21 maailmakuulsat kunstnikku. Annus Raud
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу 21 maailmakuulsat kunstnikku - Annus Raud страница 9
Название: 21 maailmakuulsat kunstnikku
Автор: Annus Raud
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Биографии и Мемуары
isbn: 9789949496327
isbn:
Elu lõpul pöördub Tizian veel kord religioossete teemade juurde ning süveneb inimkannatuste kujutamise saladustesse. Ta maalib uue versiooni oma 1542. aastal lõpetatud tööst “Kroonimine okaskrooniga”. 1570.–1576. aastail valminud “Okaskroon” asub praegu Münchenis ning see kujutab endast suure meistri õnnestunud katset valada vormi enda pika elu kogemused ja elutarkus. Kompositsiooni juures on määravaks kunstniku valitud vaatepunkt, kust vaadates näeme kõike toimuvat kahest aspektist ja see omandab kaks erinevat mõtet.
Kristust ümbritsevad tiheda ringina teda alandavad ja peksvad vaenlased: vasakul poolpaljas kohtuteener, paremal teine kohtuteener ja veel üks paljaspäine mees, kes otsib õelal ilmel Kristuse kehal kohta, kuhu järgmine hoop suunata. Figuurid on grupeeritud nii, et jääb mulje, nagu ei saaks piinajad Kristuse kallal vägivalda tarvitada. Kristuse kuju on niivõrd võimsaks maalitud, et ta võiks iga hetk köidikuist vabaneda, kuid siiski talub igasuguse vastupanuta kõiki kannatusi ja alandamist. Sellega kaotab maalil selgelt kujutatud stseen osaliselt mõtte ja muutub pigem vaimsete väärtuste sümboolseks kujutamiseks.
Tiziani maneeri iseloomustab ka pealiku kuju maali keskel. See on oluline pühapildile nn couleur locale’i andmiseks. Pealiku uhke rõivastus on kontrastiks ja tõstab esile Kristuse alastust, ta tume kuub paneb Kristuse valge särgi veel rohkem helendama. Pealiku kuju sissetoomine avas maalis veel ühe kõrgema mõtte: lihtne üllas inimene saavutab võidu ametniku üle, igavik ajalise üle.
Kunstniku loodud maailmas saab kõik kõrgema mõtte, alandlik võidab vastase, alandus muutub ausäraks, legendaarne juhtum saab inimliku mõtte. Tõelise humanistina õnnestus Tizianil saavutada lepitus selle maailmaga ilma ebamaiste jõudude vahelesegamist ja sügavaid allegooriaid kasutamata.
Kroonimine okaskrooniga, 1570–1576
Nagu ülal juba mainitud, on Tizian loonud “Okaskroonist” kaks versiooni. Võrreldes varasema, Louvre’is asuva tööga, on Müncheni “Okaskroon” mähitud poolhämarusse. Stseeni valgustavad ainult üleval olevad tõrvikud, mille valgus langeb figuuridele ning helgib vastu relvadelt ja riietuselt. Maailmas, kus kõik meeleline vaimseks muutub, on valgus ja pimedus alati olnud hea ja kurja võrdkujudeks. Leegitsevad tõrvikud on hea ja kurja vahelise võitluse lahutamatu osa. Napi, öise valgusega on maal nagu nokturn. Värvid on eriti nüansirikkad, põhitoonid sügavtumedas värvigammas. Tiziani viimaste aastate töödele ongi iseloomulik kontuuride kadumine ja lokaaltoonide täielik kokkusulamine kuldpruuni üldtooniga – värvimaali asemele tuleb toonmaal. Viimased tööd justkui ennustavad Rembrandti tulekut.
1562. ja 1567. aastast pärinevad kaks Tiziani suurepärast autoportreed, kus ta kujutab end vanas eas. Need tööd on teostatud ülima meisterlikkuse, elukogemuse ja väärikusega, mis on kogunenud pikkade eluaastate jooksul. Tizian ei olnud kaugeltki mitte askeet. Ta kirjavahetusest ilmneb, et ta hoolis nii heast söögist ja joogist, muusikast ja luksusest kui ka kergemeelsete naiste seltskonnast.
Tizian suri 27. augustil 1576. aastal. Ta maeti auavalduste saatel Fraris Santa Maria kirikusse.
PETER PAUL RUBENS
(1577–1640)
PETER PAUL RUBENSI TEOSEID
Autoportree Isabella Brantiga, 1609
Kristus ristil, 1609–1612
Maa ja vee liit, 1615
Lõvijaht, 1615–1618
Amatsoonide võitlus, 1618–1620
Hukkamõistetute põrgussetõukamine, u 1620
Leukippose tütarde röövimine, 1620
Maria de Medici elu, 1621–1625
Daam õlgkübaraga, 1623
Sõjakoledused, 1630
Maastik vikerkaarega, 1632–1635
Parise kohus, 1635
Venus ja Adonis, 1635
Helene Fourment lastega, 1636–1638
Talupoegade tants, 1636–1640
Sõja tulemused, 1637–1638
Kasukake (Helene Fourmenti portree), 1638–1639
Kolm graatsiat, 1639
Peter Paul Rubensi isa oli jurist ja teenis Antwerpeni magistraadis nõunikuna. Kuid 1577. aastal pärast hertsog Alba ja Hispaania vägede sissetungi Madalmaadesse oli ta sunnitud põgenema Kölni. Nii sündis ka tulevane kunstnik 28. juunil 1577. aastal Saksamaal ja veetis lapsepõlve Kölnis.
Pärast isa surma naaseb perekond 1587. aastal Antwerpenisse. Üheteistkümneaastane Peter Paul anti koos vanema venna Filipiga ladina kooli. Ta õpib võõrkeeli, tutvub antiikajaloo ja kirjandusega. Juba poisieas tärganud huvi kunsti vastu ja kalduvus joonistada viivad neljateistkümneaastase nooruki looduspilte maaliva Tobias Verhaechti ateljeesse, seejärel õppis ta Adam van Hoorti ja veel mõne kohaliku tähtsusega kunstniku juures.
1594. aastal satub nooruke Rubens õuekunstnik Otto Veniuse, tolleaegse suurima Madalmaade romantistist kunstniku ateljeesse. Pärast nelja Veniuse juures veedetud aastat võetakse Rubens vastu Püha Luca gildi liikmeks. See annab talle õiguse asuda iseseisvalt tööle, kuid ta jääb veel kaheks aastaks Veniuse ateljeesse, valmistades ette uute valitsejate, Hispaania ertshetrsog Alberti ja tolle abikaasa Isabella vastuvõttu.
1600. aastal sõidab Rubens Itaaliasse, kus Madalmaade kunstnikud end pikaajalise traditsiooni järgi täiendamas tavatsesid käia. Varsti pärast saabumist asub ta tööle hertsog Vincencio Gonzaga juures. Tellimusi sai ta tööandjalt esialgu vähe, kuid hertsog nägi noormehes diplomaadile vajalikke jooni ja saatis ta 1603. aastal ülesandega Hispaania kuninga juurde.
Seejärel veetis Rubens mõned aastad Roomas. Juba seal avaldub ta mitmekülgsus – altarimaalid, portreed, mütoloogilise ja allegoorilise sisuga maalid ning usuteemalised kompositsioonid. Noore Rubensi töödes avaldub see suur puhttehnilise, maalilise ja ka hingelise külje rikkus, mille tõttu kaasaegsed nägid temas uue ajastu rajajat maalikunstis.
Rubensi varajase loomingu perioodist on kuulsaim 1612. aastal valminud suur triptühhon Antwerpeni katedraalis, mille keskel on kujutatud Kristuse ristilt võtmist, tiibadel külastust ja templisse toomist.
Juba kunstialase tegevuse alguses saavutab Rubens tohutu populaarsuse ja õigustatud tunnustuse. Ta maalib vürstide õukondades Mantovas, Madridis, Pariisis, Londonis ja eelkõige Antwerpenis. Kuid tohutul ja üllatuslikul menul olid ka varjuküljed. Rubensi loominguline vaimustus igast uuest ülesandest oli nii suur, et ta ei suutnud enam ise tellimusi täita. Tema ateljee kujunes suureks maalitööstuseks, mis oli mastaapidelt ja toodangu hulgalt ainulaadne. Rubensi juurde töölesaamist peeti suureks õnneks ja auasjaks.
Töökojas kujunes välja kindel töökorraldus. Saanud tellimuse, СКАЧАТЬ