Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sisse programmeeritud.368 Selle muutuse mõju maailma ajaloole on raske ülehinnata. Euroopa riikide suhted arenesid siitpeale mööda uut ja tundmatut rada.

      Arvestades äsja tekkinud Saksa keisririigi suurust ja sõjalist võimsust, pidigi Prantsusmaa poliitika peaeesmärk Saksamaa ohjeldamisel olema Saksamaa-vastane koalitsioon. Kõige ahvatlevam kandidaat niisuguseks partnerluseks oli väga erinevast poliitilisest süsteemist hoolimata Venemaa. Nagu märkis endine Ameerika suursaadik Pariisis James B. Eustis 1897. aastal, oli Prantsusmaal „valida üks kahest teest, kas olla enesekindel ja sõltumatu ning astuda omaenese ressurssidele toetudes vapralt vastu igale ohule […] või otsida võimalust sõlmida liit Venemaaga, ainsa talle kättesaadava riigiga”.369 Kui nii peaks juhtuma, ähvardab Saksamaad oht, et tal tuleb seista silmitsi vaenuliku alliansiga kahel eri rindel.370

      Berliin võinuks seda ära hoida, kaasates Venemaa oma liitudesüsteemi. Selles oligi Kolmekeisriliidu mõte, mille Saksamaa sõlmis Austria ja Venemaaga 1873. aastal. Kahjuks oli mistahes liit, kuhu kuulusid nii Venemaa kui ka Austria-Ungari, paratamatult ebastabiilne, kui pidada silmas mõlema riigi põrkuvaid huvisid Balkanil. Kui peaks osutuma võimatuks neid pingeid ohjeldada, oleks Saksamaa sunnitud valima, kas Austria-Ungari või Venemaa. Kui Saksamaa valib Austria-Ungari, langevad Prantsuse-Vene partnerluse teelt kõik takistused. Keisririigi rajaja ja selle välispoliitika peamine autor kuni ametist lahkumiseni märtsis 1890, Saksamaa kantsler Otto von Bismarck, oli probleemist täiesti teadlik ja kujundas vastavalt ka oma poliitika. Tema eesmärk, nagu ta kuulutas 1877. aasta suvel, oli kujundada „üleüldine poliitiline olukord, kus kõik riigid peale Prantsusmaa vajavad meid ja hoiduvad oma vastastikuseid suhteid hinnates nii kaua kui võimalik meie vastu suunatud koalitsioone moodustamast”.371 Bismarck arendas välja kaheteralise poliitika, mille eesmärk oli ühelt poolt vältida Saksamaa otsest konfrontatsiooni teiste suuremate riikidega ja teiselt poolt kasutada teiste riikide omavahelisi lahkhelisid kui vähegi võimalik ära Saksamaa huvides.

      Bismarck järgis neid eesmärke märkimisväärselt edukalt. Ta vähendas Suurbritanniast eemaldumise riski, hoidudes rüsinal tormamast Aafrikasse ja Vaiksele ookeanile kolooniaid vallutama. Ta vältis piinliku hoolega ilmutamast mingitki huvi Balkanil toimuva vastu, kuulutades oma kuulsas kõnes Riigipäevale detsembris 1876, et Balkani küsimus pole väärt „isegi üheainsa Pommeri musketäri terveid luid-konte”.372 Kui Venemaa sõda Osmanite riigiga aastail 1877–1878 vallandas suure rahvusvahelise kriisi, kasutas Bismarck Berliini kongressi veenmaks teisi riike, et Saksamaa saab olla erapooletu rahukaitsja Euroopas. Vahendades pärast sõda territooriumide jagamisel tekkinud konfliktide osapooli, otsimata mingitki otsest kasu Saksamaale, püüdis kantsler näidata kõigile, et rahu Euroopas ja Saksamaa julgeolek on sisuliselt üks ja sama.373 1887. aastal, mis oli Bismarcki liitude süsteemi kõrgaeg, oli Saksamaa seotud nii- või naasuguste lepingutega samahästi kui kõikide Euroopa mandririikidega. Kolmikliit Austria ja Itaaliaga ning edasikindlustamisleping Venemaaga tagasid, et Prantsusmaa oli isolatsioonis ja ei suutnud leida ühtki Saksamaa vastu suunatud koalitsiooni. Suurbritanniat, Itaaliat ja Austriat ühendav Vahemere Antant, mis sõlmiti Bismarcki vahendusel, sidus koguni Berliini kaudselt (Kolmikliidu kaudu) ka Londoniga.

      Bismarcki poliitika võimalikel saavutustel olid siiski piirid, seda iseäranis seoses Venemaaga, kelle taotlusi Balkanil oli raske kooskõlla viia hapra Kolmekeisriliidu olemusega. Bulgaaria kriis 1880. aastate keskpaiku on siin hea näide. 1885. aastal haaras Bulgaaria irredentistlik liikumine naabruses oleva Osmanite valduse Rumeelia ja kuulutas välja Suur-Bulgaaria loomise.374 Vene valitsus oli anneksiooni vastu, sest see viis bulgaarlased murettekitavalt lähedale Bosporuse väinale ja Konstantinoopolile, millel oli Venemaale suur strateegiline tähendus. Seevastu venelaste hiljutistest provokatsioonidest Kesk-Aasias ärritatud Briti valitsus andis oma konsulitele käsu tunnustada Bulgaaria uut valitsust. Siis valas kuningas Milan veel õli tulle, tungides novembris 1885 Bulgaariasse. Serblased löödi tagasi ja Austria pidi sekkuma, et takistada bulgaarlasi okupeerimast Belgradi. Järgnenud kompromissrahu kohaselt läks venelastel korda Suur-Bulgaaria otsest tunnustamist vältida, aga nad olid sunnitud leppima riigi põhja- ja lõunaosa (Osmanite valdus) personaaluniooniga. Venelaste järgmised sammud, sealhulgas Bulgaaria printsi röövimine, hirmutamine ja troonist loobuma sundimine, ei suutnud aga sundida Bulgaaria valitsust Peterburile kuuletuma. 1887. aasta kevadel tundus täiesti võimalikuna, et venelased võivad tungida Bulgaariasse, panna võimule nukuvalitsuse, ning seda käiku püüdsid Austria-Ungari ja Suurbritannia takistada. Lõpuks otsustasid venelased mitte riskida Bulgaaria vastu peetava sõjaga, aga Venemaa ajakirjanduses ja üldsuses võttis maad äge Saksa-vastane meeleolu, sest panslaavimeelne ajakirjandus nägi nüüd Saksamaas Austria Balkani-huvide kaitsjat ja peamist takistust Venemaa teel Balkani slaavlaste eestkostjaks.

      Kõik see oli Berliinile hea õppetund. Balkani probleem jäi püsima. Bulgaaria kriis heitis hetkeks valgust sellele suurele ohule, mida kõnealuse piirkonna ebastabiilsus eneses kätkes, ehk nimelt: ühe vähetähtsa väiksema riigi tegevus võib ühel päeval ahvatleda kaht suurriiki asuma teele, mis võib viia sõjani. Kuidas tuleks niisuguses olukorras talitada? Bismarcki vastus oli jälle, et tuleb püüelda headele suhetele Venemaaga ja sellega leevendada huvide konflikti, takistada Venemaad lähenemast Pariisile ja jääda Balkanil mõõdukaks. Kantsleril läkski korda lappida suhteid Vene keisririigiga ning sõlmida mõõduka ja Saksa-meelse Venemaa välisministri Nikolai Giersiga edasikindlustamisleping. Selle kokkuleppe kohaselt lubas Berliin toetada Venemaa eesmärke Türgi väinades ning jääda Venemaa ja mõne kolmanda riigi sõja korral neutraalseks, välja arvatud muidugi, kui Venemaa ründab provotseerimatult Austria-Ungarit, sest siis on Saksamaa kohustatud täitma oma Austria-Saksamaa lepingus ette nähtud kohustusi ja tulema kaksikmonarhiale appi.

      Berliinis polnud kaugeltki kõik veendunud niisuguse kursi tarkuses. Pidades silmas Vene ajakirjanduse agressiivset tooni ja Saksa-Vene suhete üha rohkem vastandumist, olid paljud edasikindlustamislepingu väärtuse asjus skeptilised. Koguni välisasjade riigisekretär, Bismarcki poeg Herbert kahtles viimase Venemaaga sõlmitud leppe vajalikkuses. „Kui halvad asjad lähevad kõige halvemini,” ütles Bismarck noorem oma vennale, võib edasikindlustamisleping „hoida venelasi meile kõri kallale kargamast 6–8 nädalat”.375 Teised, iseäranis sõjaväelased, langesid päris paranoiasse ja hakkasid üles kutsuma ennetavale sõjale Vene keisririigi vastu. Valitsusringkondade kõrgemate tegelaste hulgas tekkis Bismarcki-vastane fraktsioon, mille üks põhjusi oli kasvav rahulolematus kantsleri diplomaatia eriskummalise keerukuse ja sisemiste vastuolude pärast. Miks, küsisid kriitikud, peaks sakslased võtma kaitsta Austria-Ungarit Venemaa eest ja Venemaad Austria-Ungari eest? Nii ei käitunud ükski teine riik; mispärast peaks siis Saksamaa alati põiklema ja balansseerima, mispärast ei tohi temal ainsana suurriikidest olla oma sõltumatut poliitikat, mis rajaneb oma huvidel? Bismarcki-vastase leeri silmis polnud kantsleri kogu Euroopa mandriosa hõlmav kohustuste võrgustik mitte mingi süsteem, vaid pigem mõnd Heath Robinsoni376 tööd meenutav krigisev masinavärk ehk kuidagi kokku lapitud asjandus, mis pidi selles aina ohtlikumas maailmas aitama vältida Saksa keisririigi ees seisvaid pakilisi valikuid.377 Seepärst laskiski Bismarcki järeltulija, kantsler Leo von Caprivi niisugustele meeleoludele järele andes Venemaaga sõlmitud edasikindlustamislepingul aeguda.

      Kui Saksamaa ja Venemaa edasikindlustamislepingut ei uuendatud, oligi tee avatud Prantsusmaa ja Venemaa vastastikusele lähenemisele. Ikkagi oli veel palju takistusi. Autokraadist tsaar Aleksander III oli Prantsuse vabariiklastest poliitilisele eliidile vastumeelne partner – kusjuures vastupidinegi vastas tõele. Samuti oli üsna kaheldav, kas Venemaa saab liidust Prantsusmaaga erilist kasu. Kõigepealt, tõsise konflikti puhul Saksamaaga võisid venelased tõenäoliselt igal juhul arvestada Prantsusmaa toetusega, milleks СКАЧАТЬ