Verine kamber. Angela Carter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Kõige hullem oli see, et need surnud huuled naeratasid.

      Surnuraami taga keset varje paistis mingi valge, pärlmutrine kuma ning kui mu silmad tiheneva pimedusega harjusid, eristasin ma lõpuks – oh õudust! Kolpa, jah, kolpa, mis oli nüüd nii täielikult lihast puhastatud, et ei tundunudki peaaegu võimalik, et see paljas luu oleks olnud kunagi rikkalikult eluga polsterdatud. Pealuu oli riputatud üles nähtamatute nööride süsteemi abil, nii et see näis rippuvat kehatuna liikumatus, raskes õhus ning see oli kroonitud valge roosipärja ja pitslooriga otsekui tema mõrsja viimane kujutis.

      Ometi oli pealuu ikkagi nii ilus, see oli vorminud oma puhaste pindadega nii käskivalt nägu, mis oli kunagi selle peal eksisteerinud, et ma tundsin ta ära kohe, kui ma seda nägin – ööserval kõndiva õhtutähe nägu. Üks valesamm, oh mu vaene, kallis tüdruk, järgmine tema naiste hukule määratud sõsarkonnas, üks valesamm ning juba komistasidki sa pimeduse kuristikku.

      Kus oli aga tema, kõige viimane surnu, Rumeenia krahvinna, kes oleks ehk võinud mõelda, et tema veri elab mehe hävitustöö üle? Ma teadsin, et ta peab olema siin, paigas, mis oli kerinud mind halastamatuse poolil läbi lossi enda poole. Alguses ei näinud ma aga temast mingit märki. Siis aga, mingil põhjusel – võib-olla mingi muutuse tõttu õhus, mille oli esile kutsunud minu sealviibimine – laskis Raudneitsi metallkest kuuldavale tontliku tinina ning kuigi mu palavikuline kujutlusvõime võis oletada, et selle asukas üritab välja ronida, teadsin ma isegi oma kasvavas hüsteerias, et seal kodu leidmiseks peab ta surnud olema.

      Värisevate kätega kangutasin ma lahti püstise sarga esikülje, mille voolitud näole oli tardunud valu. Siis pillasin ma tundetulvas võtme, mida ma ikka veel hoidsin teises käes. See kukkus tema verest moodustuvasse loiku.

      Mitte üks, vaid sada oga oli tunginud temasse, sellesse vampiiride maa lapsesse, kes näis olevat äsja surnud ja nii tulvil verd… oh jumal, kui hiljuti oli mu mees lesestunud? Kui kaua ta oli hoidnud oma naist selles rõvedas kongis? Kas kogu selle aja, kui ta oli Pariisi selges valguses minuga kurameerinud?

      Ma panin tema sarga kaane väga õrnalt kinni ning mind raputasid tormilised nuuksed, milles oli nii haletsust tema teiste ohvrite vastu kui ka selle teadmise kohutavat ängi, et minagi olin üks neist.

      Küünlad lõid loitma nagu uksest kuhugi mujale puhuvas tõmbetuules. Valgus langes tuliopaalile mu sõrmes, nii et see sähvatas korraks hukatust ennustavalt, otsekui öeldes mulle, et Jumala silm – tema silm – jälgib mind. Kui ma nägin sõrmust, mille eest ma olin ennast sellele saatusele müünud, oli minu esimene mõte, kuidas sellest pääseda.

      Ma säilitasin piisavalt meelerahu, et kustutada sõrmedega küünlad surnuraami ümber, võtta oma küünlad ning vaadata küll end judistades ringi, et ma ei oleks oma käigust mingeid jälgi jätnud.

      Võtsin võtme vereloigust, mähkisin selle taskuräti sisse, et käed puhtaks jääksid ja pagesin toast, lüües ukse enda järel kinni.

      See prantsatas värisedes ja kajavalt kinni nagu põrguuks.

      Ma ei saanud peita end magamistuppa, sest selle peeglite äraarvamatus hõbekihis säilis tema sealviibimise mälestus. Muusikatuba näis kõige turvalisem, kuigi ma vaatasin kerge kartusega Püha Cecilia pilti – milline oli olnud tema märtrisurm? Mu mõtted mäslesid, põgenemisplaanid tõuklesid üksteisega… niipea kui mõõnavesi teetammilt taganeb, pagen ma maismaale – jalgsi, joostes, komistades, sest ma ei usaldanud seda nahka rõivastatud autojuhti ega ka laitmatult käituvat majapidajannat ning ma ei julgenud ka võtta oma usaldusaluseks ühtki kahvatut viirastuslikku teenijat, kuna nad kõik olid tema omad. Kui ma olen juba külla jõudnud, annan ma ennast otse sandarmite kätte.

      Aga – kas ma saan neidki usaldada? Mu mehe esiisad olid valitsenud seda rannikut kaheksa sajandit siit lossist, mille kaitsekraavi moodustas Atlandi ookean. Kas ei võinud politsei, advokaadid, isegi kohtunik olla tema teenistuses ja pigistada koos silma kinni tema pahede suhtes, sest ta on milord, kelle sõna tuleb kuulata? Kes usuks siin kaugel kaldal kaamet tüdrukut Pariisist, kes jookseb nende juurde õõvastava looga verest, hirmust ja hämaruses pomisevast koletisest? Või pigem teaksid nad otsekohe, et see on tõsi. Kuid kõigi aukohus oleks mitte lasta mul seda teadmist kaugemale viia.

      Abi. Mu ema. Ma jooksin telefoni juurde ning see oli muidugi tumm.

      Tumm nagu tema naised.

      Tihe pimedus, mida ei valgustanud ükski täht, vaapas ikka veel aknaid. Et pimedust eemal hoida, põlesid mu toas kõik lambid, ometi näis see ikka veel mulle peale tungivat, püsivat justkui lampidest maskeerituna mu kõrval – öö nagu läbitungiv aine, mis võis mu naha sisse imbuda. Ma vaatasin väikest väärtuslikku kella, mis oli tehtud kunagi ammu Dresdenis silmakirjalikult süütutest lilledest, osuteid, mis ei olnud nihkunud peaaegu tundigi edasi ajast, mil ma olin tema eraviisilisse tapamajja laskunud. Aeg oli samuti tema teener, see püüab mu siin lõksu öös, mis kestab, kuni ta tuleb minu juurde tagasi nagu must päike lootusetul hommikul.

      Ja ometi võib aeg veel ikka olla mu sõber, sest sel tunnil, just selsamal tunnil asus ta teele New Yorki.

      Teadmine, et mõne hetke pärast lahkub mu mees Prantsusmaalt, vaigistas pisut mu erutust. Mõistus ütles mulle, et mul ei ole midagi karta ning et mõõn, mis viib tema Uude Maailma, päästab mind vangistusest lossis. Kindlasti pääsen ma teenijatest kergesti mööda. Raudteejaamas võib kes tahes pileti osta. Ometi olin ma ikka veel ärev. Avasin klaverikaane, võib-olla mõtlesin ma, et minu enda maagia saab mind nüüd aidata, et ma suudan luua muusikast viieharulise tähe, mis hoiab ohu minust eemal, sest kui mu muusika oli teda kõigepealt kütkestanud, siis võib see ehk anda mulle ka väe ennast temast vabastada?

      Ma hakkasin masinlikult mängima, aga mu sõrmed olid kanged ja värisesid. Alguses ei tulnud ma toime millegi paremaga kui Czerny etüüdid, kuid juba mängimine ise rahustas mind ning et lohutust leida ja selle üleva matemaatika harmoonilise ratsionaalsuse pärast otsisin ma tema partituuride seas, kuni leidsin „Hästitempereeritud klaviiri”. Ma seadsin endale terapeutiliseks ülesandeks, et mängin ära kõik Bachi käigud, kõik viimseni, ning ütlesin endale, et kui ma mängin need kõik ära ilma ainsagi veata – siis olen ma hommikul uuesti neitsi.

      Mahapillatud kepi kolin.

      Tema hõbenupuga kepp! Mis muud? Ta oli salalikult ja kavalalt tagasi tulnud, ta ootas mind ukse taga!

      Ma tõusin püsti, hirm andis mulle jõudu. Heitsin pea trotslikult kuklasse.

      „Sisse!” Mu hääle kindlus ja selgus üllatasid mind.

      Uks avanes aeglaselt ja närviliselt ning ma ei näinud mitte oma mehe massiivset, parandamatut kogu, vaid õblukest ja kühmus klaverihäälestajat ning ta paistis kartvat palju rohkem, kui minu ema tütar oleks kartnud vanakuradit ennast. Piinakambris tundus mulle, et ma ei naera enam kunagi, aga nüüd ma just nimelt naersin abitult kergendusest ning pärast hetkelist kõhklust mahenes poisi ilme ja ta naeratas kergelt, peaaegu häbenedes. Kuigi ta silmad olid pimedad, olid need harukordselt kaunid.

      „Andke mulle andeks,” ütles Jean-Yves. „Ma tean, et olen andnud teile põhjust minu minema saatmiseks, sest küürutasin keskööl teie ukse taga… aga ma kuulsin, kuidas te ringi kõndisite, üles ja alla – ma magan toas läänetorni jalamil – ja mingi aimus ütles mulle, et te ei saa magada ning võite ehk unetud tunnid klaveri taga mööda saata. Ja ma ei suutnud vastu panna. Pealegi komistasin ma nendele…”

      Ja ta näitas võtmerõngast, mille ma olin pillanud oma mehe kabineti ukse taha, rõngast, milles puudus üks võti. Ma võtsin talt võtmed, vaatasin ringi, otsides kohta, kuhu need pista, ja vaatasin klaveritooli, otsekui oleks saanud võtmete peitmine mind kaitsta. Noormees seisis ikka СКАЧАТЬ