21 maailmakuulsat kunstnikku. Annus Raud
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу 21 maailmakuulsat kunstnikku - Annus Raud страница 6

Название: 21 maailmakuulsat kunstnikku

Автор: Annus Raud

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Биографии и Мемуары

Серия:

isbn: 9789949496327

isbn:

СКАЧАТЬ on kujutatud momendil, mil ta, tulnud tagasi Siinai mäelt, näeb Iisraeli rahvast kuldvasika ümber tantsu löömas. Raevunud Mooses on püsti kargamas. Kõik see, mis oli algelisel kujul olemas juba “Taaveti” kujus, on leidnud siin absoluutse täiuslikkuseni viidud teostuse. Muljetavaldavad on nii monumentaalne vormikäsitlus kui ka Moosesest vastu hoovav traagiline paatos.

      Michelangelo elus nappis armastust ja hellust. See avaldus ka tema iseloomus. “Kunst on armukade, ta nõuab inimeselt jäägitut andumist. Mul on abikaasa, kellele ma kuulun täielikult, ja minu lasteks on mu looming,” on kunstnik iseloomustanud oma eraelu. Teda mõistev naine pidanuks olema äärmiselt tark ning suure taktitundega. Ja siiski leidis just selline naine – olgugi et hilja (kunstnik oli siis juba 60aastane) – tee Michelangelo ellu.

      Kunstnik tutvus Vittoria Colonnaga, Urbani hertsogi lapselapse ja tuntud väejuhi markii Pescaro lesega. Naine huvitus teadusest, filosoofiast ning religioonist, ta oli renessansiajastu tuntud poetess. Paar suhtles tihedalt kümme aastat, kuni naise surmani, mis mõjus Michelangelole rängalt. Sõprus Vittoria Colonnaga aitas pehmendada kunstnikule osaks saanud kaotusi – esmalt kaotas ta isa, seejärel vennad. Sugulastest jäi talle vaid vend Lionard, kellega säilisid südamlikud suhted elu lõpuni. Kiindumusest Vittoriasse on jäänud mälestuseks terve rida petrarkalikke sonette ja madrigale, mis avaldati esimest korda alles 1863. aastal.

      Surres jättis Michelangelo maha lühikese testamendi ning ega ta eladeski jutukas olnud. “Ma annan oma hinge Jumala, keha maamulla ja vara sugulaste hoolde,” dikteeris ta testamendi teksti. Michelangelo suri 18. veebruaril 1564. aastal. Ta on maetud Firenze toomkirikusse.

      Michelangelo kunst on kõrgrenessansis kõige täpsemini ja selgemini piiritletud, kuid selles ilmneb juba uue, tulevase barokkstiili sugemeid, sest ilmekuse taotlemisel pidi Michelangelo vahel maksma lõivu nii välisele ilule kui ka harmooniale.

      RAFFAEL

      (1483–1520)

       RAFFAELI TEOSEID

      Püha Jüri võitlus, u 1504

      Maarja kroonimine, u 1504

      Maarja laulatus, u 1504

      Madonna roheluses, 1505

      Madonna ohakalinnuga, 1506

      Ilus aednikunaine, 1507

      Kristuse haudapanek, 1507

      Stanza della Segnatura freskod Vatikanis, 1509–1511

      Madonna di Foligno, 1511

      Alba madonna, u 1511

      Paavst Julius II portree, 1511

      Stanza d’Eliodoro freskod, 1511–1514

      Madonna tooliga, u 1512

      La Donna Velata, 1514

      Galateia triumf, 1514

      Sixtuse madonna, 1515–1519

      Madonna della Sedia, 1516

      Paavst Leo X kardinalidega, 1517–1518

      Kristuse muutmine, 1519–1520

Kõrgrenessansi suurmeister, renessansiajastu klassikalise iluideaali jäädvustaja

      Leonardo da Vincist ja Michelangelost hoopis erineva natuuri ja käekirjaga on kolmas kõrgrenessansi suurmeister Raffael.

      “Loodus on teinud maailmale suure kingituse, kui ta andis Michelangelo kunstist lummatud inimestele samaaegselt ka Raffaeli koos tema armastusväärsusega. Ta vallutas kõiki sõbralikkuse ja kauni kunstiga,” kirjutas Giorgio Vasari, itaalia arhitekt, maalikunstnik ja kunstiteadlane 16. sajandil, “kuid peamine oli ta geniaalne oskus kujutada lõuendil inimlikku headust, suuremeelsust ja kaastunnet.

      Raffaello Santi sündis 6. aprillil 1483. aastal Urbinos vähetähtsa maalija ja õuelauliku pojana. Esimesed teadmised kunsti vallast sai ta isalt, kes suutis pojasse sisendada armastust kaunite kunstide vastu, arendas ta maitset ning tutvustas kaasaegse kunsti maailma. Hiljem õpetas Raffaeli arvatavasti umbes viie aasta jooksul Urbino hertsogite õuekunstnik Timoteo Viti.

      Kas 1499. või 1500. aastal läks noormees Perugiasse, kus töötas kuni 1504. aastani Perugino ateljees. Raffaeli esimese loomeperioodi tööd kannavad tugevat Perugino maneeri jäljendamise pitserit. Tuntuim noorepõlvetöö on “Püha Jüri võitlus”, kus kangelane lumivalgel hobusel kartmatult draakonile vastu sööstab. Draakon küll ei mõju kuigi hirmuäratavalt ja hobunegi on pööranud pea küsivalt ratsaniku poole, kes võidetud draakonit parajasti odaga läbistab.

      Püha Jüri liigutused on ägedad ja ohjeldamatud, kuid kogu kangelastegu mõjub rõõmsa ja säravana. Jüri on täis nooruse tarmu ja jõudu. Hobuse diagonaalne paigutus elustab liikumist ja annab kunstnikule võimaluse rõhutada hobuse ümaraid vorme. Plastilised vormid, mis itaalia meistreid ikka vaimustanud on, saavad siin selge väljenduse. Töös on tunda noore kunstniku võimet liikumisi omavahel tasakaalustada, järske servi siluda ja saavutada rahulik terviku ülesehitus. Pildi ohjeldamatule liikumisele loob vastukaalu läbipaistvate paplitega kauge maastik.

      Tolle perioodi silmapaistvamaks maaliks on “Maarja laulatus” (1504, Milano, Pinacoteca di Brera). See on loodud San Francesca kirikule väikeses Gitta di Castello linnakeses. Kompositsioon on allutatud kuldlõike formaadile. Pildil ei ole mitte midagi, mis kisuks tähelepanu Maarja ja Joosepi figuuridelt eemale. Arhitektuurne taust ei ole lihtsalt foon, vaid kompositsiooni oluline osa.

      1504. aastal järgneb Raffael Perugiole Firenzesse, kus veedab kolm aastat. Need on eriti olulised aastad tema kunstnikuks kujunemisel ja isikupärase loomingulise käekirja leidmisel. Äärmiselt tähtis on läbikäimine vanemate meistritega ja tutvumine nende teostega. Eriti kõrgelt hindas Raffael Leonardo da Vinci ja Fra Bartolommeo kompositsioonikunsti, kuid loomulikult on teda mõjutanud ka Michelangelo ja vanemadki meistrid nagu Ghiberti ja Luca della Robbia.

      Firenze perioodil loob Raffael rea madonnapilte, milles loobub järk-järgult kõrgrenessansi ideaalidest. Esiletõstmist väärivad “Madonna roheluses” (1505, Viini muuseum), “Madonna ohakalinnuga” (1506, Uffizi) ning kuulsaks saanud “Ilus aednikunaine” (Pariis, Louvre). Kõigis neis on Raffaeli eeskujuks Michelangelole iseloomulik kolmnurkne või püramiidjas kompositsioon. “Madonna roheluses” on kantud ilmselt Leonardo da Vinci mõjutustest, kuid siit hakkab ilmnema juba ehtraffaellik plastilisus. Veelgi täiuslikum on pehmuse ja harmoonia poolest silmapaistev “Madonna ohakalinnuga”.

      Järjest tugevamini on nende tööde juures tunda kõigist varasematest meistritest erinevat lummavat ja arglikku vormikäsitlust, kus ei ole ruumi kuivusele, literatuurse süžee kujutamisele. Traditsiooniliste illustreerivate kaanonite asemel pakub Raffael vaatajale reaalset elu, mida on hingestatud kunstniku isiklike, helgete ja heatahtlike tähelepanekutega. Seeria lõpetab “Ilus aednikunaine”, kus Raffael ümbritseb inimfiguuride grupi valgusküllase ja rõõmsa maastikuga. Emaduse, naiselikkuse ja iluideaali teemad sulavad selles teoses kokku.

      Kristuse haudapanek, 1507

      Firenze-perioodi lõppu tähistab Raffaeli esimene suurem kompositsioon “Kristuse haudapanek”. Selle loomisel СКАЧАТЬ