt see, mida Jenny tahtis, ning Jennyt ei ahvatlenudki mitte niivõrd mina kui seiklus.

      Kas ma oleksin midagi teisiti teinud, kui oleksin teadnud, mis saatus Jenny Munroele osaks saab?

      Võimalik, et mitte.

      Tuleb välja, et aeg ei näita siiski kõike.

      10. PEATÜKK

      Tagasi hullumeelsuses, tagasi lõhutud maailmas.

      Neljandas elus tuli minu juurde haiglasse Franklin Phearson, et võõrutada mind rohtudest – mitte minu, vaid enda huvides. Just temale kuulus hääl, mis kostis minu kohalt, kui ma liikumatult haiglavoodis lamasin, ja hüüdis: „Mida te olete sellele mehele andnud? Te ütlesite, et ta on selge mõistusega.”

      Temale kuulus käsi, mis toetas ratastega kanderaami, kui mind lükati eesuksest välja ja tõsteti eraldusmärkideta kiirabiautosse.

      Temale kuulusid nahkkingade kõvad tallad, mis plaksusid marmortrepil sel aastaajal tühjas uhkes hotellis, mille töötajad olid koju saadetud. Seal pandi mind lõpuks veinipunaste linadega sulevoodisse, et ma läbi unenägude ja oksendamise millegi pääsemisetaoliseni jõuaksin.

      Järsk mahajätmine on igasuguste rohtude puhul ebameeldiv, antipsühhootikumide puhul on sellel aga nii omad plussid kui miinused. Loomulikult soovisin ma surma ja mind seoti rihmadega kinni, et ma seda ei saavutaks. Loomulikult teadsin ma, et kõik on kadunud ja mina koos sellega, et ma olen äraneetud ja pääsu pole, ja ma ihkasin mõistuse täielikult kaotada, oma silmad välja torgata ja hullumeelsuses elada. Ja loomulikult ei mäleta ma praegu, kuigi mul on suurepärane mälu, kõige hullemaid aegu; see oleks juhtunud nagu mõne teise inimesega. Ja loomulikult ma tean, et ma olen võimeline jälle selline olema, seda kõike tundma, ja ma tean, et kuigi praegu võib see luuk olla lukus, on minu hingepõhjas must sügavik, kuhu võib lõputult langeda. Öeldakse, et inimmõistus ei mäleta valu. Mina ütlen, et see pole tähtis, sest isegi kui füüsiline tunnetus kaob, on meie mälestus seda ümbritsevast meeletust hirmust täiuslik. Praegusel hetkel ei taha ma surra, kuigi käesoleva kirjutise asjaolud määravad minu edasise saatuse. Kuid ma mäletan, et tahtsin surra ja see oli päriselt.

      Seal paigas ei tulnud mingit valgustushetke, ma ei ärganud pimedusest, avastades, et olen terveks saanud. Pigem toimus vaikne lohisemine mõistmise poole, mõnetunnine taastumine, seejärel uni, seejärel jälle ärkvelolek, mis kestis juba pisut kauem. Toimus ka aeglane inimväärikuse taastumine: ma sain puhtad riided, viimaks ometi vabastati mu käed, armid minu randmete ja pahkluude ümber puhastati verekorbast. Mul lubati ise sööma hakata, algul järelvalve all ja voodis, siis järelvalve all akna juures, siis järelvalve all alumisel korrusel ja viimaks siseõuel, kust avanes vaade kroketiplatsile ja laugjate küngastega pargile ning kus järelvalvajad teesklesid, et on lihtsalt sõbrad. Mul lubati ennast puhtaks kasida – vannitoast olid eemaldatud kõik teravad esemed ja ukse taga ootasid valvurid, kuid mul oli sellest üsna ükskõik ja ma istusin duši all, kuni minu nahk tõmbus kortsu nagu rosin ja boiler ülakorrusel hakkas pingutusest vabisema. Minu lõuale oli kasvanud tokerjas habe, niisiis toodi habemeajaja, kes võpatas ja laksutas kohkunult keelt, piserdas mind Itaalia õlidega ja ütles mulle valjult nagu lapsele:

      „Sinu nägu on sinu varandus! Ära seda ühekorraga ära raiska!”

      Selle kõige taustal oli paistnud Franklin Phearsoni nägu, tema eemalehoidmise tõttu olin ma sunnitud oletama, et tema juhib siin vägesid. Kui ma sõin, istus ta minust kahe laua kaugusel, kui ma vannitoast välja tulin, oli ta koridori lõpus, ja ma järeldasin, et tema on vastutav ka ühelt poolt läbipaistva peegli paigutamise eest minu magamistuppa, mis võimaldas tuba pidevalt jälgida ja mille olemasolu reetis ainult fookust kohendava jälgimiskaamera objektiivi aeglane vurin.

      Siis ühel hommikusöögil istus ta minu kõrvale, ei jäänud enam eemale, ja ütles:

      „Te näete palju parem välja.”

      Ma rüüpasin ettevaatlikult teed – seal jõin ma kõike ettevaatlikult, väikeste lonksudega, et proovida, ega joogi sees pole mürke – ja vastasin: „Ma ka tunnen ennast paremini. Aitäh.”

      „Teil on võib-olla hea meel kuulda, et doktor Abel on vallandatud.”

      Ta ütles seda nii muretult, kokkupandud ajaleht süles, pilk libisemas üle ristsõna, et ma ei taibanud algul nende sõnade kogu tähendust. Kuid need sõnad öeldi, niisiis vastasin ma jälle nagu ükskõikne laps: „Aitäh.”

      „Tema kavatsused on kiiduväärsed,” jätkas Phearson, „kuid meetodid sobimatud. Kas te sooviksite oma naisega kohtuda?”

      Ma lugesin mõttes kümneni, enne kui vastata julgesin. „Jah. Väga.”

      „Ta on endast väljas. Ta ei tea, kus te olete, arvab, et te jooksite ära. Te võite talle kirjutada, et teda rahustada.”

      „See oleks tore.”

      „Ta saab rahalise kompensatsiooni. Doktor Abelit ootab võib-olla kohus. Võib-olla kirjutatakse petitsioon seaduse muutmiseks, kes teab?”

      „Ma tahaksin lihtsalt jälle oma naist näha,” ütlesin ma.

      „Varsti,” vastas Phearson. „Me üritame kulutada teie aega nii vähe kui võimalik.”

      „Kes te olete?”

      Ta heitis ajalehe äkilise energilisusega kõrvale, justkui oleks just seda küsimust oodanud. „Franklin Phearson, lubage tutvustada,” lausus ta ja sirutas laia roosa kämbla. „Au on teiega viimaks ometi tuttavaks saada, doktor August.”

      Ma vaatasin tema kämmalt, СКАЧАТЬ