Verine kamber. Angela Carter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ välja nagu käsivarred, keha küljest raiutud käsivarred, mis hõljusid uppunult rohekas vees.

      Kohv ja sarvesaiad, et tuua lohutust sellesse üksildasse nooriku virgumisse. Maitsvad. Ka mesi koos kärjega klaasalusel. Teenija pigistas apelsinist aromaatset mahla jahutatud peekrisse ja mina jälgisin teda, lebades rikaste laisas keskpäevases voodis. Ometi ei valmistanud mulle sel hommikul rohkem kui põgusat rõõmu miski peale teate, et klaverihäälestaja juba töötab. Kui teenija mulle seda ütles, kargasin ma voodist välja ja tõmbasin selga oma vana saržseeliku ja flanellpluusi, tudengirõivad, milles ma tundsin end vabamalt kui üheski uues peenes rõivaesemes.

      Kui ma olin kolm tundi klaverit harjutanud, kutsusin häälestaja sisse, et teda tänada. Ta oli muidugi pime, aga noor, leebe suu ja hallide silmadega, mis olid minu poole pööratud, kuigi need mind näha ei saanud. Ta oli sepa poeg teisele poole teetammi jäävast külast, kooripoiss kirikus, kellele hea vaimulik oli õpetanud ameti, et ta endale elatist teenida saaks. Kõik on küllalt hea. Jah. Ta arvab, et on siin õnnelik. Ja kui tal, lisas ta ujedalt, lubataks mõnikord kuulata, kuidas ma mängin… sest vaadake, ta armastab muusikat. Jah. Muidugi, ütlesin ma. Kindlasti. Näis, et ta teadis, et ma naeratasin.

      Kui ma olin ta ära saatnud, ei olnud ikka veel päriselt aeg mu „kella viie teeks”, kuigi ma olin väga hilja tõusnud. Majapidajanna, kes ei olnud mu abikaasa hoolitseva hoiatuse tõttu mu musitseerimist seganud, külastas mind nüüd tõsiselt, kaasas hilise lõunasöögi pikk menüü. Kui ma ütlesin, et ei vaja seda, silmitses ta mind viltu ülevalt alla ning ma mõistsin kohe, et minu kui lossiperenaise üks peamisi ülesandeid oli personalile tööd anda. Sellegipoolest panin ennast maksma ja ütlesin, et ootan õhtusöögini, kuigi mind tegi see üksildane söömaaeg närviliseks. Siis leidsin, et pean talle ütlema, mida ma tahan valmistada lasta, ning minu ikka veel koolitüdrukule omane kujutlusvõime hakkas vohama. Linnuliha koorekastmes – või kas ma peaksin ootama jõule võõbatud kalkuniga? Ei, ma olen otsustanud. Avokaado ja krevetid, palju krevette ja vaherooga sellele ei järgnegi. Aga üllatage mind, pakkudes magusroaks kõiki külmkapis olevaid jäätisesorte. Ta pani kõik kirja, aga krimpsutas nina – ma olin teda šokeerinud. Säärane maitse! Laps nagu ma olin, kihistasin naerda, kui ta lahkus.

      Aga nüüd… mida ma nüüd teen?

      Ma oleksin võinud veeta õnneliku tunni, pakkides lahti kohvreid, milles oli mu veimevakk, aga teenija oli seda juba teinud, kleidid ja rätsepakostüümid rippusid mu garderoobis riidekapis, kübarad olid puidust peadel, et nende vorm säiliks, kingad puitjalgades, otsekui matkiksid kõik need elu ja pilkaksid mind. Mulle ei meeldinud viivelda ei mu ülekuhjatud garderoobis ega ka mu kurvas liilialõhnalises magamistoas. Kuidas ma aega veedan?

      Ma käin oma vannitoas vannis! Ja ma leidsin, et kraanide aset täitsid väikesed kullast delfiinid, kelle silmadeks olid türkiisikillud. Ja seal oli ka akvaarium kuldkaladega, kes ujusid liikuvasse vesiheina ja jälle välja, niisama tüdinud, mõtlesin ma, nagu ma ise. Küll mul oli kahju, et mu mees oli mind üksi jätnud. Küll ma soovisin, et mul oleks võimalik lobiseda, ütleme, teenijaga või klaverihäälestajaga… aga ma teadsin juba, et mu uus seisus keelab sõbralikud lähenemiskatsed personalile.

      Ma olin lootnud lükata seda telefonikõnet edasi nii kaua kui võimalik, et mul oleks midagi oodata selles surnud ajakõrbes, mida ma nägin enda ees, kui õhtusöök mööda saab, aga kolmveerand seitse, kui pimedus juba lossi ümbritses, ei suutnud ma ennast enam tagasi hoida. Ma helistasin emale. Ja jahmatasin ennast nutma puhkemisega, kui ma ta häält kuulsin.

      Ei, midagi ei ole viga. Ema, mul on kullast kraanid.

      Ma ütlesin, kullast vannikraanid!

      Ei, küllap see pole midagi, mille pärast nutta, ema.

      Halvasti oli kuulda, ma sain vaevu aru tema õnnesoovidest, küsimustest, murest, aga kui ma toru hargile panin, olin siiski natuke lohutust leidnud.

      Ometi oli õhtusöögini jäänud veel terve tund ning see terve kujuteldamatu kõrb, mida kujutas endast ülejäänud õhtu.

      Võtmekimp lebas seal, kuhu ma olin selle jätnud, raamatukogu kamina ees vaibal, ning tuli oli soojendanud võtmete metalli nii, et need ei olnud enam puudutamisel külmad, vaid peaaegu niisama soojad nagu mu enda nahk. Küll ma olin hooletu – tuld segav teenija vaatas mind etteheitvalt, nagu ma oleksin seadnud talle lõksu, kui tõstsin üles kõlksuva kimbu, siseuste võtmed selles kaunis vangimajas, milles ma olin nii vang kui ka perenaine ja mida ma õieti näinudki ei olnud. Kui see mulle meenus, tundsin ma maadeuurija reipust.

      Valgust! Rohkem valgust!

      Lüliti puudutus tõi unelevasse raamatukogusse särava valguse. Ma jooksin lossis pööraselt ringi, panin põlema kõik tuled, mida ma leidsin, käskisin teenijatel nende poolel ka kõik süüdata, nii et loss säraks nagu meres ujuv sünnipäevatort, millel põlevad tuhanded küünlad, üks iga selle eluaasta kohta, ning kaldal imestaksid kõik selle üle. Kui kõik oli nii eredalt valgustatud nagu Gare du Nordi kohvik, ei hirmutanud mind enam kõige mulle kuuluva tähendusrikkus, mida see võtmekimp tähistas, sest ma olin nüüd otsustanud otsida läbi kõik kohad, et leida tõendeid oma mehe tõelise olemuse kohta.

      Nähtavasti kõigepealt tema kabinet.

      Poole miili laiune mahagonist kirjutuslaud laitmatult puhta kirjapressi ja telefonidega. Ma lubasin endale luksust avada seif, milles olid ehted, ning kaevusin piisavalt nahkkarpidesse, et avastada džinnide aare, millele mu abielu mulle juurdepääsu oli andnud – ehtekomplektid, käevõrud, sõrmused… Kui ma olin seal nõnda teemantidest ümbritsetud, koputas teenija uksele ja sisenes, enne kui ma vastasin – peen häbematus. Ma räägin sellest oma mehega. Ta silmitses mu saržseelikut kõrgilt – kas proua kavatseb õhtusöögiks ümber riietuda?

      Kui ma seda kuuldes naerma puhkesin, grimassitas ta kergelt – ta oli palju peenem daam kui mina. Aga kujutleda vaid, et ma paneksin selga ühe oma ekstravagantse Poiret’ kleidi ja ehiksin ennast kalliskividega ja sulega turbaniga, pärlid nabani rippu, selleks, et istuda ihuüksi aristokraatses söögisaalis selle massiivse laua otsas, mille taga olevat kuningas Mark oma rüütleid võõrustanud… Teenijanna hukkamõistvalt külma pilgu all rahunesin ma maha. Ma võtsin kasutusele ohvitseri tütre otsustava hääletooni. Ei, ma ei riietu õhtusöögiks ümber. Veel enam, ma polnud isegi õhtusöögi söömiseks piisavalt näljane. Ta peab ütlema majapidajannale, et see tühistaks selle ühiselamu pidusöömingu, mille ma tellisin. Kas nad võiksid jätta mulle muusikatuppa võileivad ja kohvi? Ja kas nad kõik võiksid ööseks töölt lahkuda.

      Mais oui, madame.

      Ma sain tema lohutust hääletoonist aru, et olin neid jälle alt vedanud, aga ma ei hoolinud sellest, ma olin nende vastu relvastatud oma mehe aardega. Sätendavate kivide seast ma aga tema südant ei leia ning niipea, kui teenija oli lahkunud, hakkasin ma mehe kirjutuslaua sahtleid süstemaatiliselt läbi otsima.

      Kõik oli korras, seega ei leidnud ma midagi. Polnud ühtki juhuslikku kritseldust mõnel vanal ümbrikul ega ühegi naise luitunud fotot. Ainult ärikirjavahetuse kaustad, farmide arved, rätsepate arved, rahvusvaheliste finantsistide armastuskirjakesed. Mitte midagi. Ja see tema tegeliku elu tõendusmaterjali puudumine hakkas mulle kummaliselt mõjuma ning ma mõtlesin, et tal peab olema palju varjata, kui ta näeb selle peitmisega nii suurt vaeva.

      Tema kabinet oli harukordselt isikupäratu ruum, selle aknad olid sissepoole, hoovi poole, nagu tahaks ta keerata selja meresireenile, et hoida pea selge ajal, mil ta viib pankrotti mõne väikeettevõtja Amsterdamis või – märkasin ma vastikusvõbinaga – tegeleb Laoses äriga, mis on ilmselt seotud oopiumiga, kui arvestada teatud krüptilisi märkusi tema amatöörbotaaniku huvi kohta haruldaste moonide vastu. Kas ta pole piisavalt rikas, et ilma kuritegevuseta hakkama saada? Või kas ta СКАЧАТЬ