Verine kamber. Angela Carter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kirja tagasi sinna, kust ma olin selle leidnud, ning oma tegevuse jälgi varjates pistsin ma käe ühte väikesesse kõvasti kinni kiilunud sahtlisse ja puudutasin ilmselt mingit peidetud vedru, sest selle sahtli sees kargas lahti veel üks salasahtel ja seal oli – lõpuks! – kaust märkega Isiklik.

      Ma olin üksi, kui mitte arvestada mu peegeldust ilma kardinata aknas.

      Mulle tuli korraks pähe, et selles kaustas on tema süda, pressitud lamedaks nagu lill, erepunane ja õhuke nagu siidpaber. Kaust oli väga õhuke.

      Ma oleksin ehk võinud soovida, et ma ei oleks leidnud seda liigutavat, vigaselt kirjutatud sõnumikest pabersalvrätil kirjaga La Coupole, mis algas: ”Mu kallis, ma ei jaksa ära oodata hetke, mil sa tohid teha mind täielikult enda omaks.” Diiva oli saatnud talle lehekülje „Tristani” partituurist, Liebestod’i, üheainsa saladusliku sõnaga „Kuni…” mis oli üle selle kritseldatud. Kõige kummalisem kõigist neist armastuskirjadest oli aga postkaart, millel oli kujutatud mägedes asuv külakalmistu, kus mingi musta mantliga guul õhinal hauda lahti kaevas, ning kogu sellel Grand Guignoli õudse ülevoolavusega teostatud stseenil oli pealkiri: „Tüüpiline Transilvaania stseen – kesköö, hingedepäev”. Ja pildi teisel küljel oli sõnum: „Abielu puhul Dracula järeltulijaga – pea alati meeles „armastuse ülim ja unikaalne nauding kujutab endast kindlat teadmist, et tehakse kurja”, Toutes amitiés. C.”

      Nali. Nii maitsetu nali kui võimalik, sest kas polnud mees olnud abielus Rumeenia krahvinnaga? Siis aga meenus mulle ta ilus ja vaimukas nägu ja tema nimi – Carmilla. Tundus, et mu kõige hiljutisem eelkäija selles lossis oli olnud kõige haritum.

      Ma panin kainenenult kausta käest. Mitte miski minu perekonna armastust ja muusikat täis elus ei olnud valmistanud mind ette nendeks täiskasvanute mängudeks, kuid ometi olid need vihjed tema isiksusele, mis näitasid mulle vähemalt, kui väga teda armastati, kui need ka ei ilmutanud ühtki mõjuvat põhjust selleks. Ma tahtsin aga veelgi rohkem teada ning kui ma sulgesin kabineti ukse ja keerasin selle lukku, kukkusid edasiseks avastamiseks vajalikud vahendid mu teele.

      Tõepoolest kukkusid ja mahapillatud nugade-kahvlite komplekti kolinaga, sest kui ma keerasin võtit libedas snepperlukus, õnnestus mul kuidagiviisi võtmerõngas lahti päästa, nii et kõik võtmed kukkusid lahtiselt põrandale. Ja kõige esimesena korjasin ma sealt õnneks või õnnetuseks üles mulle keelatud toa võtme, selle toa võtme, mille mu mees tahtis enda omaks jätta, et ta saaks minna sinna, kui ta soovis end jälle kord poissmehena tunda.

      Ma jõudsin otsusele seda uurida, enne kui minus taaselustus nõrgalt mu määratlemata hirm tema vahaja liikumatuse ees. Võib-olla ma kujutlesin siis poolenisti, et võin sealt salakambrist leida tema tõelise mina, mis ootab seal, et näha, kas ma ikka olen tema sõna kuulanud, ning et ta saatis New Yorki oma liikuva kuju, avaliku elu tegelase mõistatusliku, isetoimiva kesta, samal ajal kui tegelik mees, kelle nägu ma olin silmanud tormilise orgasmi ajal, tegeles pakiliste isiklike asjadega laoruumi taga, läänetorni jalamil asuvas toas. Kui see oli nii, oli mulle ometi hädavajalik ta leida, teda tundma õppida, ning tema näilik isu minu järele eksitas mind nõnda, et ma mõelnudki, nagu võiks mu sõnakuulmatus teda päriselt solvata.

      Ma võtsin hunnikust keelatud võtme ja jätsin teised sinnapaika.

      Aeg oli nüüd väga hiline ning loss triivis nii kaugel maismaast, kui see olla sai, keset hääletut ookeani, kus see hõljus minu käsul nagu valgusevanik. Ja kõik oli vaikne, kõik oli liikumatu peale lainete sosina.

      Ma ei tundnud hirmu ega kartuse aimust. Nüüd kõndisin ma niisama kindlalt, nagu olin kõndinud ema majas.

      Üldsegi mitte kitsas, tolmune ega väike koridor – miks ta oli mulle valetanud? Küll aga halvasti valgustatud, mingil põhjusel ei ulatunud elekter siia, nii et ma läksin tagasi toidumoona kambrisse ja leidsin kapist kimbu peenikesi vahaküünlaid, mida hoiti seal koos tikkudega, et valgustada uhketel õhtusöökidel tammepuust söögilauda. Ma läitsin väikese vahaküünla ja läksin seda käes hoides nagu patukahetseja mööda koridori, milles olid rasked, vist Veneetsia seinavaibad. Leek valgustas kord mehepead, kord naise lopsakat, rebenenud kleidist välja valgunud rinda – võib-olla „Sabiinitaride röövimine”? Paljad mõõgad ja ohvriks toodud hobused viitasid mingile jubedale mütoloogilisele teemale. Koridor lookles alla, paksu vaibaga kaetud põrandal oli peaaegu märkamatu kalle. Rasked vaibad seintel summutasid mu samme ja isegi mu hingamist. Mingil põhjusel läks koridor väga soojaks ja mu otsaesisele tekkisid higipiisad. Ma ei kuulnud enam mere häält.

      Pikk looklev koridor, nagu ma oleksin lossi sisikonnas, ning see koridor viis koitanud tammepuidust ukseni, mis oli madal, kaarjas ja mustast rauast riiviga.

      Ja ikka veel ei tundnud ma mingit hirmu, mul ei tõusnud juuksed kuklas püsti ega kihelenud pöidlad.

      Võti libises uue luku auku niisama hõlpsalt nagu tuline nuga või sisse.

      Mitte mingit hirmu, küll aga kõhklus, hingeõhu kinni hoidmine.

      Kui ma olin leidnud mõned tema südame jäljed kaustas, millele oli kirjutatud „Isiklik”, siis võib-olla leian ma siin, selles maa-aluses eraldatuses midagi tema hingest. Just teadlikkus sellise avastuse võimalikkusest, selle võimalikust kummalisusest hoidiski mind hetke liikumatuna, enne kui ma oma juba kergelt rikutud süütuse hulljulguses võtit keerasin ja uks kriuksudes lahti vajus.

      „Armastuseakti ja piinaja toimingute vahel on rabav sarnasus,” avaldas arvamust mu mehe lemmikluuletaja ning mina olin õppinud midagi selle sarnasuse olemuse kohta oma abieluvoodis. Ja nüüd näitas mu vahaküünal mulle piinapingi piirjooni. Toas oli ka selline suur ratas nagu need, mida olin näinud pühakute märtrisurma kujutavatel puulõigetel mu vana hoidja pühade raamatute väikeses kogus. Ja – ainult vilksamisi, enne kui mu väike leek kokku vajus ja ma täielikku pimedusse jäin – mingi metallist kogu, mille küljel olid hinged, kuid ma teadsin, et selle sees on orad ja selle nimi on Raudneitsi.

      Täielik pimedus. Ja minu ümber sandistusvahendid.

      Selle hetkeni ei teadnud see hellitatud laps, et ta oli pärinud närvid ja tahte emalt, kes oli trotsinud Indo-Hiina kollaseid lindpriisid. Minu ema südikus kihutas mind edasi sellesse hirmsasse paika külmas joovastusihas kõige hullemat teada saada. Ma kobasin taskus tikke, küll need andsid ähmast ja kurba valgust! Ja ometi piisavalt, oh, enam kui piisavalt, et näha ruumi, mis oli loodud pühaduseteotuseks ja mingiks süngeks ööks kujuteldamatutele armastajatele, kelle embused tähendasid hävingut.

      Selle trööstitu piinakambri seinad olid paljast kivist ning need läikisid, nagu oleksid need hirmust higistanud. Toa neljas nurgas olid väga vanad matuseurnid, võib-olla etruskide omad, ning kolme jalaga eebenipuust alustel põlema jäetud viiruki anumad, mis täitsid toa preesterliku lehaga. Ratas, piinapink ja Raudneitsi olid välja pandud nii toretsevalt, nagu oleksid need skulptuurteosed ning see peaaegu lohutas mind ja ma peaaegu veensin ennast, et ma võin lihtsalt olla sattunud tema väikesesse perverssesse muuseumi ja et ta on pannud need koletislikud esemed siia kõigest vaatlemiseks.

      Ometi oli keset tuba puusärgialus, lootusetust õhkav, pahaendeline renessansiaegse meistri valmistatud surnuraam, mida ümbritsesid pikad valged küünlad ning mille jalutsis olid need samad liiliad, millega ta oli täitnud mu magamistoa, pistetud tumepunase Hiina lakiga kaetud nelja jala kõrgusesse klaasnõusse. Ma ei julgenudki õieti seda surnuraami ja selle asukat lähemalt silmitseda, kuid teadsin ometi, et pean seda tegema.

      Iga kord, kui ma tõmbasin tikku, et läita küünlad tema aseme ümber, näis mulle, nagu oleks üks selle süütuse rüü, mida mu mees oli himustanud, minult maha langenud.

      Ooperilaulja lebas ihualasti õhukese, väga haruldasest ja hinnalisest linasest kangast lina all – sellist СКАЧАТЬ