Verine kamber. Angela Carter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ üksnes siis, kui ta seletaks põhjalikult selle põhjust.

      „Kui ma teid täna õhtupoolikul mängimas kuulsin, mõtlesin, et ei ole kunagi varem kuulnud sellist puudutust. Sellist tehnikat. Virtuoosi kuulamine on minu jaoks nauding! Seepärast hiilisin nüüd teie ukse taha alandlikult nagu koerake, madame, panin kõrva vastu lukuauku ja üha kuulasin ja kuulasin – kuni mu kepp kukkus ühe kohmaka liigutuse tõttu maha ja mind avastati.”

      Tal oli väga liigutavalt aval naeratus.

      „Täiuslikult hääles,” kordasin ma. Nüüd, kus ma olin seda öelnud, leidsin ma oma üllatuseks, et ei suuda öelda midagi muud. Ma suutsin ainult üha uuesti ja uuesti korrata: „Hääles…täiuslik… hääles.” Ma nägin, kuidas ta näkku hakkas imestus ilmuma. Mu pea tuikas. Tundus, nagu oleks tema kaunis, pime inimlikkus mulle kusagil rinnus lõikavalt haiget teinud, tema kogu läks ähmaseks ja tuba hakkas kõikuma. Pärast selle verise kambri kohutavat ilmutust pani mind minestama hoopis tema hell pilk.

      Kui ma teadvusele tulin, leidsin ma, et leban klaverihäälestaja käte vahel ning ta topib mulle parajasti klaveritooli atlasspatja pea alla.

      „Te olete mingis suures ahastuses,” ütles ta. „Ükski mõrsja ei tohiks nii abielu alguses nõnda palju kannatada.”

      Tema kõnel oli siinse maakoha rütm, loodete rütm.

      „Iga siia lossi toodud mõrsja peaks tulema kohe leinarüüs ning võtma kaasa preestri ja puusärgi.”

      „Kuidas nii?”

      Vaikimiseks oli liiga hilja ning kui ka tema oli üks mu mehe käsilastest, siis oli ta vähemasti mu vastu lahke olnud. Nii rääkisingi ma talle kõik võtmetest, keelust, minu sõnakuulmatusest, toast, piinapingist, pealuust, laipadest ja verest.

      „Ma suudan seda vaevu uskuda,” ütles ta imestusega. „See mees… nii rikas, nii kõrget päritolu.”

      „Siin on tõestus, ütlesin ma ja pillasin saatusliku võtme taskurätist siidisele vaibale.

      „Oh jumal,” ütles ta. „Ma tunnen vere lõhna.”

      Ta võttis mul käest kinni ja surus käed mulle ümber. Kuigi ta oli alles poisiohtu, tundsin ma, kuidas tema puudutusest kandus minusse suur jõud.

      „Me sosistame ranna ääres kõiksuguseid kummalisi lugusid,” ütles ta. „Kunagi oli üks markii, kellel oli kombeks maismaal noortele tüdrukutele jahti pidada, ta jahtis neid koertega, nagu oleksid nad rebased. Minu vanaisale rääkis tema vanaisa, kuidas markii tõmbas sadulataskust välja pea ja näitas seda sepale, kui see mees ta hobust rautas. „Tore oma liigi esindaja, brünett, mis, Guillaume?” Ja see oli sepa naise pea.”

      Kuid nüüd, demokraatlikematel aegadel sõidab mu mees ilmselt Pariisi ja peab jahti salongides. Jean-Yves mõistis kõike, kui ma end judistasin.

      „Oh, madame! Ma arvasin, et need on kõik tühjad jutud, narride loba, et hirmutada pahad lapsed korralikult käituma! Aga kuidas võisite teie, võõras, teada, et vanasti nimetati seda paika Mõrvalossiks?”

      Tõepoolest, kuidas võisin ma teada? Ainult et oma südames olin ma alati teadnud, et selle isand toob mulle surma.

      „Kuulake!” ütles mu sõber äkitselt. „Mere hääl on muutunud, ilmselt on hommik ligi ja mõõn algamas.”

      Ta aitas mul tõusta. Ma vaatasin aknast maismaa poole piki teetammi, kus kivid läikisid öölõpu hõredas valguses märjalt ning nägin peaaegu kujuteldamatu õudusega, õudusega, mis oli nii tugev, et ma ei suuda seda teile edasi anda, et eemal, ikka veel kaugel, kuid iga hetkega armutult lähenedes paistsid mu mehe suure musta auto kaks esilaternat, mis kangutasid hõljuvasse udusse tunneleid.

      Mu mees oli tõesti tagasi tulnud ja seekord polnud tegu pettekujutusega.

      „Võti!” ütles Jean-Yves. „See peab minema koos teistega tagasi rõngasse. Nagu midagi poleks juhtunud.”

      Võti oli aga ikka veel kaetud märja verega ning ma jooksin oma magamistuppa ja hoidsin seda sooja vee kraani all. Helepunane vesi voolas keereldes minema, aga vereplekk püsis, nagu oleks võti ise viga saanud. Delfiinikraanide türkiissilmad pilkusid mulle mõnitavalt vastu – nad teadsid, et mu mees oli olnud minu jaoks liiga nutikas! Ma küürisin plekki küüneviiliga, aga see ei kadunud sellegipoolest. Ma mõtlesin, kuidas auto veereb hääletult suletud hoovivärava poole ning mida enam ma küürisin, seda eredamaks läks plekk.

      Kohe heliseb väravavahimajakeses kell. Uksehoidja unine poeg lükkab lapiteki pealt, haigutab, tõmbab särgi selga, pistab jalad puukingadesse… aeglaselt, aeglaselt, ava oma isandale uks nii aeglaselt, kui saad…

      Ja ikka veel pilkas vereplekk puhast vett, mis voolas irvitava delfiini suust.

      „Teil ei ole enam aega,” ütles Jean-Yves. „Ta on siin. Ma tean seda. Ma pean teie juurde jääma.”

      „Ei jää!” vastasin ma. „Minge nüüd tagasi oma tuppa. Palun.”

      Ta kõhkles. Ma lasksin hääles kõlada terasel, sest ma teadsin, et pidin oma isandaga üksi kohtuma.

      „Jätke mind üksi!”

      Kohe kui ta oli läinud, ajasin ma asja võtmetega korda ja läksin magamistuppa. Teetamm oli tühi, Jean-Yvesil oli õigus ja mu mees oli juba lossi jõudnud. Ma tõmbasin kardinad akna ette, võtsin riided seljast ning sikutasin voodi eesriided enda ümber, kui kirbe Vene naha lõhn kinnitas mulle, et mu mees on taas mu kõrval.

      „Kallim!”

      Ta suudles kõige reetlikuma, himura õrnusega mu silmi ning teeseldes äsja ärganud noorikut, lõin ma käed tema ümber, sest minu näilisest alistumisest sõltus mu pääsemine.

      „Rio Da Silva kavaldas mind üle,” ütles mu mees virilalt. „Mu New Yorgi agent telegrafeeris Le Havre’isse ja päästis mind asjatust reisist. Nii et võime pöörduda tagasi oma katkestatud naudingute juurde, mu armas.”

      Ma ei uskunud sellest sõnagi. Teadsin, et olin käitunud täpselt tema soovi kohaselt – kas ta ei olnud siis ostnud mind just selleks, et ma nii teeksin? Mind oli pandud pettusega reetma ennast sellele piiramatule pimedusele, mille allikat oli mind sunnitud tema äraolekul otsima, ning nüüd, kui ma olin kohtunud selle tema hämara reaalsusega, mis ärkas ellu üksnes nende metsikuste läheduses, pean ma maksma oma värskete teadmiste eest. Pandora laeka saladus – aga laeka oli ta ise mulle andnud, teades, et ma pean saladuse välja uurima. Ma olin mänginud mängu, mille iga käiku suunas niisama rõhuv ja kõikvõimas saatus nagu ta ise, sest see saatus oligi tema ise, ning mina olin mängu kaotanud. Kaotanud selles süütuse ja kõlvatuse šaraadis, millesse ta oli mind tõmmanud. Kaotanud, nagu kaotab ohver timukale.

      Tema käsi riivas lina all mu rinda. Ma pingutasin oma närve, kuid põrkasin siiski tahtmatult sellest intiimsest puudutusest tagasi, sest see tõi mulle mõttesse Raudneitsi puuriva embuse ning tema surnud armsamad seal kambris. Kui ta nägi mu vastumeelsust, muutus ta pilk looritatuks, aga ta himu ei kahanenud. Ta keel käis üle juba märgade punaste huulte. Vaikiva ja saladuslikuna eemaldus ta minust, et kuub seljast võtta. Ta võttis kuldkella vestitaskust ja asetas selle öökapile nagu tubli kodanlane, siis tõmbas ta taskust peotäie kõlisevaid münte ja nüüd – oh jumal! – tegi ta terve etenduse, patsutades agaralt taskuid, huuled nõutult torus, ja otsis midagi, mis oli kadunud. Siis pöördus ta jubeda ja võidurõõmsa naeratusega minu poole.

      „Aga СКАЧАТЬ